On mõneti üllatav, et postpungi süda veel tuksub. Žanrina peaks säärane punkmuusikale vastanduv muusikavool pärast pungi äraõgimist hambad varna panema, sest pole end enam millegi vastu rihtida, ent siiski elavad mõlemad stiilid rahumeeli andunud toetajate õlgade najal edasi.

★★★☆☆

Neljamehebänd Pettunud Kodanik tundub oma õlga pakkuvat mõlemale. Viiel laulul, mis moodustavad möödunud aasta novembris välja antud plaadi „lõhki ja läbi”, on tunda nii The Cure’i stiilis gooti melanhooliat kui ka pungi vihasemat, rahutumat energiat. Bänd ise tundub selgelt oma juuri tajuvat – pole ime, et neljandas palas „pole tuju” figureerib sõnades Viktor Tsoi nimi.

Teooria teooriaks – kas see lähenemine ka muusikaliselt töötab? Nii ja naa. Eepilise crescendo või graatsilise romantika asemel eelistab Pettunud Kodanik keevitada juurde tempot ja tarmu. Tulenev (taotluslik?) ebakõla väsimusele vihjavate laulupealkirjade ning nende märksa elavama sisu vahel on tuntav. Seega on palad kaasatõmbavad, kuid kergelt väsitavad, ja hingamisruumi jääb pigem väheks, sest instrumendid võistlevad kuulaja tähelepanu nimel. On tunne, et lisaks atmosfääri loovatele küünaldele saaks nende palade esitusel õhtu lõpuks ette näidata ka paar verist nina. Teisalt loogiline, et eri stiimulitest üle laetud tänapäeva postpunk võngub metamodernistlikult oma viimase neljakümne aasta jooksul kogunenud mõjutuste vahel. Agressioonist hoolimata on tegemist tõelise sigaretid-moosipurgis-kustumas-postpungiga. Vast on tehtud mõni suits liiga paljugi.