Kitty Florentine on artist, kes väljendab ennast läbi erinevate loomevormide. Eile nägi ilmavalgust tema esimene singel „127”, mis on valminud koostöös produtsentide Metabora ja Taavi-Peeter Liiviga ning see pärineb tema peagi ilmuvalt debüütalbumilt. Loo näol on tegu teekonnaga unelma ja painaja piiril.

Räägi lühidalt, kes on Kitty Florentine ja kus ta siiamaani olnud on?

Kitty Florentine on mingit sorti inimkogemuse vorm, mis pidevalt muutub ja areneb. Ta on võtnud alles nüüd konkreetsema kuju. Enne seda oli pigem wet blob kujunemise periood. 

Oled oma singlit „127” kirjeldanud kui teekonda unelma ja painaja piiril ning oma artistitutvustuses vihjad endale kui õelale eeterlikule haldjale. Siit paistab omamoodi äärmuste põrkumist. Kuidas erineb Kitty Florentine sellest, milline sa ise väljaspool lava oled?

Ma vast õelana ennast ei kirjeldanud, pigem selline potentsiaalselt ebamugavust tekitav. Minu jaoks ongi kontrastid need, mis üldse võimaldavad asjadel olemas olla ja selles tasakaal seisnebki. Valge ei saa olla ilma mustata jne. Kitty Florentine on kogum nendest osadest minus, mis enim esile tungida tahavad ja mida ma olen varasemalt pigem kuidagi alla surunud või hukka mõistnud. Kitty laseb vabaks asjad, mis vabanemist paluvad.

On tore näha, et ka kodumaa pinnalt võrsub sõsaraid Caroline Polacheki ja FKA twigsi avangardpopile. Mis sind päriselt praeguse aja muusika juures enim inspireerib?

See, mis inspireerib enim on ikkagi väljendus, emotsioon. Loost on kohe aru saada, kas seda on tehtud hingest ja kas oled jätnud endast midagi sinna protsessi. Ma ei pea silmas mingit suurt mentaalset pingutust või südamevalu, vaid lihtsalt erinevate tunnete spektrumit. Olgu selleks igavus, rõõm, kadedus – peaasi, et see on tulnud sinust. Inspiratsioon inspireerib inspiratsiooni. Vaikuse, venimise ja natuke ebatavaliste helide kasutamine muusikas kõnetab samuti.

Milline näeb välja su lugude sünniprotsess?

Mina näen loomise protsessi nagu seenevõrgustikku. Midagi pidevalt pinna all keeb ja liigub, muundub ja kasvab, toidab, mitmekordistub – nõuab ühel hetkel väljundit ja kerkib pinnale kas meloodiakäigu, lüürika või mingi sämplina. Peale seda areneb tervik koostöös kellegagi, keda kõnetab see, mille ma lauale toon. Mulle on oluline põrgatada oma ideid, see annab palju laiema ühisala, kus ehitada. 

Sul on varsti ilmumas  album. Mida sellest oodata võib?

See album on heliliselt üsna eriskummaline, mitme erineva joonega. Põhiliselt jookseb läbi kaks liini – minimalistlik, lihtne ja peaaegu ülevoolavalt eksperimentaalne helimaastik. Kõik lood on väga vokaalipõhised. Tunnen, et sealt võivad ka väga erineva muusikamaitsega inimesed leida midagi, mis kõnetab.