Sellest, milline on luule roll kriisiaegadel – praeguses või kunagises sõjas. Lisaks muule on luule ju ka võimas ajamasin. (Luule)päevaraamatus paigutatakse ajamasinasse Marie Underi „Päälekaebamine”.

11. veebruar. Reede

Jälle magamata! Ärkasin 5.52 lapse röökimise peale. Ei tea, kas hakkavad hambad tulema või milles asi, aga viimased päevad pole üldse magada saanud. Ootasin natukene – ehk jääb veel uuesti magama ja laseb veel pisut tukkuda, aga tühi lootus. Ikka tahab emme juurde, ikka tahab süüa. Lähen appi, aga poiss röögib muudkui edasi. Kohe kogu hingest, täie jõuga! Sedasi kuidagi rütmiliselt, korrapäraselt kõõksudes, nagu häälutaks roometjakapilikult mõnd religioosset stroofi. Täitsa kummaline kohe, milline elujõud väikses hapras kehas! Aga ega ta teistmoodi kui täie jõuga, kogu hingest praegu veel tunda ega olemas olla oskagi. Jälgisin tema hüsteerilist nuttu, vaatasin tema näojooni ja meenus Underi luuletus. Kes annab abi? Praegu, kohe, nüüd! Selline underlik jonnipunn meil siis… Noh, kes siis ikka abi annab? Eks ikka issi! Aga kohe selgub, et issi ju ei kõlba. Nii et ikkagi emme! Peaks võrevoodilt paar pulka ära võtma, ehk leiab edaspidi ise tee emme juurde.

13. veebruar. Pühapäev

Kurat küll, ikka laisk olen. Laps ärkas jälle suure nutuga, tahtis voodist välja saada. Jälle on tunne, et tsiteerib Underit. Ei tea, kas nõnda jääbki, aga lapse pisara ja ühe värsirea piirjooned muutuvad üha hapramaks. Otsisin luuletuse välja ja lugesin üle. Selgub, et oli valesti meeles. Õige on ikka: „Kes annab abi? Kohe, praegu, nüüd!” Rütm ju hoopis teine. Oleks pidanud poisi nuttu tähelepanelikumalt kuulama! Kusjuures kohe järgmises stroofis ongi „väeti lapse nutt”. Võib-olla meenus luuletus hoopis selle motiivi teadvustamatul tõukel, mitte värsirea enda tõttu?

13. veebruar. Pühapäeva õhtu

Under tuleb isegi saunalavale kaasa. Hämmastav, kuidas 80 aastat pärast kirjutamist võib üks tekst mõjuda. Selline tunne, et luuletus ei üritagi kirjeldada eesti rahva kannatusi, vaid kehtestada neid minus, lugejas. See teispoolsusesse karjatav hääl ei saa olla keegi teine kui mina: siit saunalavalt ma hüüan kogu eesti rahva suust! Luule on võimas ajamasin, ühe tekstiga võib sukelduda teise ilmasõja keerisesse ja füüsiliselt läbi tunnetada seda, mis toona toimus. Ajatu, lõputult peatatud hetk, mis igal lugemisel taas ellu kutsutakse. Olnu on ikka veel täna. Umbes nagu foto, mis minevikuhetke ajas kaasas kannab. Ainus vahe, et Underi luuletusse võib leili visates sisse hüpata. Ja kärtsti, olengi aastas 1943. Siin ei ole üldse hea olla: ümberringi ühishauad, ahistav olevik. Naaber annab naabri üles, sugulane sugulase. Luuletus on palve, igast olevikust kostuv karje. Nüüd, kohe ja praegu. Palav on.

Luule on võimas ajamasin, ühe tekstiga võib sukelduda teise ilmasõja keerisesse ja füüsiliselt läbi tunnetada seda, mis toona toimus.

21. veebruar. Esmaspäev

Läksin pesumasinat ostma, aga komistasin luuleülevuse otsa. Mõtlesin nalja teha ja küsisin teenindajalt: „Kes annab abi, praegu, kohe, nüüd?” Tuli välja, et teenindaja ise on varmas abistaja. Pärast mõtlesin, et ei tea, kas sellise luuletusega võib ikka nalja teha. Jäi kriipima. Kuidagi liiga traagiline. Aga jah, eks see kipugi nõnda olema, et üksikud värsid talletuvad mällu, ei lase lahti, kumisevad lakkamatult peas, võtavad uusi vorme, saavad hoopis uusi tähendusi. Me hoiame nõnda ühte… Minu erakond on… Naljakas, sest tegelikult ei ole mõtet luuletusest tükke välja kiskuda. Miks ma otsin üksikuid tabavaid värsse, selmet vaadata tervikut? Mida see tervik endast kujutab? Öelduse ainuvõimalikkust: see on radikaalselt intiimne isiklikkus, mis teeb nähtavaks minu kui ainulise lugeja olemuse sügavamaid kihistusi, ja samal ajal nii üldine kui võimalik, tehes nähtavaks üksikisiku positsiooni globaalsete tragöödiate kontekstis. Pesumasinat ei saanud. Jube väsimus on peal – pole just kõige proosalisem päev.

Aga jah, eks see kipugi nõnda olema, et üksikud värsid talletuvad mällu, ei lase lahti, kumisevad lakkamatult peas, võtavad uusi vorme, saavad hoopis uusi tähendusi.

25. veebruar. Reede

Terve päev on vallanud üksainus mõte: kuidas ta küll seda kõike teadis? Olen pool päeva „Päälekaebamist” lugenud ja ainus järeldus: Under on prohvet. Kõik read kõlavad ühtäkki nii kuradi aktuaalselt. 80 aastat on möödas… Mõtlesin vahepeal luuletust niisama, sõjast lahus lugeda, aga täiesti lootusetu. Nüüd on eriti piinlik selle elektroonikapoe nalja pärast. Umbes nagu oleksin sõda ennast naeruvääristanud. Iga kord, kui laps nutma hakkab, meenub tahtmatult mõni kaader sõjast. Ei anna rahu. Kuidas ta seda teadis? Nüüd pole see luuletus enam mingi ajamasin, nüüd ei saa see öelda enam midagi üldist. Nüüd Under kirjutabki aastast 2022.

7. märts. Esmaspäev

Meenus, et Õnnepalu kirjutas paar päeva pärast Gruusia sõja algust luuletuse:

10. AUGUST. PÜHAPÄEV

Peaaegu samasugune päev:
mustad pilved ringi uitamas
nagu tohutud kaarnad. 
Jõuetu tülpimus ja hirm
nii elu kui paraku surma ees
Rahvusvaheline olukord…
Loen, vahepeal tukkudes,
raamatut 1939. aasta
augusti viimastest päevadest.

Huvitav (aga mitte üllatav), kuidas ka Õnnepalu loob oma luuletuse sees aegadevahelise silla. Ning kõige rabavam/tabavam rida on siin kõige ebapoeetilisem, nagu loobutaks keset luuletust luuletamisest: „Rahvusvaheline olukord…” 

Kuidagi on tunne, et Õnnepalu luuletus mõjub praegu veel võimsamalt kui viisteist aastat tagasi. Aga kui keegi kirjutaks Underi „Päälekaebamise” hoopis täna, mitte kaheksakümne aasta eest, siis kas see mõjuks nii jõuliselt? Ei oska kuidagi näppu peale panna, aga tundub, et ainult kaugeks olnuks saanu suudab tungida nähtuse olemusse, nüüdisluule võimuses on vaid kirjeldada ja väita. Huvitav, kuidas Under oleks 1943. aastal mõjunud? Ühesõnaga, me kuidagi tahame tunda, et luule suudab väljendada midagi ajatut, küünitada inimolemuse süvakihtideni. Lugesin Leelo Tungla Ukraina luuletust – siingi mõjub traditsiooniline vorm, klassikalised kujundid. Minus manifesteeruv prosoodia on praegu ainuvõimalik. Facebook kubiseb luuleklassikast – inimesed otsivad lepitust.

Tundub, et ainult kaugeks olnuks saanu suudab tungida nähtuse olemusse, nüüdisluule võimuses on vaid kirjeldada ja väita.

18. märts. Reede

Zelenskõi esineb iga päev videoläkitustega. Nüüd hüüab tema kogu oma rahva suust terve maailma ees: „Kes annab abi? Kohe, praegu, nüüd!” Aga kes annab? „Maailma silm on pime, kõrv on kurt / ja vägevate jõuk kas loll või hull.”

19. märts. Laupäev

Obama olevat „Päälekaebamist” Eestis käies tsiteerinud. Obama uskus, et Underi retoorilisele hüüatusele on lihtne vastus: NATO! Poiss arvab ikka: emme! Luule(tõde) on muidugi keerukam: Underi küsimusele polegi võimalik vastata, kogu maailma väljapääsutus on juba küsimuses endas.

Underi küsimusele polegi võimalik vastata, kogu maailma väljapääsutus on juba küsimuses endas.

5. aprill. Teisipäev

Inimesed nutavad, ei saa magada. Mina niisamuti. Vaatan Butšast pilte ja videoid. See ongi lahtikaevat ühishaud. Siit tuleb kuritöö ärevat kiiritust. Kas Under suudab siin midagi lepitada? Seda ärevust kuidagi maandada? Raske öelda. Ühelt poolt tiksub kuklas küsimus, et kui juba Under nii kirjutas ja see ka praeguses samavõrra mõjub, siis kas see ongi kõik paratamatu, alati korduv, inimesele omane? Kas see jääbki juhtuma, ajas üha tagasi tulema? Aga teisalt on vankumatu tunne, et ilma Underita oleks veel palju-palju hullem. Õieti ma arvan, et me ei oskagi ette kujutada, kuidas see ilma temata, ilma luule kui niisuguseta oleks. See oleks traumaruumi pidetu ja pulseeriv igavik, mida ükski tavaline sõna ei kirjelda ega katkesta. Kas teha siit järeldus, et pärast teist ilmasõda on luule hoopis ainuvõimalik? Peaks sel teemal ühe avaliku kõnekoosoleku kokku kutsuma.

18. aprill. Esmaspäev

Jälle magamata! Saagisin voodilt julmalt pulgad maha ja poiss tulebki ise meie voodisse. Küllap tulevad tal varsti uued nutud, mis sest et inimkonna omad on samaks jäänud. Hakkasin öösel vanu sissekandeid lugema. Tundub, et olen mitu kuud ühes luuletuses veetnud. Üks mõte annab selle kõige juures kindlust: kui Underi luuletus lepitab praegu, kaheksakümmend aastat pärast kirjutamisaega, siis võib vist kindel olla, et see lepitab veel omakorda kaheksakümne aasta pärast, tulevikus. Siis, kui poiss on juba raugaeas. See tähendaks omakorda äraspidiselt, et ka tulevikus on, mida lepitada. Või et on üldse mingi tulevik, mida lepitada. Et on tulevane kui niisugune.

Joosep Susi on kirjandusteadlane ja -kriitik.
Jaak Tomberg on kirjandusteadlane ja -kriitik.