Ideede generaator, Insta baddie ja muusik – Eesti värskeima popstaari loomemasin töötab täiel võimsusel, rakendades korraga nii šoki- kui ka armastusteraapiat.

Reedeõhtu Kauplus Aasias. Mõned minutid enne priipääsme kellaaja kukkumist voolab klubisse kohaliku noore underground-rahva kuldlõige. Ühes nendega ka (hüper)popstaar Flumen, kelle sappa tekkinud juhuslik salk käivitab peas pisut meelevaldselt stseeni Sofia Coppola „Marie Antoinette’ist”, kus Kirsten Dunst kleidi sahisedes, õukonnapiigad selja taga, mööda Versailles’ põrandaid tuiskab. Mitmekiloste kleitide asemel on 21. sajandi reedel Flumeni outfit’iks siiski võrksukad, miniseelik, nahkjakk ja roosa nabapluus. „Let them eat a cookie!” võiks kõlada fraas Flumeni suust, muidugi tema hiti „Cookie” järgi. Fast forward ja juba nõksutab ta, võltsrahapakk sukavärvli vahel, Azealia Banksi „212” saatel DJ-puldi kõrval tantsida. „Tõeline sotsialiit,” mõtlen.

Alles eelmisel õhtul tuuseldas Flumen oma etteastega Sveta Baari Tallinn Music Weekile kogunenud publikut, jõi laval keefirit, remiksis oma lemmikhelilooja Arvo Pärdi „Spiegel im Spiegelit” ja pühendas Kersti Kaljulaidile loo „Go Kersti <3”. Energia ja infovool, mida lahti pakkida, mattis heas mõttes enda alla – korraga vajutati nii šoki-, popkultuuri- kui ka soonuppe. Põhja keeratud fun ja nüüdisaegne popmuusika, mis kannab endaga kaasavara, mille 21. sajandi noor on internetikultuurist ja isiklike kogemuste kaudu üles korjanud ning mida ta oma näo järgi lahti harutab.

Minu tutvus Flumeni tegemistega on kiirendanud viimase poole aastaga kümnest sajani. Detsembrikuus saabus mu postkasti kiri Eiki Kogreselt, see on Flumeni kodanikunimi. Ta uuris, kas oleksime huvitatud tema EP „Homoerotica” arvustamisest. Flumenina oli ta jäänud mulle varem silma Instagramis ning „Roosa Tussu” podcast’iga, kus ta lahkab suure innuga näiteks eesti popkultuuri ja Trooja sõda, jagab oma jälgijatele suhtenõu ja loeb luulet. Kelle jaoks podcaster, tiktokker või instagrammer, kellele muusik, kellele muusa. Kväärinumbri kontekstis tundus niisiis ideaalne hetk Flumenilt endalt järele uurida. Mai alguses potsatamegi Burger Boxi kasvuhoonekuumale terrassile istuma. Mingit late solgutamist sellel päikeselisel päeval ei toimu, Flumen haarab baarist siidri ja jutt võib alata.

Aina lollimaks ja seksuaalsemaks

Flumeni sünd jääb umbes 5–6 aasta taha, kui Eiki oli 13 või 14 ning tahtis anda välja luuleraamatu. Alias’e otsinguil haaras ta ladina sõnastiku järele, kus näpp jäi peale sõnale „flumen”, mis viitab jõele. Ta teatab, et on mõlgutanud mõtteid Flumeni nimi välja vahetada, sest see kõlab tema arvates imelikult. „Nagu suguhaigus,” naerab ta, „kuid samas ka veetlev, voolav, naiselik olevus.”

Flumeni julge ja ülevoolav, kuid samal ajal siiralt mõjuv lava- ja sotsiaalmeedia olek panebki küsima, kui palju on selles kõiges, mida me näeme, nüüdisajale omast hüperboolsust ja kui palju seda, milline ta on avalikkuse pilgu eest peidetuna. Eiki sõnab, et pigem on Flumen ikkagi karakter, kes on muutunud aastate jooksul aina lollimaks ja seksuaalsemaks, kuid kindlasti ka enesekindlamaks. Paar aastat tagasi oma esimest jõululaulude muusikavideot tehes sai ta aru, et võib mängida oma imagoga ilma piirideta. „Äkki selle Flumeni-nimelise katastroofi taga ongi see ohtlik vabadus,” lagistab ta naerda. Eiki tõdeb siiski, et ta ongi inimesena ilmselt šokeerivam kui keskmine eestlane, aga ta tahab jagada asju, mida tavaliselt ei jagata. „Kas tead kõige kreisimat asja ever?” ütleb ta äkki elavnedes. „Juba see, kui lased endal olla publiku ees sina ise, on päris hüperbool!”

Kuidas muukida muusikaga ajju

Kui toona kaheksandas klassis käinud Eiki soov muusikat produda vastupandamatult suureks kasvas, ei jäänudki üle muud kui programmid ette võtta ja proovida, mis võiks enam-vähem kuulatavalt kõlada. „Homoerotica” valmis aga hoopis lihtsalt arvuti taga istudes ja suvalisi nuppe vajutades. Eriti uhke on ta loo „Cookie” bassisaundi üle. „See kõlab niiiii rõvedalt,” venitab Flumen meelalt sõnu. 

Kuigi popmuusika võtete liialdatud kasutuse poolest võiks Flumeni lugusid iseloomustada kui hüperpoppi, nimetab ta end ise ikkagi popmuusikuks, sest tema jaoks seostub hüperpopp pigem grupeeringuga PC Music. Ta leiab sealt küll inspiratsiooni, kuid tunneks end nende kõrval parasiidina. Ehk on Flumenil õigus ja meil on komme sildistada kõike normist kõrvalekalduvat kohe uue alternatiivsema sildiga, kuigi tegelikult on see ainult värske kuju võtnud vana. 

„Mulle lihtsalt nii meeldib, et on mingi viis, kuidas muukida ennast kellegi ajju sisse ja hoida end seal,” sõnab Flumen popmuusika kohta.

Eesti muusikutest nimetab Flumen oma lemmikutena Kerli Kõivu, Beatrice’i (tuntud pophitiga „Tagi mind”) ja muidugi Arvo Pärti. Kui küsin, kas ta unistab koostööst nendega, sõnab ta, et ei suudaks seda vist kunagi teha. Ühest küljest aukartusest, aga peamiselt seepärast, et mitte rikkuda enda jaoks illusiooni ja saada teada, et nad on tegelikult päris inimesed.

Lemmikute kõrval on Flumeni jaoks siiski iga popstaar respectable. „Mulle lihtsalt nii meeldib, et on mingi viis, kuidas muukida ennast kellegi ajju sisse ja hoida end seal,” arvab ta. Ei teagi, kas asi on selles, et olen intervjuuks valmistudes juba liiga palju Flumeni muusika seltsis aega veetnud, kuid mu endagi peast pole „Cookie” ja teised Flumeni lood viimase kuu jooksul eriti pikaks ajaks lahkunud. Seega võib ta oma töö siinkohal õnnestunuks lugeda.

Homoerootika

Mis puudutab Flumeni loomingu sisu, sõnab ta, et lauluteemasid, millest kirjutada, on alati meeletult palju ning enamasti jäävad pinnale seks ja armastus, mida saadab alati mingi imelik kurbus. „„Cookie’s” tuleb ette ka kerge lesbimoment, kus ma võrdlen enda keha cis-naise kehaga. Ma saan luua mõne uue tegelase, kelle perspektiivist lugu jutustada, kujutada ennast ette mingis veidras stsenaariumis või mõelda enda kogemustele.” Viimasest sündis ka EP „Homoerotica”, mille seemneks olid üheöösuhted tutvumisplatvormidel kohatud meestega. „Olen justkui mehena sündinud ja geisuhetes, aga sain aru, et sõna „homo” ei kõneta mind enam üldse,” selgitab ta. Edasine tõuge tuli ühest Grindri kohta loetud artiklist, mis rääkis, kuidas platvormilt otsitaksegi pigem üheöösuhteid ja täisväärtusliku suhte loomiseks puudub paljudel huvi. Nii mõtleski Flumen avada hook-up-kultuuri enda vaatenurgast iroonilises võtmes ja lisada sinna ka lootusetuid armastuslaule, mis õhkavad: „I love you, I love you, I love you”. Ta tunnistab siiski, et valas muusikasse hirme ja ootusi, mida ta eelmisel sügisel meestega kohtudes tundis: „Tahtsin sealt meeleheitlikult midagi tähendusrikkamat.”

Ma saan luua mõne uue tegelase, kelle perspektiivist lugu jutustada, või kujutada ennast ette mingis veidras stsenaariumis.

Sootemaatika saadab Flumenit iga päev. „Kui lähen välja, seljas seelik ja jalas kontsad, siis sellest, kas mõni vaatab ja mõtleb, et pole kahtlustki, et ta on naine, või hoopis, et ta tundub imelik, sõltub ka kogu minu päeva kogemus.” Samas lisab ta, et aastatega on see aina lihtsamaks läinud, ja kirjeldab lõbusalt vuristades oma intervjuule tulekut rahvarohke trammiga, kus varem oleks tal süda lihtsalt puperdanud, aga nüüd oli täiesti savi. „Varem üritasin end ikkagi mehena presenteerida, et mitte ennast ühiskondlikult ebamugavatesse situatsioonidesse panna. Nüüd mõtlen, et so what, kui kellelgi teisel on ebamugav vaadata,” dikteerib ta enesekindlalt. 

Kui intervjuud vaikselt kokku pakime, sõnab Flumen, et on Burger Boxis üldse teist korda – esimesel korral oli ta seal kutiga, kellest ongi „Homoerotica” inspireeritud. „Ja nüüd olen siin tagasi ja räägin sellest,” naerab ta. Koos Sveta Baari poole liikudes on Flumenil aga juba peas uued ideed, mida pildistamisel teha: „Teeks äkki nii, et ma kukun trepist alla?” See lause võtab meie loo peategelase olemuse igati hästi kokku.

Flumeni järgmine live-etteaste on 17. juunil Internet Cafe peol Kauplus Aasias

Kristina Kuzemko on mängulise lähenemisega visuaalkunstnik, kelle loomingu aluseks on armastus oma linna ja selle inimeste vastu.