Juuli-august on meie laiuskraadil teadagi suvitamise-lebotamise-molutamise aeg ning tung end välja lülitada on pea vastupandamatu. Ometigi on liiv praegu liigagi kuum, et eemalseisja mugavusega oma pead sellesse peita.

Müürilehe 2021/22. hooaeg, mis algas septembris kooliteemalise lehega, mille persooniks oli Eesti üks noorim koolijuht Indrek Lillemägi, saab punkti värske suvenumbriga. Oktoobris käsitlesime vaktsiinide ja valeinfo leviku tipus vandenõusid ning konspiratiivset maailmapilti. Toonases lehenumbris ilmunud Henri Kõivu intervjuu Andero Uusbergiga on kahtlusteta ka Müürilehe enim poleemikat tekitanud lugu möödunud hooajast. Novembris külastasime Ida-Virumaad ja vaatasime, mida see armastatud ja ka tõrjutud piirkond endas peidab. Detsembris kirjutasime televisioonist, inimese „truust” sõbrast, kellele on juba aastakümneid peatset hääbumist ennustatud. Saime teada, et ega ta ei kao veel kuhugi. Telenumbris ilmunud Maria-Helen Kändi ja Aleksander Metsamärdi hoogsalt kriitiline artikkel kultuurisaate „OP” aadressil pani kultuurirahva mahlad korralikult jooksma. Pärast jaanuarikuist vabanumbrit, kus oli juttu nii idaeurooplaste identiteedist kui ka salalikult saabuvast metaversumist, tuli veebruar tantsuga, mis oli hea ettekääne, et küsida, mis rolli mängivad liikumine ja tants isiklikus ning kollektiivses elus. Ukraina sõja esimeste nädalate keerises ilmus märtsis meie traumanumber, kus teiste lugude hulgas otsisime ka vastust, kas praegu keelatud ained, nagu MDMA ja ketamiin, võiksid abistada inimesi traumateraapias. Kevadine aprillileht viis lugejad aga õue ja mõtiskles meie ühisruumide ebavõrdsusest, varemepornost ning kolahoovide potentsiaalist noorte heaolu toetamisel. Õuenumbris ilmunud Heleri Luuga „Sandi manifest” tekitas elavaid diskussioone. Maikuine rahanumber otsis vastust sellele, milline on meie suhe rikkuse ja rahaga ning mil määral tõstab nende tagaajamine ka inimese õnneindeksit. Grete Arro artikkel „Kuidas pingutada iga päev selle nimel, et olla pisut õnnetum?” paistis teiste hulgas osaliselt sellele vastavat. Viimaks jõudsime juunisse, mille pühendasime pride’i-kuu ja kväärluse tähistamisele. Ei tulnud pettuda! Nii Gregor Kulla „Heterod, te saate olla ka peded” kui ka Kärt Keldri „Kus siin peol k***i saab?” kutsusid teiste kväärteomenetluste kõrval lugejates esile tuntavaid erutusnoote. Samuti lõpetas meie kaanestaar Flumen vahepeal gümnaasiumi, nii et palju õnne talle!

Olemegi jõudnud ringiga hooaja viimase Müürileheni, mis kiskus kuidagi iseeneslikult keskkonnakäsitluste poole. Laura Vilbiks kirjutab kiriku ja loodushoiu suhetest ning kultuurisemiootik Maarja Ojamaa parema dialoogi vajadusest ellujäämiseks kuumeneval planeedil. Selle numbriga lõpeb ühtlasi Aet Annisti aastaring meie keskkonnakolumnistina. Tema kirjutatud ühteteistkümmet (IMHO suurepärast) kolumni saab lugeda ilusasti meie kodulehelt nagu ka varasemate kolumnistide Madis Vasseri ja Helen Puistaja tekste. Uuest hooajast läheb puhkusele Müürilehe linnaruumikolumn, mida kirjutasid pooleteise aasta jooksul kire ja verega Carl-Dag Lige, Elo Kiivet ja Hannes Aava. See ei tähenda, et võitlus parema elukeskkonna nimel oleks võidetud ja nüüd külitame loorberitel, vaid seda, et oodata on teistsuguseid käsitlusi ja fookuslugusid. 

Juuli-august on meie laiuskraadil teadagi suvitamise-lebotamise-molutamise aeg ning tung end välja lülitada on pea vastupandamatu. Ometigi on liiv praegu liigagi kuum, et eemalseisja mugavusega oma pead sellesse peita. Vene sõjamasina verised kämblad kägistavad endise hooga Ukrainat, läänemaailma juhtriigis keris ülemkohus naiste põhiseadusliku õiguse abordile just 50 aastat tagasi, valades sellega kahtlemata õli ka Euroopa gerontokraatide kuhtuvasse tulle, ja kusagil selle kõige taustal hiilib koalitsioonikõneluste kulissides muidugi Seeder oma vilavate silmadega. Seetõttu ongi Maia Tammjärv teinud teile suvelugemiseks põhjaliku intervjuu aasta alguses seitset tegutsemisaastat tähistanud Feministeeriumi eestvedajate Aet Kuusiku ja Kadi Viigiga, kus nad ütlevad muu hulgas järgmist: „Iibele rõhumine taastoodab patriarhaalset ringi, kus inimestelt, kelleks enamasti on naised, eeldatakse jätkuvalt tasustamata või kehvasti tasustatud hooletööd, kuna riigil ei ole raha, et seda koormust vähemaks võtta – sest see on kulutatud mujale.” Ning selleks et teie usk meie keele, rahva ja kultuuri säilimisse oleks ikkagi kõikehõlmav, oleme andnud leheruumi Maiduk Lifecoachile, et tirida päevavalgele me sügavalt kollektiivne maitselagedus.

Seega, kallid lugejad, pistkem varbad vette, aga hoidkem tundlad teravad, sest sügisel peame nii või naa hakkama uuesti asju ajama. Tugevat suve!

Aleksander Tsapov, peatoimetaja