Kevadisel Tallinn Fashion Weekil esitletud teos Only Basic voolas tavapärasest moe-show formaadist välja, pööras moest mõtlemise tagurpidi ja tõi fookusesse halli dressi.

„Oled sa oma riietelt küsinud, kas nad sinuga käia tahavad?”, „et Eesti moodi nutetaks ka taga nagu näiteks Eesti kino”, „seda, kas osta uus riietusese või mitte, otsustatakse 10 minutit ja 8 sekundit”, „sa kaotasid oma elu üle kontrolli, niisiis ostsid paari dressipükse”. Selliste elektroonilise muusika põhjale jutlustatud küsimuste ja tõdemustega pani moerahva silmitsi seisma Only Basic – noorte moekunstnike Lisette Sivardi, Karl Joonas Alamaa ja Andreas Kübara loodud ava-show/teos aprillikuisel Tallinn Fashion Weekil. Ideeks oli astuda välja tavapärase moeetenduse raamidest ning osutada sellele, milliste mallide järgi oleme me harjunud moodi mõtestama.

Seega polnud Only Basic see kõikse tavapärasem, catwalk’i konveiermeetodil vormistatud tükk. Seda enam olid kolm esitletud rõivakomplekti vaid kild teose universumist – hallide dresside jääkidest loodud amööbsed vormid saabusid küll poodiumile, kuid jätkasid oma ringkäiku, suunates mobiiltelefonikaamerad publikule (mille pilt kuvati omakorda suurtele ekraanidele) ning tuues tähelepanu neilt endilt hoopis sellele, mis külastajal tol päeval seljas oli. Vaatlejast sai hetkega vaadeldav, kellele igaüks hinnanguid sai anda. Lava jäid aga täitma hoopis elektrooniliseks rahvatantsuks paari heitnud hallides dressides noormees ja rahvariides neiu.

Mõned päeva enne etendust saabusid kutsetega koos pakid, kus sees hallist dressist valminud rõivaese ning tekstikogum, kus trükitud intervjuu Only Basicu autoritega, teadvuse voolus kulgenud mõttevälgatused moe loomisest, moeloojaks olemisest ning moe ja olme suhetest. Hall dress, mis seostub enamikule ilmselt pigem ketšupiplekkide kui moenädala fotoseinaga, oligi Only Basicu projekti sammas ning õhtu dresscode, mida kasutati kujundina moevälja mõtestamiseks. „Nii, nagu areneb ühiskond, areneb ka mood tugeva kultuurina meie ümber, milles domineerib pigem tähendus ja mõttesfäär kui traditsiooniline tootmisele organiseeritud arusaam. Lõppude lõpuks võib mood peituda ükskõik milles, viies selle tähenduse uuele ja võimalusterohkemale tasandile.[…],” kirjeldasid Only Basicu loojad oma tekstis seda, kuidas moest veel mõelda võib. Ja kes meist on mõtestanud moodi läbi oma trussikute või patsikummi, mis kord kaob ja siis jälle välja ilmub, või mõelnud, millistes olukordades on su suurimaks päästjaks kapuuts.

Only Basicu kontseptsiooni oligi loodud voolama lavalt välja. Mitte ainult catwalk’ilt põrandale, vaid põrandalt meie pähe, et püsida seal kauem kui 10-minutiline show või ühe hooaja kollektsioon. Et rääkida rõivastest rohkemate sõnadega kui ilus-kole-koopia-mittekoopia ja panna meid küsima, kas meie riided ka reaalselt meiega käia tahavad.

Osa Only Basicu kontseptsioonist olid tekstid, mis kirjeldasid moe kohta meie igapäevas. Kas need tekstidesse jõudnud mõtted on teie „salongijuttudes” ja südames kuidagi pikemalt kohal olnud, et te jõud otsustasite ühendada ja need teoseks vormida?

Lisette Sivard: Väike sümpaatia ja väike põlgus ühise eriala, või vähemalt erialase hariduse vastu, on miski, mis meid kolme kindlasti ühendab. Oleme kolmekesi erinevates kombinatsioonides ja kooslustes neid mõtteid põrgatanud ja kõik neid omakorda loomingus mingil moel väänanud ning see intensiivistus ja vormus kuidagi väga sujuvalt. Kuna teos oligi pigem kui olmeline kirjeldus ja kommentaar, siis midagi sellist saabki kasvada just varasemate vestluste ja hetkede pealt. Ei saa tulla tähtsate nägudega laua taha kokku ja hakata mõtlema, et noh, mis see mood on. Väike vein ja väike äng ja turvaline keskkond võimalikuks lahmimiseks on vajalik. Salongijuttudest südameni jõudes… või vast ikka südamest salongijuttudesse: moe-elu-kunsti piirid on mind (küll?) päris palju nihelema pannud. 

Andreas Kübar: Idee nood „salongijutud” paberile panna meid õigupoolest kokku tõigi. Trükisesse jõudis paras ports esimese hooga puristatud mõtteid hallide dresside kujundist, mis on tore ja hale samal ajal, aga seal oli hilisemaid sähvatusi ka. Kas need mõtted on pikemalt südames olnud – ei ole. Pigem kusagil südame ja kõri vahepealsel tulitaval alal ning tundus paras aeg oma hääletoru puhtaks köhida. Uus materjal sisse kugistada. Et midagi riknema ei läheks. Et saaks tervislikult edasi toimida. 

Karl Joonas Alamaa: Jah, meid kolme kripeldasid moe puhul väga sarnased teemad ning tulised salongijutud, kus kõik räägivad samast august oma aia otsast ei muuda üksi ju midagi. 

Mood on nähtus, milles on näiliselt lihtne olla ekspert, kui oskad namedrop’ida Burberryt, Guccit ja Balenciagat. Öelda, et miski on cool ja miski kole. Lubada endale üks sall või paar mõne luksusbrändi sokke, mida Instagramis või ööklubis välgutada. Teie etendusest jäi mulle kõlama aga omamoodi küünilisus selle mentaliteedi osas, innustus suhtuda moodi tsillimalt. Kui tõsiselt te ise moodi võtate? Kas meile on omane liigne püüdlikkus olla moodne?

K.J.A.: Ühelt poolt ärritabki mind see, et moeekspert on justnimelt põhimõtteliselt igaüks. Aga mood on väga kompleksne. Alates sellest, et inimesed ei mõista tööd ja aega, mis rõivaste tegemiseks läheb, poed on riideid täis ja üsna igas hinnaklassis, see privileeg isenesestmõistetavatest riietest muudab moe triviaalseks. Lõpetades moe kui vaat et kättesaadavaima loomevormiga, millega inimesed end igal hommikul olemasolevate valikute baasil uuesti loovad. Küll aga ei tasu selle juures unustada, et see on ju kõik vaid lihtsalt mood, lihtsalt riided või lihtsalt laval, tänaval, galeriis nähtud esemed. Moodi tuleb võtta tõsiselt, aga teha lauluga. 

Ühes tuntud Pariisi couture moemajas tehakse osade töötajatega näiteks kolmenädalasi töölepinguid. Kui vastu ei pea või kellegi arust ei sobi, siis on järjekord ukse taga. Kellele seda võistlust vaja on? Milleks?

Inimesed ei mõista tööd ja aega, mis rõivaste tegemiseks läheb, poed on riideid täis ja üsna igas hinnaklassis, see privileeg isenesestmõistetavatest riietest muudab moe triviaalseks.

Karl Joonas Alamaa

L.S.: Mina võtan vahel vist moodi isegi näiliselt liignaljaga, ise samal ajal marutõsine olles. Karl Joonas ütles mulle paar päeva tagasi Antwerpenis butiikide vahel jalutades, et kurat küll, ega mood mingi arstiteadus ei ole, et seda nii tõsiselt võtma peaks. Ja mina tegin selle peale õhtu valjeima hõiske. Mood on väga tõsine olevus, mida peaks veits tsillimalt veits süvenenumalt jälgima. Põhjendamatult pime usk „selle kevade toonidesse” ja must-have toodetesse paneb kahtlevalt muigama küll. 

Samamoodi nagu mood on lai ja kolmpleksne mõiste, on seda ka sõna moodne. Et mis see on siis? Kui näed „hea” välja, oled omanäoline, trenditeadlik või just vastupidi, ajastutruu? 

Inimesed on enda keha aegade algusest katnud ning ehtinud, ses mõttes oleme me ikka loomad, kes end võõraste sulgedega ehivad. Aga kui moodne tähendaks näiteks trenditeadlikkust, siis selle kaudu saab sulanduda turvaliselt massi ehk „moodne” olemine on ka mingisse inimgruppi kuulumine ning selle rõivastega kommunikeerimine. Tihtipeale ei soovitagi just silma paista, vaid püütakse liigselt sulanduda. 

Põhjendamatult pime usk „selle kevade toonidesse” ja must-have toodetesse paneb kahtlevalt muigama küll.

Lisette Sivard

A.K.: Ma võtan moodi ikka päris tõsiselt, sest muidu poleks hakanud end selles valdkonnas harima, tõestama, töötama. Muidu võiks öelda, et terve mu täiskasvanueas elatud elu on olnud üks suur nali, mis siis peaks lõbusalt kõlama, aga kõlaks ju ikkagi kurvalt. Luksusbrändi sokkidega välgutamisesse suhtun ka tegelikult tõsiselt, sest kui keegi välgutab minu brändi tooteid, on päike kohe taevas. Edukad brändid teevad asju õigesti, nende edust saab ainult õppida. Vigadest samuti. Kui keegi hakkaks tõsimeeli brändide nimesid drop’ima oleks muidugi naljakas, aga selline huumor viskab kiirelt üle. Moega saab väga palju head nalja teha mis ehk üle ei viska. Igasugune püüdlus, mis muutub liigpüüdluseks on vast pigem reaktsioon või tulemus, mitte omadus. Suhtun sellesse ettevaatlikult. 

Only Basicu keskne rõivas oli hall dress. Kõige tavalisem ja mugavam riideese. Samas andis teie moe-show ja dresscode’i valik märku, et ka kõige lihtsamast riideesemest saab teha kõige huvitama rõiva ruumis. Kas ükski rõivas saab olla liiga tavaline või on hoopis asi meie loomingulisuses?

L.S.: Rõivas ise on ju senikaua nii-öelda tähtsusetu või liiga tavaline, kuni me sellele tähendusvälja ja konteksti loome. Millises situatsioonis ja kuidas me oleme rõivast harjunud nägema. Mis mälupildid meile silme ette hüppavad. Üks hall dress iseeneses ei ole mõttetu pohmakapüks, milles kõlbab vaid kodus istuda, ja liibuv pitskleit iseeneses ei ole hot. Aga muidugi, rõivaste stiliseerimine avab väga suure mängumaa, mida tihti ei jaksata, ning ei peagi, avastada. Oma olemuselt nn basic’u toote saab panna koos teiste esemetega koos tööle. 

Rõivas ise on ju senikaua nii-öelda tähtsusetu või liiga tavaline, kuni me sellele tähendusvälja ja konteksti loome.

Lisette Sivard

A.K.: Olen Lisettega nõus ning jah, kui ruumi siseneks mees kõige tavalisemate hallide dressidega, püksid + särk, aga lõhnaks pompöösselt hästi, muutuksid rõivad tema seljas kardinaalselt. Rõivas saab olla liiga basic sõltuvalt kontekstist. Ütleme, et on stiilipidu, teemaks konservatiivsus, ning siis tuleb keegi musta kõvakübaraga. Veits basic, ei? 

K.J.A.: Ja kui rääkida tähendusväljadest, siis kui vaadelda kõike ilma tähenduse ja kontekstita on kõik ju justkui tühine. Ega materiaalsel pole ju mingisugust väärtust ilma inimestepoolse panuseta. Hallid dressid saidki Only Basicu keskseks kujundiks seetõttu kui basic’ud nad on, või siis, kui basic’uteks neid peetakse. Milline asi on tegelikult basic ja mis see sõna üldse tähendab? Mulle seostub see vist iseensestmõistetavusega või möödavaatamiskõlblikkusega. Oluline on, et me liiga mugavaks ei muutuks ja asjadega liiga ära ei harjuks.

Olete oma show lätteid kirjeldanud järgnevalt: „Tõuke loominguks andis ühine arusaamine, et moodi meediumina on võimalik vaadelda palju laiemalt kui seda harjumuspäraseks saanud moenädala formaat tavatseb käsitleda. Mood ja riided on ühest küljest argised, kannavad riideid ju ometi kõik. Ühest küljest võib mood olla hulk pealiskaudselt viieteistkümne minutiga presenteeritavaid tooted, teisest küljest on rõivad aga äärmiselt tundlikud ja sotsiaalsed, ning nendeni jõudmiseks tuleb teha laiem läbilõige kaasaja olmest ja ulmest.” Kui te vaatate praeguse aja moepilti, siis millest see teie arvates kõneleb? 

A.K.: Üks põhjustest hallide dresside kasutamisel oli sellele rõivagrupile omane „kõige lambisem ese maailmas” tähendus, mis ennekõike tuleneb sellest, keda ollakse harjunud nendes rõivastes nägema. Milliseid inimesi. Millist gruppi ühiskonnas. Ning hallid dressid ongi reeglina odavad, vastupidavad, tulest ja veest läbiminevad ehk sobilikud õhemale rahakotile. Samal ajal panevad jõukad influencer’id endale hallid dressid jalga, väljendavad boheemlust või sportlikkust või lihtsalt trikotaaž-toob-keha-esile suhtumist. Siis toimib hall dress moeesemena. Praeguse aja moepilt kõneleb sellest, millest kogu maailm kõneleb ehk ebavõrdsusest. Sellest, et on 783 miljonit inimest, kes peavad päevas hakkama saama vähesemaga kui 1,6 eurot, ning siis 783 miljonit inimest + mina, kes ei suuda sellise summaga kuidagi läbi ajada. Mood on ühiskonna peegel, mis muud. Ning teate mis on naljakas – ma pole näinud ühtegi moestuudiot või -poodi, kus puuduks peegel. Fakk, tavaliselt tuuakse kusagilt teine veel. See on haige kui „hästi” me elame.

L.S.: Kiire on. 

K.J.A.: Higihaisu on liiga palju. Väga suur konkurents on, paljud soovivad, et neid märgataks, aga selle massi ja müra seest on üha raskem välja paista. Ühtlasi on oht end üksinda tegutsedes lõhki rabeleda. Selle asemel võiks märgata rohkem hoopis teisi enda ümber, teha koos.

„Vaikin häbis, kui Eesti moemaailmas ellujäämiseks tuleb unustada loominguline lähenemine ning valida suund, kus saab ideid kopeerida otsingusõnaga – cool fashion for girls 2015,” kõlab mõte teie teose brošüürist. Kust tuleb see vajadus turvalise moe järele?

K.J.A.: Kui võtta Eesti moeloojad ja stuudiod, siis ei usu, et kõik aastast aastasse tüdimuseta voogavaid kleite õmmelda tahaks. Lihtsalt ei ela ära muidu. Ja see on moe kurb paratamatus, kuidas paljud, sh väike eelteismeline mina, armusin moodi kui mingis mõttes roosamannasse, kus ainult mängid mcqueenyamamotogallianot. Tõeline elu siiski nii mänguline ei ole, kuskil suures moemajas mõni mutter olla, kes kellegi visiooni teostab, ausalt öeldes ei viitsi. Ideaal oleks muidugi, kui saaks moe ja kostüümi mitmekülgse spektri võimalusi ja väljendusi siduda mingiks kompotiks. Liigitada moodi üheks või teiseks tekitab alati hulgi segadust, on see pigem kunst või disain, aga see pole ei üks ega teine, ongi lihtsalt mood. Mingi omaette hall-ala, mingi veider kuju, kellega osad täiega läbi käivad, aga enamus pigem haibist aru ei saa.

L.S.: Raha on vaja teenida ja inimesed tahavad igapäevaselt ollagi turvaliselt. Moega on see paha ja hea, et ühest küljest on see tarbekaup, miski, millel on võime mõjutada masse ning olla kättesaadav ja igapäevane. Teisest küljest on see ka kunstivorm ja on eriti tore, kui need kaks omavahel segunevad, kuid sageli tõmmatakse nende kahe vahele piir. Mass on moe tugevaim kommentaator. 

A.K.: Vaikin häbis, kui endale nime teinud Eesti moemaja ei luba teise brändi disainerit stuudiosse uudistama, kuna eeldab, et too tuleb ideid varastama. Vaikin häbis, kui mulle tehakse disainiturul selgeks, et kimono lõike mõtlesid nemad (see sama moemaja) välja ja minu brändi tembeldatakse klientide ees varaste pundiks. Vaikin häbis, kui jätkuvalt sama moemaja võtab tööle praktikandi, ei maksa talle sentigi, aga ehitab uue kollektsiooni tema prindi kavanditele. Vaikin häbis, kui Kanal 2 teeb selle brändi disainerite, kui Eesti moetippudega intervjuu. Vaikin häbis edasi.

Andrease suust kõlab brošüüris intervjuus lause: „Hea mood on vorm, mis ei inspireeri ainult selga panema, vaid sellest kirjutama, unistama ja kama-kaks-mis kunsti tegema.” Mis on mõni rõivaese või kollektsioon, mille suhtes te sellist emotsiooni olete tundnud?

L.S.: Kuna see on Andrease lause, siis minul on hoopis vastupidi. Inspireerib pigem nn mittemood, kuigi ma pole kindel, kas nii oleks õige öelda. Näiteks bodid, mis alt lahti ei käi ja millega on peol ilgelt ebamugav tualetis käia. Või veidrad spetsiaalsed võrgud hiiglaslikele pruutkleitidele, millega saab kleidi hopsti kokku tõmmata, et jällegi, pruut saaks tualetti minna. Ühesõnaga jah, rõivad – eelkõige tooted, mis peegeldavad minu jaoks olulisi sotsiaalseid teemasid. 

K.J.A.: Loominguks on mind inspireerinud eelkõige inimesed, mitte üldse niivõrd mõni riideese. Inimeste sotsiaalsuse tõlgendamine läbi millegi, mida inimene kannab, inspireerib. Meeldib riietest otsida inimest, näiteks kui keegi on midagi ise teinud, parandanud ja lappinud või kui kuskil on kandmisest auk. Ja samas ka detailid, mida esmapilgul ei märka, mida ainult kandja võib-olla teab, et olemas on.

Mulle meeldib otsida riietest inimest, näiteks kui keegi on midagi ise teinud, parandanud ja lappinud või kui kuskil on kandmisest auk.

Karl Joonas Alamaa

A.K.: See on küll rohkem moment, aga mõned aastad tagasi palus Rootsi printsess Madeleine Henrik Vibskovil kujundada oma stiilipeole kostüüme. Ning et jumala eest mitte anda kunstnikule loomingulist vabadust, saatis ta pika kirjelduse koos joonisega. Kirjeldus hõlmas endas tohutut värvide mängu, meetripikkuseid peakatteid, platvormidega jalanõusid ja kõike-kõike suurt, eklektilist ja keerulist, aga joonis ise oli lihtsalt mingi arusaamatu junn paberi nurgas. See junn pani mind täiega unistama, kirjutama ja kama-kaks-mis-kunsti tegema. Kuninglik fashion oma parimas valguses.  

Sotsiaalmeediaajastul, eelkõige näiteks Diet Prada kehastuses, on saanud juba tavaliseks see, kuidas valvekoerad kaevavad kellegi 2022. aasta kollektsioonist välja sarnasused mõne teise moemaja 1999. aasta loominguga. Kui vajalik teie arvates selline vaibale kutsumine on?

A.K.: Kohati liiga pada sõimab katelt ja vahel jääb arusaamatuks, kes sellest targemaks saama peaks. Vahest ei peagi ning peamine, et oleks intriigi. 

K.J.A.: Ühelt poolt tahaks öelda, et ei ole ju vahet, on hullematki. Moest teistelt disaineritelt inspiratsiooni võtmine on õrn teema. Kahjuks on moes üsna levinud kopeerimine, mis pole aga inspireerumine või siis inspiratsioonile viitamata jätmine. Sellist kopeerimist on üsna palju ning see rakendatakse seejärel ka rahavankri ette. Kahjuks teevad seda aga enamasti just nimelt suured brändid, kellel raha ja andunud fänne jagub. Ning kopeeritakse tihtipeale kas noori või väiksemaid moekunstnike, kelle mõjuvõim ning hääl nii võimas pole. Kuid palju oleneb ka ilmselt brändist, mille Diet Prada ette võtab. Cristobal Balenciaga mõne kleidi on põhimõtteliselt üks ühele järgi teinud nt Valentino, mis on pigem Diet Prada soosingus. Kuid Balenciaga tegutses 1930–1960ndatel ning tänapäeval mõjub see juba puhtalt seetõttu austusavaldusena. 90ndad ja 00ndad on aga praegu ka väga trendikad, niisiis on kopeerimishais rohkem õhus. 

L.S.: On ja ei ole vajalik ning piiri on raske tõmmata. Säärane skandaal mõjub kui suitsukate, varjates palju tõsisemaid probleeme moetööstuses ning andes vähekeseks jututeemat. Kopeerimine on märk väga katkisest moetööstusest, kus kasum viib katkist vankrit ikkagi edasi. Teadvustamine on vajalik, kuid kas selle tagajärjel ka inimesed ausat palka ning teenitud tasu saavad. Ma ei ole kindel. 

Tulles jälle tagasi selle toreda brošüüri juurde. Seal on lugu trammist number 2. Bussijaam-Kopli. Ka minu põhitramm, mida vahel vihkan ja vahel armastan. Mis on teie lemmik moemomendid trammist number 2.

L.S.: Oi, ma olen neid niivõrd palju üles tähendanud. Täpselt sama lugu, aga ma vist armastan rohkem kui vihkan. Vahel armastan kurbusega. Ma vaatan kohe oma telefoni märkmetest mõned hetked: 

funui valged tossud, küpse arbuusisektori kujuline käekott, punane nokamyts vastava lipu ja kirjaga „venezia”, militaarlaiguline mask

vanemapoolsete keskealiste meeste duo, uks neist hakkas suitsu keerama. molemal on sinised, yhel tumedamad teisel heledamad dressid. kombineeritud on nii crocside kui toenaoliselt rimist ostetud (tean, sest omasin sarnaseid) ketsidega

umbes 12 aastane tydruk tigeri vikerkaarevarvilise tote bagiga ja paksu musta silmalaineriga. ma ei oska siiamaani lainerit kasutada. toenaosus, et ma selle kunagi yldse ara opin vaheneb iga paevaga

punaseruuduline soni, eest pagunitega. kleepskristallidega kaunstatud must naomask. erklilla klapiga telefonikaitse, must tuulejope, sirged mustad stretchid teksad ja umbes kuuesentimeetrised valge tallaga ilmselgelt ebamugavad tossud. lipsud lehvivad peal. 

kyyned on laikivad ja tumelillad

Kogu selle eklektika keskel on minu vaieldamatuks lemmikuks üks oranži ussiga must turukott – see uss on prinditud ka kotisangadele ja niiviisi ongi, et ta pea toetub täpselt kandja õlale. See kott läheb alati Malevas maha.

A.K.: Ma tegin aastaid tagasi ühtede pelgulinna kuttidega trammis rap battle’it ja siis üks vanamees küsis, kas ma olen Ženja Fokin. Siis veel ei olnud.

K.J.A.: Võimalusel ühistranspordis magan ja lülitan end välja.

Saan aru, et Only Basicuga on praeguseks kõik. Mis on need kõige olulisemad teesid, millega te selle mälestust enda loomingus elus hoiate?

L.S.: Kuna Only Basic on ei ole bränd ega kollektiiv, vaid teos, siis on ka võimalus, et too teos elab kuskil veel enda elu edasi. Ehk siis päris kõik ei ole, kuid intensiivsem tööperiood tõesti. Mina võtan loomingulisuse töö kontekstis eelkõige kaasa vaimse enesehoidmise. Jah, ideede paljusus ning kõigi kvaliteedile rõhuvate koostööde plussid on küll toredad, aga nii oluline on end töötades hästi tunda. Et justkui läheks lauluga.  

Ja kindlasti „kõike kuidagi ikka saab” mentaliteet ning meeldetuletus, et kõiksugu muutused algavad seespoolt: et ka sinu sõna on oluline selle ümbritseva maastiku kujundamisel.

A.K.: Julgus jätta idee avatuks ning vaadata kuhu see areneb. Kui kõik oleks algusest peale selge, poleks vist mõtet üldse tegema hakata? 

K.J.A.: Only Basic elab siiski tööna edasi, võib-olla võtab uusi vorme. Kuid Only Basicu alus on koostöö ja koos mõtlemine ning nii on plaan ka edasi minna. Üksi ei tahakski enam nagu väga toimetada, vähemalt praegu. Koos on esiteks palju toredam ja mõtted arenevad edasi väga erinevaid teid pidi. Ma väga arvan, et koostöö on ka miski, mille arendamisest (moe)hariduses puudu jääb. Selline ühistegevus on paraku pigem midagi sellist, mida kooli ja tööde kõrvalt tehakse. Koostööst ja kompromissidest võib kasvada välja midagi ootamatut, mida üksi vast ei mõtleks teha. Vahel on palju suurem edasiminek tulla vastu, otsida kompromissi, kui oma autonoomset ideed läbi suruda. Mood vajab eriti sellist demokraatlikumat mõttearendust, seni on see süsteem siiski väga hierarhiline olnud. 

Ma arvan, et koostöö on miski, mille arendamisest (moe)hariduses puudu jääb.

Karl Joonas Alamaa

Milline oleks teie jaoks ideaalne Eesti mood 10 aasta pärast?

A.K.: 2032 Eesti mood võiks olla selline, et 1) meil on üks rahvusvaheline moefestival, mis tekitab päriselt tunde, et siin on moodi oma kõige tabamatus ilus 2) EKA moeosakonna kaitsmised, kasvõi lõpetamine, on täis juhtivdisainereid ja muid valdkonnainimesi, kel on võimekust ja soovi leida enda ettevõttesse tööle uusi inimesi 3) mingid stereotüübid võiksid olla hääbunud, näiteks et moelooja on õmbleja ning moeetendus on catwalk Viru Keskuse aatriumis.  

K.J.A.: Ma loodan, et moe rütmis või siis selle mõtestamises tekib mingi laiem nihe, et see oleks mõistetud veel millenagi kui ainult kevad/suvi ja sügis/talv. Et mood oleks mõistvam ja kaasavam, inimese kaasamiseta moodi ju poleks. Lisaks võiks olla üks selline Eesti Moe Maja, millesse on kogunenud inimesed, teadmised ja võimalused selleks, et murevabamalt moe, kostüümi ja kõige sellega seonduvaga tegeleda. Ühesõnaga, mingisugune tugisüsteem pärast kooli lõppu. Ja mitte ainult mood, vaid kultuur laiemalt, jõuaks rohkem inimesteni, kes sellega muidu seotud pole. Tihtipeale tundub, et kõik teavad kõiki, kõik käivad kõigi show’del, perfodel, näitustel, aga see on ju üks kindel huvigrupp, kus kõik juba nagunii mõtlevad enamvähem samamoodi. Kuid milles seisneb kultuuri, sh moe, ideede mõte, kui see ei jõua rahvani? Hästi, hea kui kellenigi jõuab. Isiklikult loodan, et kunagi on see „sihtgrupp” laiem. Ent selleks on vaja jõuda rahva mõttemallideni, häbenemata suhelda meediaga. Selle sama teemaga seoses meenub üks armas moment, kuidas umbes poolteist aastat tagasi ühe tatise ilmaga Balta Selveri ees suitsupakki kilest lahti koorisin, kui mu juurde astus üks vanem meesterahvas, kes kuulis mind teles rääkimas sellest, et moel polevat sugu. Eelarvamusega arvasin, et mind hakatakse kohe õpetama, kuidas asjad ikkagi tegelikult on, kuid selle asemel jagati siirast üllatust, et pole kunagi niimoodi mõelnud. 

L.S.: Jah! Et mood oleks teadvustatult ühiskonna ja kultuuri osa ning piirid hajuksid. Sooviks, et Eestis oleks rohkem kohti, kus moodi näidata. Mitte ainult show’sid, messe ja pop-up’e, vaid täitsa päris oma koht. Moeloojad saavad küll oskuslikult kõikide platvormide vahel laveerida, aga võiks olla täitsa oma „moe maja” või midagi selletaolist. Püsiv ruum nii näitusteks, perfodeks, töötubadeks ja ka kõigeks miljoniks muuks, mis mood endaga kaasa toob. Ja et me sorteeriksime ome tekstiilijäätmeid.