Ilmselt on nii mõnigi sotsiaalmeedia kasutaja kohtunud väljenditega „obsessed”, „iconic af”, „bestie”, „literally dead” jne. Säärane liialdustrend on pununud endale interneti keeleruumi pesa, mille põhjuseid võib otsida nii soovist sotsiaalse kapitali kasvatamise kui ka tähelepanu järele.

Kui valetamist ja tõe painutamist internetis ning sotsiaalmeedias on üksjagu uuritud, siis liialdamine on pigem kahe silma vahele jäänud. Ometi on sellest saanud sotsiaalmeedia kõnepruugis meeletu nähtus. Liialdamine pole iseenesest kultuuriliselt midagi uut. Ilmekaid näiteid võib leida Vana-Kreekast või meie rahvaluulest, lisaks on ilukirjandus täis tuttavaid liialdajaid, olgu nendeks siis Karlsson või Ostap Bender. Üldiselt on ilukirjanduslik utreerimine kompositsioonitundlik, hea kirjanik teab, kus on piir, millega mängida. Ometi on nii meie igapäevasesse kui ka internetikeelde imbunud tohutul hulgal liialdusi – nii liidete kui ka ülepakutud sõnastusena –, mis ei ole olnud varem meie kõnepruugis tavapärane.

Keelekasutus hakkas kahtlemata rohkem hüperboliseeruma pärast taasiseseisvumist, kui inglise keel hakkas järk-järgult levima, samal ajal tegi võidukäiku ka anglosfääriline internet. Inglise keele mõju eesti noorte internetikeelele on uurinud Helin Kask, kes on oma teadustöös välja toonud, et näiteks meeldivust on hakatud tähistama tihedamalt sõnaga „armastan”. Põhjused peituvad muu hulgas selles, et tugevaid tundeid on teise keele kaudu lihtsam väljendada, kuna oma keeles on mõned sõnad palju rohkem laetud.

Vaevalt keegi öögib teksti kõrvale rohelist oksendavat emotikoni lisades.

Sõnad jooksevad sisust tühjaks

Utreerimine avaldub ühismeedias väga erinevates vormides. Näiteks on levinud liialdatud vähendus, kus suuremat nähtust tähistatakse ühe märgi kaudu ehk osutatakse, et mõni foto või laul võtab kellegi elu täielikult kokku. Ja vaevalt keegi öögib teksti kõrvale rohelist oksendavat emotikoni lisades või raevutseb ärritavale postitusele vihase punase näoga reageerides. Ja eks ole ka mis tahes foto üleslaadimine mingis mõttes liialdus või liialdatud vähendus – panen üles foto endast oma parimas mahlas või valin oma Instagrami kogumikku sadadest piltidest ühe.

Ilmselt on tublile ühismeedia kasutajale viimase kümnendi jooksul silma jäänud, et paljusid inimesi, kes pole kahtlemata kuninglikust perest, on hakatud queen’ideks ehk meie keeli kuningannadeks kutsuma. Samuti võivad olla tuttavad sellised väljendid nagu „epic fail”, „slay”, „savage”, „obsessed”, „literally dead”, „iconic af” – need on üksikud liialdused internetikeele sõnavaras ning nii mõnedki neist kuuluvad juba selle ajalooraamatusse ja prügikasti.

Kui võtsin ette pisikese vabas vormis väliuuringu ja küsisin kolleegidelt, kes opereerivad iga päev pigem inglise keeles, kuidas interneti keeleruum neid mõjutab, sain üheseid vastuseid: online-maailm on kasvatanud nende liialdamisastet hüppeliselt ka päriselus.

H: how much do you guys feel that you exaggerate bc of internet culture?

M: do you mean do I excessively gasp at every seemingly passive aggressive thing said/done? if so, yes hahaha

A: exaggeration is the true nature of internet lingo[1]

Osalt võib arvata, et info ülekülluse tõttu tuleb võtta kasutusele järjest tugevamad sõnad, et saada tähelepanu, mis on äärmiselt väärtuslik ressurss. Ühtlasi on sotsiaalmeedia keelekasutus tuntud lühendite ja keele moonutamise poolest. Kasutades mõjuvat sõna või lühendit saab pisikese tähistajaga anda edasi märkimisväärse kultuuriühiku ning mahu mõttes on see suur kokkuhoid. Ometi tundub, et interneti keeleruumides on mõõdutunne kadunud ning sõnade üleekspluateerimise tulemusel jooksevad need sisust tühjaks. Kuigi sõnade algne tähendus ja tugevus on alati ajas muutunud, näib, et veebikeskkonnas on sõnade muundumine ja eluiga kokku pressitud – mõtte kadumine on küllaltki kiireloomuline, mistõttu on tarvis pidevalt ka uusi lajatusi.

Minus tekitab inimeste suurejooneline väljendusviis sotsiaalmeedias pidevalt tugevat dissonantsi, näiteks kohtusin kord inimesega, keda olin Instagramis jälginud (samuti olin isiku lähedaste sõprade listis, s.t pääsesin ligi asjadele, mida ta jagas vaid valitud inimestega, tundsin end pisut erilisena) ning kellega olin tihtilugu sõnumeid vahetanud. Suur oli üllatus, kui päris maailmas kokku saades oli ta vait nagu sukk ja illusoorne intiimsusenatuke meie vahel varises kokku – veebiruumis koos aega veetes tundsin, et tean ta võimendatud avatuse ja liialdatud emotsioonide tõttu tema kohta päris palju. Isegi kui teadvustan, et inimene ei pruugi vastata kuvandile, mille ta on tekitanud ning millele olen kaasa aidanud, on lõhe nende kahe reaalsuse vahel mõnikord häirivalt suur. 

Üsna kiirelt sai selgeks, et veebis tuleks arvestada tava, mis kehtib igasuguse liialdamise puhul: peab olema kontekstitundlik. Näiteks kui kasutaja A ütleb kasutajale B „bestie” ehk kutsub teda n-ö parimaks sõbraks, võib see olenevalt olukorrast tähendada, et 1) A ja B on päriselt parimad sõbrad (pigem harv nähtus); 2) A ja B vahel on pisut lähedasem suhe kui ümbritsevatega, näiteks ühendab neid mõni ühine huvi; 3) A ja B on võhivõõrad; 4) A on B suhtes patroneeriv ja sarkastiline ning püüab semutsemisega B-d pisendada, pisut nagu kellegi „sõbrakeseks” kutsumine. Ja mõistmine võib olla keeruline – selleks et mõista konteksti, tuleb mõista eri veebikogukondi, ning see eeldab kohati head infiltreerimisoskust.

Rõõm on näha, kui keegi on valinud kommenteerides laisa „I’m dead” asemel kauni „ma kõngen”.

Eesti inimesed sotsiaalmeedias lajatamas

Nagu teada, on Facebook sotsiaalmeedia kanalitest eristunud ja muutunud pisut visiitkaartlikuks nähtuseks. Ollakse üpris ettevaatlikud ja arvestavad sellega, mida seal jagatakse. Ka liialdamist kohtasin Facebookis tunduvalt vähem kui Instagramis. Välja paistab Facebooki postituste läbikaalutletus ja kes tahakski jagada midagi, mis pole mõeldud vanemate-kolleegide ja teiste auväärsete isikute silmadele. Kõik vähegi riivatu läheb Instagrami ja seega jõuavad sinna ka liialdused.

Instagramis avaldusid liialdused enamasti kommentaariumites, piltide ja postituste allkirjad olid rohkem läbimõeldud ja kureeritud. Kommentaarisektsioonist on saanud koht, kus kasutajad tunnevad ennast vabalt ja seega ka väljendavad end vastavalt. Tekib justkui illusoorne privaatsustunne, mis vähendab enesetsensuuri. Ja võib vaid ette kujutada, mis toimub privaatsõnumites.

Vaatamata liialdustrendi mastaapsusele on endiselt kummaline näha tagasihoidlikke eestlasi, kes on harjunud kirjeldama ka kõige meeliülendavamaid kogemusi sõnapaariga „suht norm”, internetis slay’imas. Suurt heameelt valmistas see, kui avastasin, et sugugi mitte kõik ei ole valinud lihtsamat teed ja võtnud mõtlemata üle ingliskeelseid liialdusi – nii mõnigi väljendab end küll äärmiselt ekstravagantselt, kuid kasutab loovalt meie omakeelset keelevaramut. Rõõm on näha, kui keegi on valinud laisa „I’m dead” asemel kauni „ma kõngen” või asendanud ahhetuse „oh my god” fraasiga „heldene aeg”.Kuigi võib tunduda arusaamatu, miks on tarvis üksteise fotode all ahhetav-utreeritult kedagi pealaest jalatallani ülistada, on nähtusel tegelikult täitsa arusaadavad tagamaad. Osaliselt on tegu identiteedi- ja grupiloomega, sest paljudes veebikogukondades on kommentaarid tahetud kasutajatelt sotsiaalne kapital. Võib ette kujutada, millise dopamiinilaksu saab mõni andunud jälgija, kui keegi interneti-oluline võtab ette ja kommenteerib tema postitust. Ühtlasi võib positiivset kommentaari näha tinglikult vahetuskaubana: kui kommenteerija annab pildi all teada, et gurll stahp i cannottt 🔥🔥🔥, võib saatjal ja vastuvõtjal tekkida omavahel positiivne interaktsioon ning on tõenäoline, et pildi omanik kiidab järgmisena taevani kommenteerija värsket fotot.[2]

[1] H: kas teile tundub, et internetikultuur paneb teid liialdama?
M: kas sa mõtled seda, et ma ahmin õhku iga näiliselt passiiv-agressiivse asja peale, mida keegi ütleb või teeb? kui nii, siis jah, hahaha
A: liialdamine on internetikeele tõeline olemus
[2] Santamaria García, C. 2014. The construction of adolescentsʼ peer identity through hyperbole on social networking sites. – New Insights into Gendered Discursive Practices: Language, Gender and Identity Construction, lk 8–9.

Helena Aadli on seltsimees suurmeister, kes üritab liialdamisepideemiasse mitte surra. 

Gert-Rasmus Rannamets alias notthebestyetbutworkingonit on graafiline disainer, DJ ja 1/2 Internet Cafe tiimist.