Rakveres toimus möödunud nädalal järjekordne etenduskunstide festival Baltoscandal, mille mitmekesine programm väärib hea sõnaga meenutamist.

Vaevalt olen jõudnud Kauksi düünidel toimunud Mägede Hääle festivalist välja puhata, kui kukub kell, et pakkida uus reisipaun ja asuda teele Rakvere poole, kus nelja päeva jooksul toimumas etenduskunstide festival Baltoscandal. „Midagi pole teha, elu ei peagi kerge olema,” ütleb mu sisemine hääl, kui alandliku noogutuse saatel pauna auto pakiruumi viskan. Vaevu poolteist tundi hiljem kihutab minust mööda tervitav silt „Rakvere – väge täis” koos fotoga, mis kujutamas Tauno Kangro pronksist tarvaskulptuuri. Hiljem kuulen seltskonnas juttu, kuidas skulptuuri juurest olevat samal päeval kostnud elujaatavat hüüdu stiilis „meeste vägi”. Kui külastan esmatarbekaupade otsingul esimese asjana Turu Kaubamaja, istuvad selle ees kaks vanemat „spetsialisti”. Peale seda kui üks on teisele soovitanud raamatut „Kõned, mis muutsid maailma”, paneb teine lauale trumpkaardi ning tuletab sõbramehele meelde, et ta hakkas juba 16aastaselt Võhu veini jooma. „Mitu päeva festivali on selle kõrval nohu,” lausub mu sisemine hääl targasti. 

Kui lähed mitmepäevasele festivalile, siis see muutub lõpuks üheks pikaks keeriseks, kus lavastused vahelduvad kuluaarivaidlustega, tantsuplatsi vine ebaregulaarsete einekordadega, lühikesed ööuned teatrisaalis tukastamisega jne. Festival nõuab vastupidavust igal rindel, kuniks saabub lunastav pühapäeva pärastlõuna, mil viimased hääle ära räusanud külalised Rakvere Teatri puhvetis solidaarselt keeduakartulit ja keefiri tellivad. Festivalile on mõistagi, lisaks pisikesele ajakirjanike pundile (EPL, Postimees, Virumaa Teataja jt.), osalejatele ja muidu etenduskunstide huvilistele, kokku tulnud ka professionaalset kaadrit rahvusvaheliste kuraatorite, produtsentide ning maitseotsustajate näol. Silman baltokal ka üksikuid poliitikuid, aga nende nimed lähevad koos minuga hauda. Viibin Rakvere Teatris kusjuures alles teist korda elus. Esimene kord käisin siin Eesti teatri aastaauhindade jagamisel 2019. aastal, kui olin lubanud olla ühele prominentsele seltskonnale kaine autojuht. Ma ütlen teile ausalt, et ärge sellist pakkumist teinekord kergekäeliselt vastu võtke. See lõpeb sellega, et joote pika õhtu jooksul puhveti läägest kaljast tühjaks ja lisaks veel peate öisel tagasisõidul kuulama kuraasi ja bravuuri täis seltskonna suurustamist. Kaaluge hoolega! Seevastu, kui lähete Rakveresse vaba inimesena, siis ei pea seda kahetsema. Ma ei hakka teid vaevama kõigi vaadatud lavastuste üksikasjalike kirjeldustega ega festivali täieliku ülevaatega, pigem markeerin mõned hetked ja seigad, mis tahavaatepeeglis kaadris püsivad. 

Estoscandal

Esiteks pean tunnistama, et kõik kohalikud produktsioonid olid minu jaoks ühtviisi tugevad. Nägemata jäi vaid Henri Hüti ja Jan Teeveti „Esimene tants. Viimast korda”. Oma kodumaise luigelaulu teinud „Kas te olete oma kohaga rahul?” (Eero Epner, Mart Kangro, Juhan Ulfsak) oli ka peale kaheaastast pausi, mil seda viimati nägin, endiselt lahedalt absurdne ja tõsiduse piiridega mängiv. Võibolla pandeemiaaegse kokkusurutud lämbumise tunne oli vaatajais küll häälestusena mõnevõrra lahtunud, kuid me elude erinevaid koha- ja elupaiga valikuid kiusav lavastus kandis oma eksistentsiaalse teravuse sellest hoolimata välja. Sümpaatne oli ka see, et minu selja taga istuv isik oli oma kohaga sedavõrd rahul, et jäi keset etendust magusasse unne ja norskas mahedalt. Taaskord tugeva (jätkuna möödunud aastal Koplis, Paljassaare garaažiühistus lavastunud „Suurem kui elu” tükile) ellu sekkumise tegid ka Liisa Saaremäel ja Emer Värk koos Rakvere Reaalgümaasiumi abiturientidega lavastuses „Sihtkoht teadmata”, milles siis umbes 20 koolilõpetajat Carola ööklubis muu hulgas oma lõpupidu taaslavastasid. Lisaks sellele, et valiti enda hulgast kõige kõigemaid, tantsiti trummi ja bassi saatel ning kujutleti iseeneste võimalikke tulevikke, sai publik lavastuse teises pooles ka üks-ühele abiturientidega ülemise korruse saunas ja peoruumides vestelda. Minu vestluspartneriks oli Taavi, kes kandis limited edition Audi nokamütsi ja mängis lõpupeol mussi. Nagu teada sain, siis Taavi putitabki garaažis 92. aasta Audit ja on ka väikestviisi DJ, kes kunagi tahaks ära õppida ka vinüülidelt mängimise, kuigi praegu laeb ta muusikapalad otse Beatport’ist Rekordbox’i. Sain ka teada, et tema vanaisa oli esimene ENSV veoautode rallikrossi meister. Head lendu sulle, Taavi! 

Minu selja taga istuv isik oli oma kohaga sedavõrd rahul, et jäi keset etendust magusasse unne ja norskas mahedalt.

Meeldiv oli näha, et abiturientide seltskond tiksus ka ülejäänud festivalil edasi oma esinejate kaelakaartidega, samal ajal kui nende lõpuaktuse lillebuketid Carolas nukralt närtsisid. Mulle jäi kõrva kummitama ka möödaminnes kuuldud kommentaar, et Liisa Saaremäel justkui raiskavat oma annet sellise musta töö tegemisele, mida säärased ellu sekkumised ja koolitamata esinejatega töötamine nõuab. Ma ise sellega nõus küll ei ole. Tema rakendatav, ja tõepoolest aeganõudev, protsess on puhas ühiskondlikult kasulik töö ning selline elu ja kunsti piiril laveerimine on õnnestumise korral väga nauditav. Saaremäeli kahtlemata tõmbab võõra ja tundmatu elusaga kontakti otsimine ning vaevalt, et see baltokal ellu kutsutud eksperiment viimaseks omalaadseks jääb.

Kaks järelvestlustes lahknevaid arvamusi tekitanud lavastust olid ka Maria Metsalu „Kaev” ja Semper/Ojasoo „72 päeva”, kuigi pisut eri põhjustel. Metsalu arsenalis on ühtviisi nii abjektsus kui riskeerimine ning on mõistetav kui see vaatajas äratõukamist või ärevust tekitab. Sul ei ole istudes kunagi lõpuni mugav, sest sa ei tea kui lähedale Metsalu ja kaasaetendaja Bosa Mina otsustavad sulle oma kehavedelikest läbivettinud rõivastes tulla. Kelle jaoks ebameeldivalt agressiivne, kelle jaoks meeldivalt intensiivne. Meenub seik Riiast mõned aastad tagasi, kus ta vaid ühel õhtul esitas improperfokat „Spagetikoletis”, mille käigus ta Läti publikut ka külmutatud keeduspagettidega loopis ning neile otsa koperdas. „Kaevus” sellist kaasavat ekstsessi ei toimu. Selles on kindlasti teatud füüsilist laetust ja näpuotsaga transgressiivset elementi, aga ei midagi üle mõistuse. Oma verbaalsetes tekstikordustes ja suurepärases helikujunduses flirdib Metsalu pigem kunstis praegu laialt levinud nõiduslikkuse ja nõidumise teemadega. See on selline lateks-müstitsism. Eks ole ka nii, et üha steriilsemas ja kliinilisemaks muutuvas maailmas saab igasugune obskuurne või esoteeriline elutunne jälle pead tõsta. Kui maagilist pole, siis tuleb ta välja mõelda. Sattusime lavastusele helikujunduse teinud Londoni produtsendi Oxhy’ga ka hotellis hommikusöögilauda. Rääkisime radiatsioonist, aeroplanktonist ja ka hüpoteesist, et ämblikud ning kaheksajalad on tegelikult tulnukad. Oxhy ütles muuseas, et käis mu soovitusel õhtuses päikesloojangus Karepa rannas ujumas ja peale väikest järelemõtlemist leidis, et ta pole vist kunagi nii ilusas kohas ujunud. Puhas boreaalne maagia!

Üha steriilsemas ja kliinilisemaks muutuvas maailmas saab igasugune obskuurne või esoteeriline elutunne jälle pead tõsta

Minu festivali lõpulavastuseks oli talvel EMTAs esietendunud Semper/Ojasoo „72 päeva”. Laupäeva hilisõhtuks oli mul jalg juba üsna tönts ja selga aitas veel sirgena hoida vahetult enne lavastust puhvetist haaratud espresso ja kokteilsalat. Aga ennäe vana head kunstilist jõuõlga! Peale lavastust oli teatav ramm tagasi ja jaksasin ka kõndida ilma vihmavarju toeta, mille olin kohalikust Realiseerimiskeskusest kuue euro eest ostnud. Eks oli lavastus isegi omalaadne värvilisi steroide täispumbatud Realiseerimiskeskus, milles üksteist noort näitlejat sadu kaubastatavaid ja kaubastuskõlbmatuid feminiinseid identiteete elektroonilise tantsumuusika saatel läbi mängivad. Ikoonilised poosid, moepolaroidid, virelevad üksikemad, elule allajääjad, prekaarsed töölised, trofeenaised, suunamudijad, korravalvajad jne. jne. Siin ekspluateeriti pea iga võimalikku soostereotüüpi nii nagu ka popkultuuritööstus seda teha armastab. Kõike doseeriti korralikus ülekülluses, kerges forsseerituses ja loodetavasti ka piisavas eneseiroonias, kuigi viimases ei saa muidugi kindel olla. Sedasi saab seda lavastust lugeda nii naisi pisendavate kui võimestavate prillide läbi. Publikut polariseeris kahtlemata võimu ja sooga seotud tõsiasi, et, kas n-ö virguvas ühiskonnas peaks meeslavastajad noori naisi laval paljaks võtma. Kui aga väärtuspõhisest ja poliitilisest raamist välja astuda, siis on lavastuse näol tegemist kahtlemata hästi töötava assotsiatiivse deliiriumiga, mis võib pehmet kohta tabada küll. Lavastust võiks ju hüüdlausestada sarnaselt Rakvere linnale ehk läbi „väge täis” võtme.

Noppeid elava ja elutu vahelt

Kui nüüd hüpata korra ka rahvusvahelise programmi juurde, siis paistis silma tehnoloogilise etenduskunsti suund, mis toob endaga alati kaasa kõrgendatud eelarvamuse. Tehnoloogiakriitilisel või ka tehnoloogiat fetišeerival kunstil (tegelegu see siis post-humanismi, andmehulkade, privaatsuse, tehisintellekti vms) on kombeks kinni jääda omadesse stampidesse ja poolustesse nagu inimlik vs. tehnitsistlik, liha vs. metall, autentne vs. tehislik jne. Neis peegeldub korraga meid ümbritseva tehnosfääri suhtes nii vaimustus kui õõv. Lauale paigutatakse harjumuspäraselt ka autorsuse ja tegelikkuse usutavuse küsimused. Samuti on tehnokunstile (ja -etenduskunstidele) iseloomulik, nagu tehnoloogiasektorile laiemalt, sooline tasakaalutus. Robootika, inseneeria ja programmeerimine on traditsiooniliselt suure meeste ülekaaluga. Näiteks USA suurtes tehnoloogiafirmades töötab keskmiselt vaid 25-30 protsenti naisi. Ükski kolmest tehnoloogilise aktsendiga välislavastusest – Franck Vigroux „Flesh”, Stefan Kaegi/Rimini Protokolli  „Uncanny Valley” ja Kanada duo Bill Vorni & Louis-Philippe Demers’i „Inferno” – ei ületanud ei soobarjääre ega ka teatava lihtsustatud vastanduste lävendit. Loomulikult on eksperimente eksoskelettide, humanoidide või elektroonilise ooperiga kohaliku vaatajana efektne kogeda, sest meil pole professionaale ja ressursse sarnaste produktsioonide loomiseks. Juba see fakt iseenesest põhjendab selliste lavastuste programmi lisamist. Küll aga jäi neist kõigist keele peale pigem kergelt väsinud maik. „Inferno”, milles osalejad kinnitatakse eksoskelettide külge ning nad peavad osaliselt loovutama oma liikumise autonoomsuse,  ongi juba üle viie aasta vana projekt, mis tehnoulmas võrdub kuristikuga. Stefan Kaegi/Rimini Protokolli  „Uncanny Valley”, kus kirjanik Thomas Melle näo ja häälega humanoid publiku poole pöördub, jäi oma õõvatunde tekitamisega pisut pehmeks, kui see pole just inimese esimene kord „õõvaoru” mõiste või õnnetu saatusega briti koodimurdja Alan Turingi elulooga kokku puutuda. Küllap on see ka laiemalt tehnoloogiat ümbritsevate narratiivide stagnatsiooni ilming – ikka see düstoopia, kehavõbistav industriaalne helikujundus ja J.G. Ballardi vaimus kroomitud pindade erotiseerimine.

Tehnoloogiat ümbritsevad narratiivid on stagneerunud – ikka see düstoopia, kehavõbistav industriaalne helikujundus ja kroomitud pindade erotiseerimine.

Hoopis mitmetahulisemalt lähenes elavale ja elutule perfokoomik Kim Noble oma lavastusega  „Lullaby for scavengers” („Hällilaul raipesööjatele”), mis paistis külastajate seas ka baltoka absoluutne hitt olevat. Küll käidi seda kaks korda vaatamas, küll ülistati seda sõpradele, küll tunnistati oma punaseid jooni, millest Noble oli üle astunud. Selles lavastuses oli enam-vähem kõike – siin rikuti õigust privaatsusele, käideldi orava- ja rebaselaipasid, filmiti surevaid lähedasi, söödi vaklasid, marsiti neo-natsidega ja prooviti igal võimalikul viisil huumori ja traagikaga mängides publiku ootused lühisesse ajada. Seejuures paistis raipesööjatele pühendatud esitus silma igat sorti leidlikkuse ja heas mõttes nihilistliku musta huumoriga. Sisuliselt tegeles Kim Noble kuulumise ja üksindusega, aga siia sisse mahtusid muidugi ka kaasaja prekaarsus, erodeerunud inimsuhted ja keskkonnahoiu silmakirjalikkus.

Maasikad ja matused

Iga päev tuli kohalikku hotelli majutatutel kark hommikusöögiks alla saada ja meeldiv oli näha nii korraldajaid, esinejaid ning muidu tuttavaid vaevatud näoga munaputru, pannkooke või kurgiviile alla kugistamas. Samal ajal kuklas pummeldamas teadmine, et kohe tuleb resoluutne söögitädi, kes kaastundeta platsi puhtaks lööb, sest kell saab üksteist. Pühapäeva hommikul nõnda jälle läks. 

„Aeg plats puhtaks teha!” 

„Jah, me enam ei võta süüa juurde,” sõnab laudkond alandlikult.

„Ei, tehke plats puhtaks jalamaid, mul varsti siin matused.” 

Kulturnikutele polnud vaja kolmandat korda öelda, lükati oma õunamahlad keresse ja vabastati autoriteedile kohad. Kui Rakvere turult Jõgeva maasikaid ostan, siis kõrvalletist näeb seda „Geeks on wheels” T-särgiga müüja: „Aga proovige minu maasikaid, väga magusad”. Kui aga teen sammu leti poole, et viisakusest punast marja mekkida, siis müüja pareerib mu ja ütleb, et ilma ostmiseta pole siin mingit proovimist. Pole ime, et Oleg Gross Rakveres oma impeeriumi ülesse ehitas. Rakvere means business! 

Baltoscandal samuti!

FOTOD: ALAN PROOSA

Galerii