Kodumaine darkwave’i-artist Bedless Bones on saanud valmis teise täispika plaadi. Inspiratsiooni ammutamiseks avatud kaevusuu ei tühjene, haav ei hüübi.

★★★★☆

Millegipärast meenub Fääri saarte esimene krimisari „Trom” – „Bending the Iron Bough” võiks hästi sobida heliribaks mõnele kummastavale Skandinaavia mõrvamüsteeriumile.

Kõigele vundamenti laduv prelüüd ja „Realign and Reign” täiendavad teineteist, mässivad su heliahelatesse ja häälestavad sünge meelsusega ühele lainele. Hingematvast ängist purskav „Sic Mundus” võtab julgesti snitti Nine Inch Nailsilt ja mängib järgmise palaga „Ashes Indigo” suurepäraselt kokku. Üldine raske, tööstuslik foon sumbub rahulikumaks, mõtlemapanevaks eksistentsialismiks. Mida kaugemale album sammub, seda enam hakkab kõrva lauluhääle mitmekülgsus. „The Golden Bough” esitleb artisti oskust visualiseerida muusika abiga keskkondi ja on teretulnud, ent mitte vajalik vahepala. „Only Blood Comes Through” tundub, justkui hoiaks veel kinni möödanikust, aga minu meelislugu „In Omnia Paratus” on juba ood indiviidile. Tantsumuusika, milles väljendub lahtilaskmine, katarsis.  

Albumi „Bending the Iron Bough” kirev helipalett võib kohati kõlkuda mürareostuse piirimail, ent iga aspektiga on talitatud targalt, ilma näppe kõrvetamata. Kõike seda täiendab loogiline ülesehitus. Nagu Nordic noir – tume, pinev, kõle.