Jahedate sügisilmade tulekuga muutuvad taas sagedasemaks tubased tegevused. Kui loodusmõnude doosist jäi sel suvel puudu, tasub seada sammud Matsalu loodusfilmide festivalile. Siit leiad kolm soovitust tänavusest kavast. 

Matsalu loodusfilmide festival (mis tähistab sel aastal teismeeast väljumist ja peab väärikat 20. juubelit!) toimub 21. septembrist 2. oktoobrini. Festivali peamine toimumiskoht on Lihula, kuid filme saab vaadata ka Tallinna loomaaias ja Tartu loodusmajas.

Enne festivali algust oli mul Müürilehe lahkel loal võimalus vaadata filmikavast kolme filmi. Kureeritud valik viis mind rännakule pingest õhetavatest kohtusaalidest sillerdava Veneetsia laguuni ja vahelduva pilvisusega Keenia veesilmadeni. See reisikiri annab võimaluse saada aimu läbitud teekonnast ja valida enda maitsele sobiv elamus. 

Kui hoiad kätt pulsil Euroopa kuumalainetel, tunned vimma suurtööstuste vastu ja oled Time’i 100 kõige mõjukama inimese nimekirja kuuluva sarmika iidoli otsingul, siis sulle võib meeldida…

„Hoolitsemiskohustus – kliimavaidlused kohtusaalis” (Belgia, 2022). Režissöör-produtsent Nic Balthazar.

„Hoolitsemiskohustus – kliimavaidlused kohtusaalis” on põnev sissevaade kahte kohtulahingusse, mis murdsid traditsioone ja algatasid arutelusid üle maailma. Olles noorema põlvkonna liikmena krooniliselt (sotsiaal)meedia ahelais, kuid suutes säilitada enamjaolt kriitilist mõtlemisoskust, olen kliimasoojenemise teemaga kursis ega arva, et tegemist on ilukirjandusliku kaugtuleviku või vandenõuteooriaga. Muretsemine ja auto asemel bussi valimine ei ole aga piisavad lahendused. Piisavate lahenduste loomiseks on vaja suuri muutusi, muutusi riikide ja suurtööstuste tasemel. 

Just sellega tegeleb filmi peategelane Roger Cox, kliimasoojenemise vastu võitlev jurist. Sümpaatsemat tegelaskuju, kelle tegevust ja uurimistööd mitme aasta vältel jälgida, oleks raske leida. Tema sõnul teevad suurtööstused kõik selleks, et panna tarbija süüd tundma, kuid mitte midagi selleks, et olukorda tegelikult muuta. Üksikisik ei ole aga süstemaatilisteks muutusteks võimeline. Samuti tuleb filmist hästi välja, kuidas mitmete suurtööstuste põhjendused võiksid kuuluda vabalt ka lasteaialapse tööriistakasti, kõige rohkem leidub seal näpuga näitamist stiilis „miks mina saan pahandada, kui tema teeb ka :((”. Vastukaaluks filmidele, kus esiplaanil on hirmutavad time-lapse’id maakera transformeerumisest pruuniks liivakõrbeks ning kaadrid üleujutustest ja näljahädast, andis film üllatavalt palju lootust. Lootust ka praeguse energiakriisi kiuste olla võimelised (positiivseteks!) muutusteks.

Kui oled osav tugitooliturist ja otsid kaks ühes naudingut, mis samal ajal paitaks ja ka kriibiks hinge, soovitan vaadata…

„Lagunaria” (Itaalia, 2022). Režissöör Giovanni Pellegrini.

„Lagunaria” puhul on tegu atmosfäärilise rännakuga ajas ja ruumis. Retke juhatab meeldiv anonüümne naishääl, mis tutvustab vaatajale legende ja lugusid Veneetsia ja selle elanike kohta. Kaadrisse on püütud gondoljeerid ja kalastajad, kunstiuurijad ja merebioloogid. 

Kuigi film kulgeb rahulikult ja itaalia keele mahe kõla mõjub uinutavalt (justkui mulksuksid isegi kitsaste kanalite vahel kaasa), ei tasu lasta esmamuljel ennast petta. Kuskilt kaugelt hakkab hiilima ligi ebakindel tunne. Kõrvu jääb kõlama lause ühelt ühepäevaturistilt: „Venice as a vulgar museum of itself.” Saab selgeks, et film pole vaid kaunid kaadrid laguunist ja arhitektuurist, vaid mängu tuleb antagonist, milleks on ei keegi muu kui ületurism. Veneetsia muutumine kunstimekast turistipargiks, kus kruiisilaevadega kohale seilanud välismaalased oma endlipulkadega Instagrami postitusi teevad ja roosiks keeratud gelato’sid söövad, on nukker, kuid paratamatu. 

Isiklikult nautisin väga viisi, kuidas filmis kujutati laguuni ja selle ülesandeid. Kui ilukirjanduses edastatakse vee kaudu eri sõnumeid alates puhtusest, uuenemisest, müstikast, mõtisklustest ja peegeldusest kuni sünni ja surmani, on ka filmitegijad võtnud vaevaks kujutada laguuni eri aspekte. Vesi kui toidulaud, transpordivahend ja hävitaja. „Lagunaria” on kaunis lähivaade linnast. Linnast, mis oli ja on, aga kas ka jääb?

Kui arvad, et zoo- ja ökosemiootiliste suhete uurimiseks ei piisa loomaaiakülastustest, soovid põgeneda jahedalt Maarjamaalt ja laskuda sooja Ida-Aafrika savanni, võib sinu meelissihtkohaks olla…

„Elevant ja termiit” (Suurbritannia, 2022). Režissöörid Victoria Stone, Mark Deeble.

„Elevant ja termiit” oli minu jaoks klassikaline loodusfilm, mille võiks paigutada sõnaraamatus lahkelt žanri definitsiooni asemele. Aafrika savann – check! Suured loomad, väiksed loomad – check! Kaadrid söömisest, sünnist ja surmast – check! Filmi muudavad aga põnevaks loomadevahelised suhted ja seos eri isendeid ühendava tuiksoonega – termiitide, elevantide ja ilmastikutingimuste koostöös loodud veesilmaga. Film uurib elusolendite suhteid nii elupaiga, kaaslaste kui ka objektide ja nende otsingukujunditega. Tekib mitmekülgne arusaam ühest ökosüsteemist, selle elukooslustest ja tingimustest, mis säilitavad loodud struktuuri. 

Kui mitmed loodusfilmid ja -saated on väga inimkesksed, proovides tuua loodust tavakodanikule lähemale vägivaldsete jahipidamist ja paaritumist kujutavate action-kaadritega, siis see film selliste madalamate kunstidega ei tegele. Kuigi filmi on kerge vaadata ja võrreldes eelmiste teostega seal sama tihedaid süžeeliine või mõtteradasid ei teki, pakub lisaväärtust selle telgitagustes toimuv. Nimelt kestsid võtted väikeses Keenia laagris neli aastat. Filmi tehti võimalikult loodussõbralikult ja jätkusuutlikult, võtteplatsil polnud ei külmikuid, sügavkülmasid, plastpudeleid, sütt ega ka gaasi. Söödi kuivatatud toitu, riisi ja lähimast külast toodud köögivilju ning lõket tehti surnud puudest. Samuti toetati kohalikku kogukonda: tööle võeti Keenia filmitegijaid, film tõlgiti kohalikesse keeltesse ja linateost näidati pärast selle valmimist ratastel kinos eri piirkondades. Teades, kui kallis lõbu võib filmitegemine olla, on liigutav näha säärast pühendumust ja austust looduse vastu nii kinolinal kui ka võtteplatsil.

Neid ja teisi filme saad vaadata Matsalu loodusfilmide festivalil 21. septembrist 2. oktoobrini. Rohkem infot leiad siit.

Katharina Kala õpib Pariisis meediat & kommunikatsiooni, vaevleb prantsuse bürokraatia küüsis ja proovib poest leida kaerahelbeid.