Linnakeskkonnas on tühermaad olnud koht, kus inimesed saavad sekkuda maastikku sõltumata sotsiaalmajanduslikust staatusest. Kui gentrifikatsioon jõuab rohealadele, tõrjutakse sealt esimesena välja õhema rahakotiga ühiskonnagrupid koos nendele omaste praktikatega.

Kui ma kirjutasin magistritööd sellest, mida kõike tehakse Lasnamäel Kurepõllu tühermaal, siis inimestega vesteldes joonistus välja muster: kõik, kellega ma Kurepõllul rääkisin, olid suured loodusesõbrad. Pea igaühel neist on Kurepõllu tühermaal kuskil oma lemmikkoht (kas vana trepiosa või mingi konkreetne puu või põõsas vms). 

Paradoksaalselt leidus sellel „tühermaal” vaatluste jaoks võrreldes pealinna teiste rohealadega palju rohkem materjali ja tegevusi. Näiteks asub siin alates nullindate algusest tuvila koos mänguväljaku ja õueköögiga. Tuvila väliköök on mõeldud nii grillimiseks kui ka meisterdamiseks. Aegade jooksul on tuvila olnud varjupaik eri loomadele – viimastel aastatel olen näinud siin kana ja kukke, küülikut ja kassipoegi. Koht on eriti populaarne kohalike laste seas, sh nende hulgas, kes on kolinud uutesse korterelamutesse. 

Tuvila taga on juba teise kogukonna DIY-varjualune, kus suvel mängivad lauamänge ja joovad viina vanemad härrasmehed ning talvel otsivad varjualust kohalikud teismelised (kirjutasin magistritööd pandeemia ajal, kui kaubanduskeskustes ei tohtinud ilma põhjuseta aega veeta). Talvel on kõik puud Kurepõllul täis linnusöötjaid ja seal on rohkelt vaatlejaid (lindudele meeldivad just põõsastikud), suvel seal grillitakse, tähistatakse jaanipäeva ja korjatakse marju, õunu või lilli. Kui panna Instagrami otsingusse „Kurepõllu”, leiab sealt ka palju looduspilte. 

Kureerimata loodusmaastikul viibides on võimalik kogeda sügavaid tundeid ja sidet loodusega.

Kurepõllu aktiivne kasutus on seotud eelkõige sellega, et inimestel, kes elavad siin lähedal nn punases külas (punane küla ehk красная деревня on Liikuri tänava kortermajade kompleks, mis on ehitatud punasest telliskivist, see on osa Kurepõllu asumist), ei ole oma erahoovi, eraaeda ega maakohta, mis on paljudel eestlastel siiski olemas (kui mitte perekonnal, siis sõpradel). Samas kuskil teises pargis, näiteks Kadriorus, on need inimesed pigem vaatlejad ja külalised, kelle sekkumine maastikku pole oodatud, kuna märgid, rajad, lillepeenrad jms dikteerivad üsna rangelt reegleid ja piiranguid. 

Tühermaad võimaldavad neil aga maastikule omapoolseid (kultuuri)jälgi jätta – nii Kurepõllu kui ka linna teised mitteformaalset tegevust soosivad tühermaad on seega inimeste jaoks olulised paigad ning kureerimata loodusmaastikul viibides on võimalik kogeda sügavaid tundeid ja sidet loodusega. Tühermaal austatakse ja hinnatakse loodust. Nagu ütles üks kohalik: „Tuvila ja varjualuse ehitamisel ei saanud ükski puu kannatada.” Kurepõllu tühermaal on säilinud ka vanade talude õunaaiad ja vaarikad. 

Rohegentrifikatsioon

Ligipääs rohealadele on üks ÜRO säästva arengu alaeesmärkidest (nimelt 11. eesmärgi, mille keskmes on jätkusuutlikud linnad, alaeesmärk) ja see tuleneb sellest, et rohealal viibimine on iga inimese baasvajadus. Uuringud on näidanud, et rohealad mõjuvad positiivselt nii majandusele, tervisele, elukvaliteedile kui ka keskkonnale. See on ühtaegu hea ja halb uudis, sest rohealade järele on tekkimas suur nõudlus. 

Hoogu saab juurde rohegentrifikatsioon ehk protsess, mille käigus rohealadele kerkiv uus planeering (nt rohekoridorid, pargid endistel tühermaadel, lineaarsed pargid) toob paralleelselt kaasa kinnisvarahindade tõusu piirkonnas. See omakorda tingib väiksema sissetulekuga gruppide väljatõrjumise. Rohealade lähedale ehitatakse üha rohkem uusi maju ning kõnni- ja rattateid, mis on eriti atraktiivsed jõukama keskklassi jaoks. Kusjuures inimeste tõrjutus ei pea ilmtingimata tähendama seda, et nad hakkavad kerkinud kinnisvarahindade tõttu sellistest piirkondadest ära kolima. Tõrjutus võib olla ka psühholoogiline või kultuuriline, s.t inimesed tunnevad, et nad peavad järgima uusi norme ega saa traditsiooniliste praktikatega enam jätkata. Kurepõllu puhul näiteks tuvide pidamise, grillimise või marjade korjamisega. 

Tõrjutus võib olla ka psühholoogiline või kultuuriline, s.t inimesed tunnevad, et nad peavad järgima uusi norme ega saa traditsiooniliste praktikatega enam jätkata.

Rohegentrifikatsioon on sotsiaalne probleem Ameerika Ühendriikides, aga ka Barcelonas, kus seda praegu väga detailselt uuritakse, ja teistes Euroopa suurlinnades. Ka Tallinnas on võimalik näha rohegentrifikatsiooni märke, näiteks eelmisel suvel tekkisid Noblessneri sadamasse sildid, mis keelavad inimestel oma jooke ja toitu tarbida. Olen kindel, et ka Kalaranna praktikad muutuvad, ja kahtlen, et uuel promenaadil näeb edaspidi kalamehi toimetamas. Uutele rohe- ja sinialadele ning nende lähedusse ehitatud kinnisvaraarenduste juurde ei oodata kõiki linlasi – eelistatud on suurema ostujõuga inimesed.

Segregatsiooni vältimine

Rohegentrifikatsioon toetab ka edasist ja senisest sügavamat segregatsiooni, mis suurendab lõhesid ühiskonnas ja ebavõrdsust elanikkonna gruppide vahel. Segregatsioon, mis on toimunud Tallinnas sotsiaalmajanduslikel põhjustel, on tekitanud ebavõrdse ligipääsu rohealadele. Võrdleme näiteks tiheda asustusega Lasnamäed, kus Tallinna linnaosadest on kõige vähem rohealasid, Kodulahe kvartaliga Merimetsa lähedal.

Meie ühiskonnas ei ole sellest probleemist veel aru saadud ning seetõttu ei otsita ka lahendusi ja arvatakse, et see on asjade loomulik seis. Näiteks Prantsusmaal Nantes’i linnas, kus omavalitsusel on täielik kontroll selle üle, kuhu tulevad uued kinnisvaraarendused, on suudetud aga seeläbi pakkuda inimestele sihipäraselt võimalust endale taskukohaste eluruumide soetamiseks ja sotsiaalelamud ei ole ühte kohta kontsentreeritud, vaid asuvad ka prestiižsetes linnaosades jõekalda ja rohealade lähedal.

Inimesed, kellel pole ligipääsu rohealale, on ka kliimamuutustest tulenevatele probleemidele tundlikumad. Aga mitte ainult – pandeemia esimene laine näitas, et koroonaviirusesse nakatusid enam need, kelle sotsiaalmajanduslik staatus oli madalam. Rahvusvähemuste sagedasemat koroonaviirusesse nakatumist ei ole näiteks Põhjamaades selgitatud mitte kultuuriliste erinevuste, vaid struktuursete probleemidega.

Uutele rohe- ja sinialadele ning nende lähedusse ehitatud kinnisvaraarenduste juurde ei oodata kõiki linlasi – eelistatud on suurema ostujõuga inimesed.

Kvaliteetne linnaruum ja hästi planeeritud rohealad võiksid kiiresti ja märgatavalt segregatsioonist tingitud kompleksseid sotsiaalseid probleeme leevendada. Alustagem sellest, et igaühele peab olema tagatud ligipääs rohealale kodu lähedal ja lapsed peavad saama seal iseseisvalt turvaliselt mängida – see on elementaarne baasvajadus. Mõelda võiks aga ka selle peale, et korterelamute hoovides võiksid olla näiteks grillimiseks vajalik mööbel ja tarvikud, mida näeb tänapäeval näiteks uutes kinnisvaraarendustes või Jehoova tunnistajate koguduses Puhangu tänaval (mis on küll gated community). 

Mainisin grillimist eraldi, kuna paljude eestivenelaste jaoks on šašlõkivalmistamine seotud tihedalt kevade alguse ja perekondlike kokkusaamistega. See on mitmetes eestivene perekondades juurdunud traditsioon, millest võõras silm võib olla isegi häiritud, sest grillimisega käib enamasti kaasas alkoholi manustamine, sh laste juuresolekul. Tegemist on omaette sündmuse ja erilise praktikaga, mida võiks lähemalt uurida, kuid praegu näib, et läänestumise tulemusel võib see järgmiste põlvkondadega välja surra.

Rohealade paradoks

On tekkinud paradoks: rohealast kui tasuta hüvest võiksid saada kõige enam kasu haavatavad inimgrupid (sh naised, lapsed, eakad, madalama sotsiaalmajandusliku staatusega inimesed, immigrandid), kuid rohealasid kiputakse „arendama” seal, kuhu on kolinud jõukamad elanikud (nt Kase park, mis on Kopli liinide lähedal ja metsistus aastaid), tõrjudes sealt teisi.

Samuti on räägitud väga vähe sellest, millised need rohealad ja pargid võiksid olla, sh kellele need võiksid olla mõeldud. Puudub pluralistlik lähenemine rohealade arengule. Keskmise inimese ettekujutus rohealast on ühesugune ja piiratud: pink, kiik, lillepeenar, prügikast. Seda põhjusel, et nad ei ole lihtsalt parkides teisi võimalusi näinud. Nii kasutatakse rohealasid enamasti jalutamiseks või sportimiseks, teatud kohtades saab veel ka šašlõki lõhna nautida. Teisalt on hoiak tühermaade suhtes üpriski negatiivne, peegeldades paljude inimeste arusaama, et „maa on tühi”, sinna on vaja midagi ehitada või seda on vaja korrastada.

Kvaliteetne linnaruum ja hästi planeeritud rohealad võiksid kiiresti ja märgatavalt segregatsioonist tingitud kompleksseid sotsiaalseid probleeme leevendada.

„Tühermaa” on oma olemuselt kultuuriline mõiste, mis alahindab seal elunevaid ökosüsteeme. Nassauer kirjutab, et inimestele on oluline, et maastiku eest hoolitsetakse, seda hallatakse ja peetakse ülal ühiskonnas vastuvõetavate standardite järgi. Kuid need „standardid” ei ole seotud ökoloogiliste funktsioonidega. See, mis on hea, ei pruugi üldse hea välja näha, ja see, mis näeb hea välja, ei pruugi olla ökosüsteemile hea.[1] 

Mõelgem aga rohealale kui inimese loomulikule elupaigale. Nii nagu looduses tähendab mitmekesisus jätkusuutlikkust, võiksid ka linnaruum ja roheala kui inimeste elupaik tõsta esile mitmekesisust. Kus ja kuidas võiks seal süüa teha? Kus ja kuidas võiks seal magada või puhata? Kas seal on võimalik olla omaette vaikuses või, vastupidi, kuulata meeldivat muusikat? Kui lihtne on seal endale vestlus- või tantsupartnerit leida? Kas mänguväljak on ainult lastele mõeldud või on siin tegevust ka vanemale ja vanavanemale? Kas kodu lähedal olev roheala võiks olla koht, kust on tehtud kõige enam pilte, mida pärast perealbumisse pannakse?

Pritzkeri arhitektuuriauhinna laureaat Francis Kéré ütles, et Aafrikas on siiamaani levinud puu alla kogunemise traditsioon, et näiteks lapsi õpetada, infot jagada või rääkida küla tulevikust. Kui ühe puu all sünnib nii palju tähendusi ja sõnumeid, siis mõelgem selle peale, kui palju narratiive kohtub linna rohealal. 

[1] Nassauer, J. I. 1995. Messy ecosystems, orderly frames. – Landscape Journal, nr 14 (2), lk 161–169.

Karina Vabson on lõpetanud Tallinna Ülikooli linnakorralduse magistriõppekava ja tema magistritöö „Peidetud narratiivid Kurepõllu tühermaal Lasnamäel” käsitleb keskkondliku õigluse küsimusi. Magistritöö sai eelmisel aastal Eesti Teadusagentuuri üliõpilaste teadustööde riiklikul konkursil 3. koha. Praegu töötab ta antropoloogina Rakendusliku Antropoloogia Keskuses.