Seni, kuni tantsukunsti nähakse institutsionaalselt kas (sõna)teatri väikese õe või spordi sabarakuna, ei tundugi see väljastpoolt vaatajaile kui autonoomne kunstivaldkond. Kas siin võiks olla abi betoonist ja arhitektuurist ehk kuidas võiks aidata olukorda muuta näiteks üks maja?

Nüüdistants kujunes Eestis 1990. aastatel oludes, kus selle arenguks ja kultuurisfääris positsiooni kinnistamiseks sisuliselt puudus tugivõrgustik ja stabiilsem toetussüsteem. Oma senise eluaja jooksul on tants pidanud siinsel kultuuriväljal pidevalt oma vajalikkust tõestama ja põhjendama. Ehkki Eesti tantsukunstil on väärtuslik ja põnev ajalugu, on poliitilised ja kultuurilised katkestused selle arengu püsivasse jätkumisse mõrasid löönud. Enam kui 30 taasiseseisvusaasta jooksul on Eestis selles valdkonnas institutsionaalsel ja riiklike toetuste tasandil kahjuks vähe muutunud ning see mõjutab paratamatult ka tantsu ühiskondlikku positsiooni ja kõnevõimet ning sellega suhestumist.

Projektipõhisuse ja juhuslikkuse kummitus

Kohaliku tantsuvälja üks suurim kitsaskoht on projektipõhisus, mis omakorda tingib paratamatult lavastuste lühikese eluea. Enamik tantsukunstnikke jääb väheste etenduskordadega lavastuste väljatuleku järel lootma, et tehtud töö peegeldub mingil moel ühiskonnas, kuid tegelikkuses peavad nad tehtule kogu aeg ise uut jõudu sisse puhuma[1].

Kuigi praeguseks on tekkinud mitu end kompaniina määratlevat kollektiivi, on neist püsirahastus vaid Fine5 Tantsuteatril. Teised tegutsevad endiselt tükiti kultuurkapitali toel, mis ei soodusta püsivamate koosluste kinnistumist ning põhjustab valdkondlikku killustatust ja professionaalidele lisapingeid nii püsiva sissetuleku kindlustamisel kui ka töö praktilisel korraldamisel.

Tantsukunstil on loomeprotsesside tagamiseks oma spetsiifilised ruumi ja infrastruktuuriga seotud vajadused, mida praegu suures pildis ei ole täidetud. Koostöövõimaluste vähesus, kesised ja ebastabiilsed toetused, ruumiline kitsikus ja järjepidevate grupipõhiste loomevõimaluste puudumine on peamised põhjused, miks tantsukunsti järjepidev areng on takistatud ja Eesti ühiskond ei näe tantsu eraldiseisva kõrgkunsti valdkonnana. Jah, siinsel etenduskunstide publikul ei ole praegu erilist harjumust otsida kultuurielamusi tantsuvaldkonnast ehk erinevalt sõnateatrist pole Eestis veel arvestatavas suurusjärgus tantsukunsti püsipublikut, kellel oleks kindel teadmine, et ka abstraktsema väljendusvahendiga, kehalisusest ja liikumisest lähtuv tants saab tõstatada olulisi teemasid sobivas keeles ja vormis. Nii on valdkonnal jätkuvalt küljes niši mekk[2]. Kunsti kehaline kogemine ja vahendamine on aga üha enam leviv nähtus, mille üks viimane ilmekas näide on Jeremy Shaw’ äärmiselt menukaks osutunud näitus „Phase Shifting Index” Kumus. On omamoodi kõnekas, et liikumise tähendust ja mõju vahendab multimeedianäitus, mitte tingimata tantsulavastus.

Sihtotstarbelisi vahendeid tantsukunsti arendamiseks kultuuriministeeriumil praegu ette nähtud ei ole – osa selle toetusmeetmetest kuulub teatrikunsti, osa isegi spordi alla.

Ka kultuuripoliitiliselt ei aktsepteerita ega toetata tantsukunsti Eestis eraldiseisvana. Sihtotstarbelisi vahendeid tantsukunsti arendamiseks kultuuriministeeriumil praegu ette nähtud ei ole – osa selle toetusmeetmetest kuulub teatrikunsti, osa isegi spordi alla. Seda asjaolu ei maksa alahinnata: selleks et juhuslikkusest saaks tunnustatud kunstivaldkond, vajab ka tantsukunst teiste kunstialadega võrdväärseid tingimusi. See seisneb eelkõige töötingimuste pakkumises. Olmemurede vähendamine võimaldaks tegeleda oma kunstivormiga süvitsi: praktiseerida igapäevast kehatööd, individuaalset ja kooslustes liikumist rikka liikumiskeele ja koreograafiliste meetodite arendamiseks. 

Nii ongi tantsukunst Eestis faasis, kus olulise arenguhüppe saavutamiseks tuleb paratamatult teha arvestatavaid muudatusi. Nii töötingimuste parandamisele kui ka publikuga laiema kontakti leidmisele saaks aidata kaasa tantsukunsti keskus – nii-öelda tantsumaja, millesarnaseid leidub Euroopas arvukalt. Selline maja võiks koondada ja esindada tantsuväljal tegutsejaid, luua võimalusi arenguks, püsivamaks dialoogiks ühelt poolt professionaalide endi vahel, eelkõige aga tantsukunstnike ja publiku vahel.

Tantsumaja utoopia(?)

Tantsumaja idee ei ole siinsel kultuuriväljal võõras. 2019. aastal toimunud Sakala 3 etendusmaja ideekonkursi avanedes nägi Sõltumatu Tantsu Lava võimalust tantsumaja loomiseks, seda just valdkonna arenguks, kitsaskohtade parandamiseks ja tantsupubliku kasvatamiseks. Konkursiga tõstatatud ja selle luhtumise järel pinnale jäänud teemad on paraku endiselt aktuaalsed. Selgitan Sõltumatu Tantsu Lava juhi Triinu Aroni ning Evelyn Raudsepa koostatud tantsumaja ideevisioonile toetudes, kuidas saaks üks tantsumaja toimida ning mis oleksid selle funktsioonid, teened ja võimalused tantsukunsti arenguks Eestis.

Tantsumajasid on inspireeriva eeskujuna ka lähisriikides mitmeid. Nende jätkuvat olulisust näitavad nii olemasolevate pikaaegsete tantsumajade pidev nüüdisajastamine, uute hoonete ehitus kui ka struktuuride ja kontseptsioonide kohandamine lähtuvalt oludest ja vajadustest. Väärt näideteks on siinkohal põhjanaabrite Tanssin Talo Helsingis, mis peaks plaani järgi avanema nüüd kohe, 2022. aasta veebruaris, samuti tantsu- ja koreograafialava MDT Stockholmis ning Dansehallerne Kopenhaagenis. Nende kõigi suurem eesmärk on kohalike ja rahvusvaheliste produktsioonide võimaldamine ning esitlemine eri vanuses publikule, toimimine tantsupubliku ja -kunstnike kohtumispunktina ning seeläbi ühiskondliku teadlikkuse laiendamine tantsukunsti vormist, keelest ja tõlgendusvõimalustest. Tants on neis riikides tugevamalt kohal ka haridussüsteemis, see on sama loomulik õppetöö osa kui matemaatika, loodusteadused või muusika. See kõik loob aga viljakama pinnase, võimaldades näha tantsu ja liikumist elu loomuliku kogemise osa ja vahendajana.

Kui tantsustuudiote tundidesse peljatakse minna, sest kardetakse leida eest tantsupõranda vallutanud vilunud teismelisi, siis ühe tantsumaja töötubade programm aitaks luua parema eelhäälestuse, et oma kehalisust avastada saab mis tahes varasema liikumiskogemuse pinnalt.

Nõnda võiks tantsumaja rikastada ka Eesti teatrimaastikku: ühelt poolt toetades valdkonna arengut rahvusvaheliselt kõneka etendustegevuse, infokeskuse, uute erialaste töökohtade loomise ning Eesti tantsukunstnikele mitmekülgsete võimaluste pakkumisega, teisalt võimaldades tantsul kõige laiemas mõttes olla ühiskonnas ja kultuuriväljal nähtavam, mõistetavam ning leitavam. 

Tantsumajas saavad resideerida eri trupid ja tantsukunstnikud, tekkida uued kooslused ja võimalused, et töötada nii kohalikul väljal kui ka maailmas tunnustatud koreograafidega. Maja saab võõrustada ka teiste Eesti truppide ja koreograafide tantsuetendusi, kelle – praegu juhuslikud – etendused kõikvõimalikes etenduskunstiruumides koonduksidki ühise tantsumaja katuse alla. Sõltumatu Tantsu Lava ideevisioon nägi ette ka tantsumaja juurde kuuluvat püsitruppi, residenttruppe ning -koreograafe. See võimaldaks tantsukunstnikel töötada eri kooslustes nii koreograafide kui ka tantsijatena, ennast täiendada ja arendada (treeningud, töötoad, uurimistöö), aga panustada ka publikuprogrammidesse. Tantsumaja saab võtta ka infokeskuse rolli, olles kohaliku tantsukunstialase teabe koondaja ja levitaja Eestis ning ka kaugemal.

Tantsu võrdsustav potentsiaal

Täienduseks etendustele võib tantsukunsti kõnevõime ja mõju avalduda veelgi suuremal määral eri vanuses publikule suunatud lisategevustes, nagu loengud, vestlused ning kohtumised tantsukunstnike ja -praktikutega, mis aitaksid lavastusi avaramalt mõtestada, aga ka praktilised töötoad. Tantsu kui kehalise kunsti puhul on oluline pakkuda ka isiklikku kogemust – võimalust avastada oma kehatajus midagi uut, leida enda liikumise loominguline külg, täiustada füüsilist eneseväljendusoskust ja arendada liikumiskogemuse kaudu oma empaatiavõimet. Kui tantsustuudiote tundidesse peljatakse minna, sest kardetakse leida eest tantsupõranda vallutanud vilunud teismelisi, siis ühe tantsumaja töötubade programm aitaks luua parema eelhäälestuse, et tantsida ja oma kehalisust avastada saab mis tahes varasema liikumiskogemuse või ka selle puudumise pinnalt. Sisulisema ja tihedama kontakti loomisel kogukonnaga kasvaks ka kohalik tantsupublik.

Kai Valtna, Ruslan Stepanov ja Evelin Lagle nentisid 2017. aastal, et tantsukunst on kahtlemata raske kunstivorm – etenduskunstides on vahendite valik lai, kuid tantsu tööriistaks on eeskätt tantsija keha. „Heas kehapõhises tantsukunstis toimivad hoopis teised tajud ning kogemise ja informatsiooni loomise viisid, see ongi selle kunstivormi tohutu ressurss. […] Tants on midagi väga isiklikku, lähedalt tunnetatavat, individuaalset. […] Raske on uskuda kultuuri, kus inimese endaga toimuv saab olla igav, kus usk oma isiklikesse kogemustesse ei toimi.”[3] Tantsukunstil on tegelikult tohutu ühiskonna kõnetamise potentsiaal. Tantsukunst ei kao, sest liikumine on osa inimese olemusest, kuid kunstivaldkonnana muutuvad selle avaldumisvormid sõltuvalt oludest. Kui korralduslik-olmeline pilt ei parane, ei toimu ka suuremaid sisulisi muutusi. Jah, olemasolevad asutused justkui katavad praeguse publiku soovid, aga olukorra paranedes peegelduks see enam kui kindlalt ka publikunumbrites ja selles, kuidas tantsu mõistetakse ja hinnatakse. 

Tantsukunst ei kao, sest liikumine on osa inimese olemusest, kuid kunstivaldkonnana muutuvad selle avaldumisvormid sõltuvalt oludest.

Milleks siis meile üks tantsumaja? Selleks et arendada ja väärtustada tantsu kunstilist kvaliteeti ja nüüdisaegsust, avatust ja demokraatlikkust, kaasatust ja järjepidevust. Eespool kirjeldatu ei tähenda, et praegu ei leiduks Eestis arendustegevusi ja kõrgel tasemel tantsuloomingut, ent tantsuvälja tervikuna hõlmav ning liitev tantsumaja võimaldaks paremini toimivaid ja püsivamaid tööstruktuure, tihedamat dialoogi, aga ka arhiveerimist, süstematiseerimist, koondamist ning tantsukunsti leitavamaks ja publikule ligipääsetavamaks muutmist. Tantsumaja loomine pakuks võimalust kasvatada ühiskonnas huvi liikumise vastu, avardada mõtlemist ja arusaamist tantsukunstist ning koreograafiast laiemalt ja luua selles keskkonnas kunstiteoseid, mille sündi on senised tingimused takistanud. Tantsumaja saab olla avatud formaat, toimida demokraatlikul põhimõttel, aga ka juba loodud süsteemid peaksid olema avatud kriitiliseks arutluseks.

Tantsumaja olemasolu oleks ühiskonna jaoks jõuline sõnum: tantsukunstil on oma tugevused, kompetentsid ja kultuuri ning ühiskonda panustamise võime. Iga uus kultuuriobjekt süvendab kokkupuutepunkte nii eneseküllaselt ehk konkreetse valdkonna sees kui ka väljaspool, tekitades kohtumisi teiste distsipliinidega, inimeste vahel, mille tulemuseks on lõppkokkuvõttes suurem kultuuri-, kogemuste- ja mõttevahetus. Tantsukunst saab peegeldada, avada ja arendada diskussiooni ühiskonnale aktuaalsetel teemadel nii kunstilise väljundina etendustegevuse kaudu kui ka isiklikult-kogemuslikult. Kuna kultuur oma laiemas tähenduses on nii inimeste kui ka majanduse käivitaja, ei peaks tantsukunsti kultuuripoliitiline toetamine olema küsitav. Seni, kuni tants on väikeste stuudiote nurgatagune tegevus, ongi see natuke nähtamatu ja justkui piiripealne valdkond. Aga Eesti nüüdistants väärib sisuliseks arenguks struktuurseid muudatusi. Ja on nendeks ka valmis.

[1] Ulst, J. 2013. Koreograafia laborist artiklis. – Tantsukuukiri, nr 64.
[2] Valtna, K.; Stepanov, R.; Lagle, E. 2017. Tantsukunsti alahinnatud potentsiaal. – Teater. Muusika. Kino, nr 9.
[3] Valtna, K.; Stepanov, R.; Lagle, E. 2017. Tantsukunsti alahinnatud potentsiaal. – Teater. Muusika. Kino, nr 9.

Marie Pullerits on tantsuinimene. Tantsib, mõtleb ja kirjutab tantsust, juhendab teisi liikuma ning korraldab tantsuelu. Alates 2021. aastast on ta Sõltumatu Tantsu Lava kommunikatsioonijuht. 2019. aastal avaldas kogumiku „Koreograafiraamat”.