Eile tuli Apple lagedale uudisega, et lõpetab pärast 20 aastat iPod Touchi tootmise, mis kuulutab omakorda lõppu tervele nende kaasaskantavate muusikapleierite sarjale. Muidugi täitus internet kohe iPodi nekroloogidega ja pani ehk nii mõnegi oma sahtlipõhja unustatud sõbrakest taas välja otsima, et teha väike nostalgiaretk näiteks aastasse 2015 ja sel ajal elu defineerinud muusika maailma.

Kuigi praegu võib Apple’i otsus märkida ühe ajastu lõppu, ei tähenda see muidugi iPodi areenilt lahkumist. Ilmselt saavad need minimasinad nüüd järelturul külge kõrgema hinnaga sildi ja naasevad siis, kui nostalgia liiga tugevaks muutub, taas lettidele. Sarnaseid näiteid ei pea ometi kaugelt otsima – olgu nendeks siis Nokia 3310 taastulemine 2017. aastal, vinüülide üha kerkivad müüginumbrid, kassetikultuuri tõus (isegi kui tegemist on peamiselt kogujate lõbuga) ning viimased kuuldused CD taastulekust.

Enamasti põhjendatakse sääraseid taasilmumisi just nostalgiaga, mis on juhtinud tarbimist ja popkultuuris toimuvat vähemalt kaks viimast sajandit. On levinud mitmeid arvamusi selle kohta, mis võiks olla ühe nostalgiatsükli pikkus, selleks on pakutud näiteks 40, 30 või 15–20 aastat. Muusikablogija Patrick Metzger, kes on toonud mitmeid näiteid just 30-aastase tsükli toetuseks, selgitab nostalgiapendli õõtsumist sellega, et täiskasvanuikka jõudes hakkab mingi grupp inimesi kasutama nooruspõlves nähtud filmidest ja sarjadest ning kuuldud muusikast tuletatud viiteid enda loomingus, tõmmates kaasa ka sama generatsiooni tarbijad, kellel on samad pidepunktid.

Kuigi CDde kasvavaid müüginumbreid on püütud selgitada muu hulgas Adele’i eelmisel aastal ilmunud albumiga, mis ajas umbe ka vinüülitehased, ei tule üllatusena, et praeguseks 20ndates noored on CD-formaadi taas üles leidnud – see on ju ka osa mõni aasta tagasi alguse saanud Y2K-esteetika (mille märksõnadeks on futurism ja tehnoutopism ning kõik metalne, hõbedane ja hologramlik) võidukäigust, mis ammutab inspiratsiooni just CDde hiilgeaegadest 90ndatel ja 00ndate alguses. 

Kõigi nende uudiste valguses on mind tabanud siiski ehk isegi naiivne tunne, et tehnoloogia- ja infokülluse ning Spotifys valmis kureeritud playlist’ide maailma on saabunud seekordse nostalgia- ja trenditsükliga väike striimimisväsimus, tahe rohkem ise avastada ja virtuaalmaailmast eemal jalgu sirutada. Nagu kirjutas mõnda aega tagasi Villem Sarapuu oma essees muusikakaustikutest ja sellest, kuidas oma kollektsiooni kirjalik arhiveerimine muusika ja kuulaja vahel tugevama sideme lõi: „Endised kaustikupidajad defitsiidiaega taga ei igatse, aga igatsetakse neid lisasamme, mida muusika tarbimine endas kätkes […]”. Ehk alustadagi sellest, et otsida üles oma tolmunud CD-karbid, kangutada plaat lahti ning libistada sõrmed infovoldiku järele (juhul kui tegu pole Kadaka turult saadud piraadiga, mille sleeve’ilt vaatab vastu pettumust valmistav tühjus).