Oumeen on ühemehebänd, mida teeb rohkem kunstnikuna tuntud Timo Tiivas. Ma ei tea küll, kauaks see nii jääb, sest Oumeeni muusika on liiga catchy, et olla vaid kõrvaltegelase rollis.

★★★★☆

Pealkiri „2022 Mixtape” fikseerib ilmumisaja, aga tekitab samas segadust. Need helid meenutavad hoopiski aega, kui arvutite asemel olid primitiivsed süntesaatorid ja keegi ei osanud veel kitarride gruuvivaid käike post-pungiks nimetada. Viimane termin võiks olla muusikakosmoses eksleja jaoks märksõna, millega Oumeeni asukohta kaardistada, aga seegi võib olla eksitav. Kui praegune uus post-pungi laine kopeerib pigem Joy Divisioni tumedat draamat või Gang of Fouri ja Au Pairsi nurgelisemaid rütme, siis Oumeen paneb helisid kokku nii, nagu seda tegid need tundmatud poisid ja tüdrukud, kelle 80ndate alguse katsetusi on viimasel ajal obskuurse muusika kogumikel taas välja antud.

Tõsi, siin on sarnasusi ka The Falli tantsulisemate lugude või meloodilisema vara-industrial’iga (Cabaret Voltaire jms), aga kindlasti ei ole tegu ühe või teise kopeerimisega. Mine tea, äkki mõnele aardekütile, kes tahab kogeda muusikas hirmu ja piinlikkusega segatud põnevust, võiks Oumeeni loodud kaasahaarav voog, millesse on sulatatud vanade eksperimentaatorite minimalism, tunduda liiga teadliku ja turvalise mikstuurina. Hedonisti nagu mina võlub „2022 Mixtape” aga väga.

Ehk enamgi kui kogu eelnev jutt iseloomustab seda muusikat loo „Kiire mees” tekst, mis koosneb vaid korduvaist sõnadest „kiire mees, kiire auto, kiired prillid”.