Saatejuhi, ajaloolase ja muusikaajakirjanikuna tuntud Maarja Merivoo-Parro on astunud laulja-laulukirjutaja rolli ning annab homme, 29. aprillil välja oma esimese sooloalbumi artistinime Aprillo alt. Müürilehe vahendusel saab plaati „Humanities” eelkuulata juba täna (kui kerid artikli lõppu) ning lugeda, mis ajendas Maarjat muusiku kingasid proovima.

Sa oled peamiselt tuntud muusikaajakirjaniku ja ajaloolasena. Kuidas muusikaajakirjanikuna kogutud teadmised sind enda plaati luues abistasid ja mõjutasid?

Väga! Kui hommikust õhtuni uue muusika vati sees elada, siis hakkab üsna teravalt silma torkama kõik see, mida parasjagu pole. Just seda minu ja äkki ka teiste jaoks puudu olevat kraami asusingi tegema. Samal ajal hakkas maailm suure hooga muutuma ja ka minu elu on teinud kannapöördeid. Plaadil on seda kõike kuulda. 

Muusikat oled sa salamisi teinud aastaid. Instrumendid, arvutiprogrammid – kuhu su oskused ulatuvad?

Mõnes mõttes on see jah justkui vektor, mis liigub lastemuusikakoolis viiuliga „Hot Cross Bunsi” kääksutamisest Otsa kooli produtsentide eksamikomisjonis istumise poole. Teisest küljest aga polegi väga palju muutunud. Mul oli nimelt eelis kasvada vanema vennaga, kelle eestvedamisel hangiti arvuti. Ehk et mõnel õhtu mängisin nukkudega kodu, mõnel õhtul sõin aknal kisselli ja lugesin „Tähekest” ja siis oli mõni õhtu, mil produtseerisin tähtsa näoga oma mussi. Rasmusele (Merivoo – toim.) meeldis FastTracker, minu lemmik oli eestlaste loodud Sound Club. Kui saime süntesaatori, sai muude ukakate ja meisterdamiste vahele juba igasugust live-miksimist harjutada. Tagantjärele tarkuses näen, et see kõik oli väga võimestav ja andis mulle aastaid hiljem piisavalt kuraasi, et Raadio 2-s lisaks saatejuhtimisele ka produtsendina leiba teenida. 

„Humanities” on üsna tugeva elektroonilise ja sündise popmuusika templiga, kõikudes süngema ja positiivse vahealal. Mis kõlaline pilt sul seda plaati looma hakates peas oli ja kuidas lõpptulemus sellest erines?

Kui varasemates kollektiivides on alati märksõnaks olnud teatav kompromiss, siis Aprillona teen ainult seda, mida süda lustib ja mu isiklikud esteetilised majakad näitavad sihi kätte. Mõni koht kõlab väga sarnaselt sellele, millisena see mu peas enne salvestama hakkamist ja loo kiht kihi haaval üles ehitamist kõlas. Näiteks „Love The Door’i” vahemäng on täpselt selline, nagu ette kujutasin, et ta võiks olla. Mõni teine kord aga ei suuda ma ikkagi oma ideed reaalsusesse tõlkida ja siis on mul eriti hea meel, et on olemas Tapio Heinilä, kes saab aru, mida ma üritan saavutada ja teeb selle võimalikuks.

Pala „Possible Cultures” on omamoodi nagu sinu saade „Maarja varia” ühes muusikapalas. Kuidas sa oma lugude sõnade kirjutamisele lähened?

Vahva tähelepanek, nii võib öelda küll! See konkreetne pala on ühtlasi tervitus ja kummardus kõigile, kes on viitsinud mu doktoritöö läbi lugeda. Tapio kutsub seda minu TED Talkiks. Need konkreetsed sõnad lihtsalt nõudsid spoken word’i kaudu lahendamist. Esimesed versioonid olid üsna jõulised ja klassikaliselt retoorilised ning tundusid mulle kuidagi maneerlikud. Tegin siis uue soorituse, mis on lihtne, habras ja otsekohene ning kokkuvõttes kõlab nagu mina või keegi veel õrnem. See siiras lähenemine tundus värskem. Aga üldiselt on sõnadega täpselt nagu muusikaga – tulevad ise siis, kui aeg on õige, võtavad nootidel käest kinni ja kepsutavad mul eest ära ikka salmist refrääni ja refräänist salmi. Bridge’i peal saan neil sabast kinni ja siis tuiskavad nad taas edasi. 

Lugu „Tomorrow Was A Good Day” on tehtud koos Maria Faustiga. Kuidas see koostöö sündis?

Kirjutasin selle loo pärast Londonis sõjapostrite näitusel käimist. Seal oli üks plakat, millel oli kujutatud elutoa stseen. Poeg mängib põrandal tinasõduritega ja isa süles istuv tütar on parasjagu sirvimas ajalooraamatut. Suurelt on kirjutatud küsimus: „Daddy, what did YOU do during the Great War?” Kujutis oli pärit aastast 1915 ning sellega müüdi tol hetkel alles tuure üles koguvat hirmsate inimkaotustega kulgevat Esimest maailmasõda kui edukat ettevõtmist ja õigupoolest juba saavutatud triumfi, mille ainsad kaotajad on need, kes ei taipa osa võtta. See tundus nii tuttav võte – väga tihti püütakse inimesi mõjutada lubadustega tulevikust, mida veel pole ja nende lubadustega kaasa minejate toel alles loodetakse ehitama hakata. Just sellest on kantud ka mu pala. Saatsin Mariale demo ja kutsusin mesti ning minu rõõmuks oli ta nõus. Salvestasime ühel soojal suvepäeval Taavi Paometsa ja Martin Petermanni stuudios ja Maria puhus endast peaaegu hinge välja – seda erakordset materjali saime talt tohutult. Loosse mahtus küll vaid kübe, aga milline kübe see on! Maria on juba aastaid olnud mu suur lemmik, oli eriti äge temaga niimoodi koostööd teha.

Mis plaanid sul „Humanities’i” ilmumise järgselt on? Kas Aprillo on ka live-muusik? 

Tahaks juba hirmsasti asuda tööle uue materjaliga. Ma tean, et muusikatööstuses on tavaks asjade väljaandmisega venitada ja mingeid kunstlikke pause pidada, et singlid ja albumid teineteisele sisse ei sõidaks, aga mul on tunne, et äkki mulle need reeglid ei kehti. Ma olen ise autor ja artist ja plaadifirma ja mul on vabadus ise otsustada. Seega äkki ei jaksagi väga kaua kannatada, enne kui uue kraamiga lagedale tulen. Hea live’iga on aga keerulisem – selle korraldamise jaoks oleks vaja suuremat masinavärki kui mina üksi.

Mis sind muusikamaailmas toimuva osas praegu enim köidab?

Käisin vahetult enne pandeemiat Reykjavíki Dark Music Days festivalil ja seal kuuldud nüüdismuusika hoiab endiselt mind oma haardes. 

Albumi kaanefoto tegi Riina Varol ja kujundas Kristin Kalamees