Stella Salumaa (27) alustas oma õpinguid kultuuriteoorias ning jõudis siis teadmisele, et tema koht on hoopis animatsiooni juures. Praeguseks on ta lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia magistriõppe ning tegeleb iseseisvalt filmitegemisega. Peale lõpetamist on ta loonud mitmeid lühianimatsioone, muu hulgas ka muusikavideo Argo Valsi uue albumi nimiloole „Tsihcier”. Lisaks sellele valmis Stellal hiljuti ka Hooandja kaasabil lühifilm „Uneskõndija”. Stellale on iseloomulikud mõnus vaba joon ning vahetu kergus. Uurisime, mis lugu Stella ja animatsiooni taga peitub.

Räägi oma lugu animatsiooni juurde jõudmisest. Enne animatsiooni õppisid sa teisel erialal. Kuidas läks nii, et hakkasid hoopis filme tegema?

Enne animatsiooni õppisin hoopis Eesti Humanitaarinstituudis kultuuriteooriat. See eriala koosnes paljude raamatute lugemisest ja pikkade esseede kirjutamisest. Mitte et mul oleks midagi lugemise ja kirjutamise vastu, aga mingil hetkel sain aru, et tahan teha ka midagi praktilist. Midagi oma kätega meisterdada. Kunstiakadeemiasse tahtsin sisse saada juba keskkooli ajal ja kunstihuvi on mul alati olnud. Seetõttu läksingi pärast EHIs õppimist EKAsse. Miks just animatsioon? Ei teagi, tundus sel hetkel kõige õigem valik. Arvan siiani, et oli hea valik.

Millega sa veenaksid animatsioonivõõrast inimest, et animafilm on avastamist väärt valdkond?

No ma arvan, et oma silm on kuningas. Kui ma tahaksin kedagi veenda, siis ma näitaksin talle ägedaid animatsioone. Ägedus on küll suhteline asi ja võib olla erinevate inimeste jaoks erinev. Eks ma näitaksin oma lemmikuid, näiteks Pes (www.eatpes.com), Michael Frei „Not About Us”, Elli Vuorinen „The Tongueling”, Vessela Dantcheva „Anna Blume” ja Juan Pablo Zaramella „Luminaris”. Või veel ka Jan Švankmajeri filmid. Aga need on ainult esimesed asjad, mis pähe tulid. Häid asju on veel ja veel.

Mis on sinu enda jaoks animafilmi juures kõige olulisem?

Ma vist peaksin ütlema, et kõige tähtsam on animafilmi sisu, mis on tõesti väga tähtis. Kui on jama sisu, siis ei viitsi väga filmi vaadata ka. Aga minu jaoks on viimasel ajal hoopis huvitavam see, kuidas film välja näeb. Ehk siis visuaalne pool. See, kuidas filmikunstnik on oma tööd teinud. Näiteks selle aasta Animated Dreamsil oli minu meelest visuaalselt väga ilus Ivana Laučíková ja Martin Snopeki „Viimane buss”.

On sul eeskujusid, mõjutajaid? Kust sa oma inspiratsiooni ammutad?

On ikka eeskujusid ja mõjutajaid ka. No näiteks teiste inimeste tehtud filmid, kas või need, mida ma eespool mainisin. Veel üks näide selle aasta Animated Dreamsilt on Emma De Swaefi ja Marc James Roelsi „Oh Willy…”, mis oli minu meelest heas mõttes väga imelik film. Tahaksin ka imelikku filmi teha.

Said hiljuti Hooandja projektist hoogu juurde. Milliseid teisi võimalusi noortel filmitegijatel oma loomingu rahastamiseks on või oled rohkem seda meelt, et kunstnikule piisab ka õhust ja armastusest?

Ma sain sama projekti („Uneskõndija”) jaoks toetust ka Kultuurkapitalist. See on teine variant, kust rahastust saada. Aga Kultuurkapitalist on tegelikult vist üsna keeruline toetust saada. Mul läks lihtsalt hästi seekord. Või tuleb siis ise omast taskust maksta. Tihti ei jää kunstnikel tõesti midagi muud üle, kui elada õhust ja armastusest, aga ma olen hakanud viimasel ajal hindama ka raha võlusid. Olen vist materiaalseks kätte ära läinud.

Millises suunas sinu meelest animatsioon Eestis liigub? Kas sa oled täheldanud ka mingit „uut lainet” kohalikul areenil? Kui oled, siis kas sa oskad öelda, kas on ka midagi iseloomulikku, mis eristab seda mujal maailmas toimuvast?

Mulle tundub, et midagi väga uut Eestis ei toimu hetkel. Võib olla keegi rohkem teadlik inimene on seda märganud, mina ei ole. „Uueks laineks” võin äkki nimetada Chintis Lundgreni. Ta on saanud üsna tuntuks, mulle tundub nii. Ma loodan ainult, et ta nüüd ei pahanda, et ma teda kuidagi sildistan siin. Aga kes seal „uue laine” peal temaga koos on, kui on, seda ma ei tea.

Mida me järgmiseks võime sinult oodata?

Mul sai just valmis piksilatsiooni ja joonisfilmi tehnikas tehtud „Uneskõndija”. See räägib tüdrukust, kel on öine ja päevane elu sassi läinud. Oodata on seda, et ma hakkan filmi nüüd festivalidele saatma ja loodetavasti saab seda igal pool näha. Ja peale selle teen hetkel üht uut muusikavideot ühele oma sõbrale.

Vaata Stella tehtud muusikavideot Argo Valsi loole „Tsihcier”: