Tänavuseks biennaaliks Giardinis Veneetsias hollandlaste Rietveldi paviljoni üle võtnud kunstnikud Kristina Norman ja Bita Razavi ning kuraator Corina L. Apostol uurivad oma näitusega koloniaalajaloo, kurnamise ja botaanika ristumispunkte 19. sajandist kuni tänapäevani.

Tänavu täitub 25 aastat sellest, kui Eesti osales esimest korda maailma vanimal rahvusvahelisel kunstisündmusel Veneetsia kunstibiennaalil. Selle ajavahemiku sisse mahub kaksteist rahvuspaviljoni, mis on paiknenud varem näiteks nii Palazzo Malipieros Veneetsia südames kui ka Giudecca saarel. 20. aprillil avati tänavune paviljon pealkirjaga „Orhideliirium. Isu külluse järele” esimest korda otse biennaali ajaloolises epitsentris ehk Giardini pargis. Võimalus mängida suurriikidele, nagu Prantsusmaa, Brasiilia ja Ameerika Ühendriigid, reserveeritud liivakastis tekkis tänu aastatepikkusele kollektiivsele tööle ja tugevatele projektidele (varasemate näitustega saab tutvuda siin), mistõttu Hollandi rahvuspaviljoni eest vastutav Mondriaani fond pakkus Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusele võimaluse tuua selleaastane näitus nende viiekümnendatel ehitatud modernistlikku Rietveldi paviljoni. Sellise rahvusvahelise biennaali kontekstis tähendab see eelkõige suurt hüpet nähtavuses ja külastatavuses, sest kui mööda Veneetsia linna laiali pillutatud näituseid tuleb eraldi otsida, siis Giardinit väisavad seitsme kuu jooksul sisuliselt kõik biennaali külastavad inimesed. Kui vestlesin kolmandal päeval näituse käigus hoidmise ja valvamise eest vastutavate kunstitudengitega, siis nende hinnangul oli esimestel päevadel külastajaid umbes 3000 inimest päevas. 

Rietveldi paviljon asub otse peanäituse sissepääsu kõrval vastakuti Soome paviljoniga. Näiteks 2019. aasta biennaali külastas ametlikel andmetel 600 000 inimest – number, mis on ka üks põhjus, miks see maailma vanim kunstisündmus on kunstnikele, kuraatoritele ja kunstiinstitutsioonidele endiselt nõnda ihaldusväärne ja vastupandamatu. Kuigi laienevate kriiside, ökoloogilise jalajälje ja kunstimaailma biennaalikriitika virvarris on üritatud sarnastele punase-vaiba-sündmustele ammu pehmet pussnuga kõhtu torgata, panevad tavaliselt siiski ka needsamad seljapöörajad biennaali saabudes selga viisakama kuue, võõpavad huuled punaseks ja lasevad end paadiga keset Veneetsia laguuni sõidutada. Ei saabunud teisiti ka tänavune sõjakevad, mis on arusaadav, sest pandeemia tõttu tekkis kolmeaastane paus ja oleks ilmselt olnud mõeldamatu, et viimases produktsioonifaasis oleks kogu üritusele pidurit tõmmatud. Selleks sõltub Veneetsia linn liiga palju kultuuriturismist ja biennaalist on saanud enam kui sajandiga oluline rahvusvahelise kunstivälja kohtumispaik.

Eesti näituseprojekti „Orhideliirium. Isu külluse järele” kunstilise tiimi moodustasid tänavu kunstnikud Bita Razavi ja Kristina Norman (esindas Eestit ka 2009. aasta biennaalil) ning kuraatoriks oli Corina L. Apostol Tallinna Kunstihoonest. Näituseprojekt punus nähtava ja nähtamatu niidi Eesti, Hollandi ja Indoneesia kui endise Hollandi koloonia vahele. Idee lähtepunktiks on umbes 300 pilti 20. sajandi alguses tegutsenud ja nüüdseks unustatud eesti kunstnikult Emilie Rosalie Saalilt, kes maalis troopilisi taimi Hollandile kuulunud Ida-India saartel, kus ta elas ja reisis koos abikaasa Andres Saaliga aastatel 1899–1920. Kunstnikud esitavad oma teostega praegu maailmas keerlevaid küsimusi poliitika, kultuuri, soo, rahvusidentiteedi ja globaalsete protsesside teemal. Maavarade ja biomassi ekstraheerimine ning transportimine pole kuhugi kadunud, muutunud on vaid selle vorm. Ühes Kristina Normani filmis saab näiteks näha, kuidas Eestis kaevandatav turvas jõuab Hollandis kasvatatud orhideede pottidesse ja siis omakorda siia tagasi. „Orhideliiriumi” kui mõiste kohta on kirjutatud nii pikki uurimusi kui ka raamatuid ja Eesti paviljon on kui meie kauge maanurga lisandus sellesse rahvusvahelisse vestlusse. 

Tänavust paviljoni tulid avama ka president Alar Karis ja kultuuriminister Tiit Terik, kes ei unustanud rõhutada oma kõnedes avatud kultuurikoostöö tähtsust, mis on praeguse sõja kontekstis olulisem kui varem. Lisaks avamisele toimus ka Eesti ja Hollandi koostöö ühine tähistamine ligi 600 inimesega, kus astusid üles DJd Carmel ja Rene Köster ning etenduskunstnik Karolin Poska. Samuti toimus biennaali raames uue Eesti kunstile keskenduva inglisekeelse kunstiajakirja „A Shade Colder” rahvusvaheline esitlus. „A Shade Colder” ilmub kord aastas paberil, kuid muul ajal toimub ajakirja elu veebiküljel. 

Veneetsia biennaali ja näitust „Orhideliirium. Isu külluse järele” on võimalik külastada kuni novembri lõpuni.

Galerii