Tänavusel Sõru Saundil olid esindatud nii poliitiline perfomuss, deliirsed omailmad kui ka ühele suvefestivalile kohustuslik kompott juhuslikest keeristest.

Sõru Saund (vana nimega Kalana Saund) toimus küll juba seitsmendat aastat, aga mind viis praam Hiiumaa lõunatipu musafestarile kolmandat korda. Viimased kaks jäid vahele, kuid nii 2018. kui ka 2019. aasta festarist on mälestusi küllaga. Näiteks meenub, kuidas tuttav küsis ühe lava ees, ega mul veini pole. Vastasin, et autos on ja võin tuua. Kallasin valge veini termosesse, aga turva muidugi „termosega” sisse ei lasknud. Sisenesin siis festivalialale läbi sadamat ümbritseva lõputu roostiku, eksisin muidugi pimedas rannarägas ära nagu mõnes Itaalia uue laine filmis, sumpasin madalas mudas ja samal ajal pidin vastama tuttava kärsitutele sõnumitele, miks tema valge vein nõnda kaua viibib. Samuti meenub lugu tuttavast välismaalasest, kes oli kohalikku start-up’i tööle tulnud ja külastas festivali esimest korda. Kolmandal päeval pidi ta aga Berliini lendama ja laenas selleks kolmanda sõbra autot. Mingil hajameelsel moel suutis ta teel praamile maanteelt korralikul kiirusel välja sõita ja autoga mitu korda üle katuse käia nagu mõnes Michael Bay filmis. Kuigi auto salongis oli muu hulgas lahtisi hantleid ja muud kraami, suutis ta totaalsest vrakist ühegi kriimuta välja ronida, isegi ta prillid olid terved. Kuna oma praamist ja Berliini lennust jäi ta maha, siis ega polnudki muud teha kui heatujuliselt festivalile naasta. Lisaks teeb silma märjaks mälestus, kuidas paigutasin oma esimesel festivalikülastusel telgi kõige suvalisemasse võsasse, kus oleks hea rahulik eemalolevalt põõnutada ning kus vana viljapuu pakkus väikest varju (sedasi arutlesin oma peas). Umbes kolmandaks päevaks selgus, et olin leidnud ilmselt Hiiumaa lõunatipu populaarseima puukide kogunemiskoha, puugikolonnid ronisid mööda telgi seinu ja vaatasid mind janunevate silmadega läbi uksevõrgu nagu mõnes õudukas. Umbes kümme isendit oli jõudnud end ka sisse süüa. Ega siin mingit suurt moraali pole peale selle, et suvefestivalidel juhtub igasugu, tagasivaates pigem lõbusaid asju ja Sõru Saund pole siin erand. 

Hiiumaa ise muutub päris pöörasel kiirusel: laiendatakse ja arendatakse jahisadamaid, avatakse spordihalle ja elamuskeskuseid, burksiputkasid ja restorane, uusi majutusasutusi kerkib kui seeni pärast vihma. Isegi külalisena on muutused selgelt silmaga nähtavad. Eks see ole arusaadav, on ju Hiiumaa olnud pikalt n-ö uinunud kaunitar, millest on hakatud nüüd hooga väärtust ekstraheerima. Käisin Kassaris sugulasel külas, kes ehitab endale seal maja. Ta ütles, et kui ta end professionaalse ehitajana üles annaks, oleks tal mõne nädalaga kaheaastane järjekord. Aga jäägu see tähtsusetuks ääremärkuseks.

Festivalist siis ka pisut

Tänavune festival oli õnnistatud ideaalse ilmaga, päeval oli suvesoe ja öösel paslik külm, mis kostitas telkijaid värske õhuga. Eesti suvefestivalid on ilmatundlikud ja olenevalt ilmateatest võib publiku arv märgatavalt kõikuda, eriti kui tuleb reisida pika maa taha. Juba praamis tunnistasin suurepäraseid stseene, kui mulle tundmatu usulahu esindajad autotekil paljajalu ja karjas hundirattaid viskasid. 

Sõrus paistis olevat publikut silma järgi päris paksult, lisaks festivalialale käis korralik kogukonnaehitus ka telklas, kus hakkas juba hommikusöögi aegu autokõllidest kütet tulema ning veibiaurus harjutati esimesi tantsusamme. Eks telklasse ja camper’itesse kogunebki see aktiivsem publik, kes pole tulnud festivalile nalja tegema. Mind tabas elus esimest korda ka võimalus kuulda kaunis päikesetõusus naabertelgi rahvast magusalt norskamas. See liigutab meeli, kui kokku saavad väike lainekohin ja norse. Teine ilus hetk oli, kui nii viie paiku hommikul tulid kaks isikut siinkirjutaja muidu pigem suveräänses üksinduses mere äärde pargitud telgi kõrvale n-ö eksistentsiaalset vestlust pidama. Millest muust see suvi peakski koosnema kui mitte aovalguses elu üle nuputamisest.

Seekordsel Sõru Saundil olid esindatud vähemalt pealinlastele üsna tuttavad peosarjad, nagu Smoke Break, Internet Cafe, festivali harjumuspäraselt oma hittidega väljajuhatav Haigla Pidu, ja ka DJd, keda on võimalik püüda kinni nii Raadio 2 õhtuses vööndis kui ka IDA Raadios. Mul oli isiklikult kahju tunnistada, et päkapiku-gabber’it mängiv DJ Vaatab Jooksvalt oli loobunud oma endisest nimest astraal_fekaal. Aga jäägu see tähtsusetuks vahemärkuseks. Sõru Saundi üks firmamärke on tribuudid artistidele või muusikastiilidele ning tänavu mälestati varalahkunud Kaarel Valterit (kelle mälestuseks toimus ka maleturniir), muu hulgas mängiti ka Travis Scotti, J. Spacemani, dubstep’i ja UK garage’i. Eks selliste spetsiifiliste tribuutide häda võib olla selles, et kui need jäävad hilisõhtusse, kui inimesed on end rohkem või vähem ära sättinud ning õhtu hakkab n-ö kulminatsiooni jõudma, siis need ei pruugi eriti palju kuulajaid leida. Selles faasis täidab kõhud reeglina matsakas neli neljandikku. Mäletan, kui ühel festaril tegid Madleen ja Luke Teetsov-Faulkner Sonic Youthi spetsiaali, mida oli jäänud hommikutundidel kuulama vist ainult üks heinapallil istuv inimene. Aga eks ka sellises olukorras ole oma võlu.

Ja pisut veel

Kui kohalikke DJsid saab minusugune ärahellitatud linlane ka tihemini näha, ehkki harva vabas õhus, siis Sõrul toimunud live-esinemisi, nagu Expat alias Mykki Blanco & Samuel Acevedo, Kyp Malone, Erika de Casier ja Florian Wahl, tuli tingimata kuulama minna. Kõike ei kuule mitmepäevasel festaril ka parima tahtmise juures. Kuna olin külastanud juba ka Mägede Häält, olid Chillera, Keetai ja Manna sarnases kontekstis juba nähtud-kuuldud. Mingeid konkreetseid põhjendamatult isiklikke ootusi mul polnud ja pettumuse-katarsise teljel jura ei hakka ma siin välja tooma, ehkki pärast live’e nägin festivalil vägevaid retoorilisi lahinguid.

Expat tegi süvaameerikaliku show, mis manifesteeris seda, mis on nende arvates maailmas valesti – kliimakriisist kuni valgete ülemvõimuni –, pintsel käis musta ja valge värviga jõuliselt ümber. Mykki, kes on saanud tuntuks transaktivisti ja kväärõiguste muusikalise prohvetina, hüppas mööda paadikuuri domineerivalt ringi ja kamandas publikut vastavalt vajadusele. Muuseas pidi laulma kaasa sõnu „watching two dogs fuck on a beach”. Samuel tinistas oma elektrikitarri ja korraldas ka riituse, mille käigus talle pandi pähe Putini näoga pabermask. Kontserdi eel ja ajal pani Mykki mõnuga mängima ka kõneroboti sämpli, mis korrutas tuimalt sõnu „valged mehed igal pool”. Kuigi Expati show poliitiline toon läks Sõrus oma hüüdlauselisuses konteksti mõttes pisut lappama, oli sellist asja elusast peast ikkagi tervislik näha. Erika de Casier ja Kyp Malone olid teatavas mõttes sellised ruumipuhastajad, kes pakkusid oma muusika soojuses ja intiimsuses alternatiivi überenergilistele live’idele. Tore oli näha ka Erika superfänne, kes hüüdsid kiljudes lauseid stiilis „appi, kas see on unenägu”. Kyp Malone’il oli juhtunud Eestisse lennates kurioosne intsident, kui Ateena lennujaama turvameeskond arvas, et tema puidust süntesaator on iseehitatud lõhkeseadeldis, ja selle tagasisaamine oli üks paras pain in the ass. Tema partner in crime, kunstnik Kris Lemsalu, joonistas kümpa eest ka inimeste „psühholoogilisi” portreesid ja järjekord pildisessioonile oli umbes sama pikk kui Mustamäe Lidli avamisel. 

Loomulikult toimus festivalil ka traditsiooniline muusikaviktoriin Sandor Torni juhtimisel. Mindki üritati sellesse tõmmata, aga hoiatasin, et see tähendaks kindlalt nullile jäämist. Seepeale ajas initsiaator ise, kui ma ei eksi, kokku kahese pundi ja hoolimata mu ponnistustest olid ka nemad pärast esimest kolme vooru konkurentsitult viimased. Samas ikkagi mega, et muusikaviktoriinikultuur siinmail ikka veel nõnda popp on.

Midagi pole teha, festivali kastanid plahvatasid Florian Wahli esinemisega laupäeva keskööl. Florianilt on oodata lähiajal plaadifirma Umblu alt uut albumit „Katarsis garanteeritud” ning uusi lugusid ta koos oma DJga ka ette kandis. Suuresti on see naljakas, irooniliselt transgressiivne ja neuroosivaba (või neid hästi varjav) musa ning Wahl muidugi meisterlik esineja, kes oskab sarnaselt Flumeni ja Blancoga ruumi oma kontrolli alla haarata. Kui hüpata korra Flumeni juurde, siis tema tõi laval ilmale lapse, aga see selleks. „Ostsin täis peaga teleka, kuigi seda üldse polnud vaja,” laulis Florian oma loos „Chardonnay Shopping” ja tema laulude sõnad olid täis ka muid esoteerikat, eneseabi ja tarbimiskultuuri pilavaid loosungeid. „Kui heal järjel inimene käib terapeudi juures ja teeb hapet, siis vaene teeb ainult hapet,” sedastas ta lakooniliselt. Teatava vastumeelsusega esitatud lisaloo ajal otsustas ta hävitada kirvega oma süntesaatori, mis ajas mõned pilliarmastajad selgelt endast välja. Ühesõnaga, show, mis kah show oli!

Otsad kokku

Kuigi viimasel ööl olen läinud magama targasti kõrvatroppidega, äratab mind telgi ümber kogunenud seltskonna melu. Mingi tüüp jaurab bravuurikalt, et tuleb mu telki magama, samal ajal korrutab tema sõbranna kui hüppama jäänud vinüülplaat: „Täiega megavaib on ju, normaalne vaib, megavaib. Issand, mul on uss nabas. Tormi, mis me sinna Narva homme läheme… Megavaib, nii hea vaib on, õige vaib on megavaib, augustis tuleb ka hästi hea vaib. Mu koer on 40 tundi kadunud olnud, megavaib.”

Sedasi saabub see teatud mõttes lunastav ja teatud mõttes nukker hetk, kui festival saab läbi. Telgid pakitakse kokku, tehakse viimased ujumised ja sadama kõrtsust võetakse viimane lillkapsapüreesupp. Proovin isegi pühapäeva hommikul kohvisabas seista, aga loobun järjekorra pikkuse tõttu. Järsku kargab mu juurde tuntud ärihai, pistab pihku prosecco’t täis topsi ja ütleb: „Näh, kui kohvist ilma jäid.” Ja juba ta tuiskabki nelja tuule poole. Kemmerlingi käimlast ronib välja kummikinnastega mees ja ütleb filosoofiliselt: „Asju ehitada on palju lihtsam kui neid lammutada.” Kusagil Hiiumaa põldude peal jalutab Mykki Blanco sõbraga, kuigi peaks juba mandril olema, et oma tagasilennule suunduda. Hiljem praamis R-Kioskis ajakirjandusletti sirvides näen värsket Kroonikat, mille kaanel on Hiiumaa uus elustiilimogul Jesper Parve ja Mari Ojasaar, kes on pidanud äsja Hiiumaal neli päeva pulmi. „Tea, kas nende pulmad olid ka nii lõbusad kui Sõru Saund?” mõtlen omaette ja näen, kuidas praami autotekile maandub väsinud linavästrik, kes seal midagi nokkima hakkab.