Ukraina sõda muutis Kremli jutupunktide edastamise Eestis senisest keerulisemaks. Eesti inforuumi kvaliteedi parandamiseks ja meie riikliku iseolemise tugevdamiseks ei piisa pelgalt Kremli inforelvana kasutatavate telekanalite keelustamisest. Selleks tuleb astuda otsustav samm riigikogu erakondadel, et sõnastada ja hakata levitama Eesti riiklikest huvidest lähtuvaid narratiive.

„Hübriidsõda” ei ole ajakirjanduslik kujund ega 21. sajandil välja mõeldud termin. Õigem oleks käsitleda seda mitmekesise ja paindliku sõjategevusena. Sõltumata riigist ja riigikorrast on sõdades kasutatud regulaar- ja irregulaarvägesid, sabotaaži, luuret, majanduslikku survestamist, info- ja kognitiivset mõjutustegevust, alates 21. sajandist küberrünnakuid, diplomaatilist pingpongi, siseriiklike protestide ja miitingute korraldamist ja erioperatsioone.

Vene-Ukraina sõja taustal kitsendame fookust ja vaatame olukorda Eesti perspektiivist. Kui jätta kõrvale regulaarvägede kasutamine ja otsapidi ka sabotaaž, siis kõigi muude sõja osistega on Eesti oma taasiseseisvumisaja vältel korduvalt pihta saanud ja saab senini. Tasub meenutada 2007. aasta aprilli sündmusi, rõhutades, et idapiiri taga algas nende ettevalmistamine märksa varem. See, mida me tol mälestusväärsel soojal ja mõnusal kevadel Tallinnas ning Ida-Virumaal nägime ja läbi elasime, oli jäämäe veepealne osa, pika plaani lühike lõpp. Eesti sattus ühe esimese riigina maailmas mitu nädalat väldanud küberrünnakute ohvriks, meid tabas majanduslik survestamine – vene transiidi lõpp –, diplomaatiline mürgel Moskvas, Tõnismäel tegutsesid üle piiri tulnud eriväljaõppega provokaatorid.

Ent seda kõike kroonis umbes aasta varem alanud süstemaatiline ja aina intensiivistunud info- ja kognitiivne mõjutustegevus. Lood sellest, kuidas eestlased ei austa piisavalt teise maailmasõja mälestust ja fašismi seljatamise nimel toodud ohvreid ning soovivad pronksmonumendi Tallinna kesklinnast ära viia. Sellest, et monument viiakse viisakal moel kaitseväe kalmistule, ei iitsatanud vene telekanalid, mis lavastasid tollal ja lavastavad ka praegu uudiseid vastavalt Kremli tellimusele, sõnagi.

Televisioon Kremli teenistuses

Eesti on korduvalt omal nahal tunda saanud, mida tähendab süstemaatiline urgitsemine ja ässitamine inforindel. Oleme meediavabaduselt 15. riik maailmas, see on väga kõrge positsioon. Kuid sel on oma riskid ja hind. Ideaalses maailmas tähendaks kõrge koht ajakirjandusvabaduse edetabelis rahumeelselt ja loogiliselt toimivat inforuumi. Ent ideaalidega on ajal, kui Euroopas käib sõda, kehvasti. Kreml on aastakümneid toetanud ja arendanud strateegilisi narratiive, mis sisaldavad halvustavat teavet lääneriikide kohta, kasutades selleks riigi rahastatavaid ja toetatavaid meediaväljaandeid.

Pärast aastaid kestnud arutelu selle üle, kas Vene telekanaleid võib Eesti territooriumil televisiooni põhipakettides näidata, kui võtta arvesse nende õelat sisu naaberriikide eksistentsi suhtes, lähevad mõned neist Eestis kinni. Kas see tähendab, et Eestis elavad venekeelsed inimesed jäävad teadmatusse või Kremli sõnumite infonälga? Ei jää. 21. sajandil ei ole televisioon ainus viis mitmesuguse teabe hankimiseks, pigem üks paljudest.

Eesti riigil tuleb hoolitseda oma venekeelsete inimeste infovälja eest. Aastaid närutatud ETV+ peaks saama tummise rahasüsti.

Kas mõni Kremli peamistest narratiividest jääb edaspidi Eestis elavatele seni Vene kanaleid jälginud inimestele kättesaamatuks? Ei jää. Kinni pandud kanalite vaadatavus väheneb, juurdepääs neile muutub ebamugavamaks, aga tervikuna ei kõiguta see teatava osa siinsete venelaste veendumust, et „meiesugused tulekski laiaks litsuda” või „riigina ajalukku saata”. Selleks et jäädavalt siinsete venekeelsete seisukohti muuta, tuleb astuda otsustav samm riigikogu erakondadel, kes peavad sõnastama Eesti riiklikest huvidest lähtuvad narratiivid.

Samuti on valitsuse (ja riigikogu) kätes Eesti avalik-õiguslike telekanalite rahastamise suurendamine. Vene inimesed on televisiooniusku. Eriti piiri taga. Eesti venelased ehk vähem, sest neid ümbritsev keskkond ei toeta „Vremja” valesid. Suurele osale vene rahvast tähendab aga televisiooni uudistesaadetes väljaöeldu briljantset tõde. Nüüdseks on lisandunud ka internet ja ühismeedia, aga naaberriigi laiadesse massidesse sealsed kahtlused ei jõua. Seega, Eesti riigil tuleb hoolitseda oma venekeelsete inimeste infovälja eest. Aastaid närutatud ETV+ peaks saama tummise rahasüsti.

Eesti riik peaks pikemalt mõtlemata investeerima oma tele- ja raadiokanalitesse summasid, mis aitaksid toota sisulist, operatiivset ja kvaliteetset telepilti ning raadioprogramme nii eesti kui ka vene keeles. ETV+ ja Raadio 4 on vaieldamatu osa Eesti sise- ja välisjulgeoleku tagamise viisidest. See on meie pehme jõud, milleta ei saa hakkama ükski enesest lugupidav riik.

Kodukootud Kremli ööbikud

Ent vaadakem üle ka oma ninaesise. Sisuliselt Kremli ööbikutega samasuguseid seisukohti levitab ka üks prillide ja habemega eestlane, kelle uudisteportaalist saab lugeda järjekindlalt ja sihilikult loodud ning tõlgitud vastuolulist, teatavaid inimesi emotsionaalselt üleskütvat infot, pooltõdesid ja vandenõuteooriaid. Ei saa märkimata jätta, et nimetatud kanali jutupunktid on äravahetamiseni sarnased Punase väljaku suunalt lähtuva kõnekõminaga.

Varro Vooglaid peab Eesti iseolemise ja kestmise vastu sõda täpselt Kremli sõjalises doktriinis ette antud viiside järgi.

Küllap see on ootuspärane, sest habemikul ei oleks ta enda sõnul ka midagi selle vastu, kui Pika Hermanni tornis ei lehviks sinimustvalge lipp. Võimalik, et Eesti riik peaks end habemiku uudisteportaali asjus samamoodi kehtestama nagu üht Kalamaja kohvikut jõuliselt sulgedes. Riigi usaldusväärsuse, tõsiseltvõetavuse ja väärikuse järjepidevat alandamist ei peaks sõrmi keerutades kõrvalt vaatama. Aastatepikkune valeinfo, pooltõdede ja vandenõuteooriate levitamine tekitab siseriiklikke rahutusi ja ühiskonnagruppide omavahelisi hõõrumisi. On juba tekitanud ja mitte vähe. Varro Vooglaid peab Eesti iseolemise ja kestmise vastu sõda täpselt Kremli sõjalises doktriinis ette antud viiside järgi.

Parteideüleste huvide sõnastamine

Valitsusel tuleks panna paika, millised on Eesti peamised riiklikud huvid ehk arendatavad ja levitatavad narratiivid. Strateegilise kommunikatsiooni, oma huvide esindamise ja lugude jutustamisega tegeleb nii ida- kui ka läänepoolne maailm igasuguse valehäbita. See on üks peamisi viise, kuidas kindlustada oma riiklikku julgeolekut. Eri riikidel on eri huvid, ent see ongi normaalne, sest huvide olemuse ja sisu määrab paljuski ka geograafiline asend maakaardil.

Riiklikud narratiivid peavad olema erakondadeülesed. Nii palju võiks riigikogus ja valitsuses kõigist lahkhelidest hoolimata siiski tahet, vastutusvõimet ja meelekindlust olla, et Eesti paar-kolm peamist eesmärki ritta seada ja nende täitmise nimel tööle hakata. Eesmärkidena ei ole mõtet mainida ELi ja NATO liikmelisust, kollektiivkaitset vms äraleierdatud fraase. Need on meil käes, neis organisatsioonides oleme 2004. aastast kenasti tegevad.

Pigem peaks mõtlema suunas, kuidas sisustada praktiliselt teostatavate otsuste ja tegudega Eesti põhiseaduse preambul, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Usutava ja veenva loo alus peab olema otsus ja tegu. Näiteks kui öelda, et Eestis on kõigil inimestel turvaline ja mõnus elada ning kedagi ei jäeta maha või et Eesti on mugava riigikorralduse, kõrge kaitsetahte ja haritud rahvaga e-riik, siis peab valitsus langetama ka otsuseid, mis neid sõnu kinnitaksid.

Kadri Paas on kriisi- ja strateegilise kommunikatsiooni asjatundja, sisejulgeoleku magister.