PC Musicust oled kuulnud? Ehk tead, millisena presenteerivad end selle leibeli artistid, kuidas kõlab nende muusika, mis on nende eetos? Kas sulle ütlevad midagi hüperpopp, veeb 2.0 esteetika ja pilveräpp? Kas Sophie „Ponyboy” on rets bänger?

★★★★☆

San Hani ja produtsent Metabora koostöös valminud „Memo” justkui eeldaks, et oled eelnevaga vähemalt natuke kursis. Kuidas muidu mõista seda harjumatut kombinatsiooni metalse läikega trummidest, super ekstra süntidest ja moonutatud vokaalidega isesorti räpparist.

Tegelikult tasub teada vaid seda, et Hani esimene „päris” album on siiras oma eksperimentaalsuses, kõlades senisest kontsentreeritumalt nii produktsioonilt kui ka sisult. Hani abstraktsioonid ümbritsevast ajast ja ruumist on konkreetsed ning nendega on lihtne samastuda. „Millenial” kohtuvad hüperpopile iseloomulik piirideta olek ja sinisilmne optimism tuleviku ees („siin kõik on uus, see me millenia”); „Pöörasel” on Tallinn kaheks minutiks kõige ohtlikum koht maailmas („saad sisse Kolme Lõvi ees, see ongi see elu risttee”); „Draculat” kuulates oled kui Ryan Gosling „Ohtlikus sõidus”, heliribaks Bizarro maailma versioon Whirl & Mayeri „Streets at Nightist”.

Pooletunnine „Memo” möödub kiirelt ja lööb raskelt. Nagu plaadi nimest võib lugeda, on tegemist 21. sajandi kogemuse lühikese ja konkreetse vaatlusega, kus ülestimuleeritus põhjustab kurvameelsust ja lakkamatu innovatsiooni kiuste otsime tuge lihtsamatest aegadest.