„Tants on meil täiesti haiguseks.” Öisest tantsukultuurist ja kõlblusest
Lugemisaeg 7 minÖöd on nähtud juba aastasadu kui midagi, mis halvab ratsionaalse mõtlemise ja päästab valla kõiksugu korralageduse tondid alates nõidadest kuni öiste jalakeerutajateni. Need linnastumisega intensiivistunud hoiakud annavad endiselt tooni ka nüüdisaegses kultuuriruumis.
Öist ja päevast aega lahutavad mitmed bioloogilised, looduslikud, kultuurilised ja moraalsed piirid. Need piirid on enamasti hägused ning eri ühiskondades ja ajastutel erinevalt määratletud. Olen vaadelnud oma uurimistöös moraalsuse küsimusi Eesti öise linna kontekstis eestikeelse ajakirjanduse põhjal ajavahemikus 1880–1920. Eelkõige olen keskendunud öisele tantsimisele. Oluline osa maailma tantsu- ja muusikakultuurist on sündinud ja õitsenud öösel – seda pea alati päevase ühiskonna seatud kõlbelisi piire eirates.
Öös toimuv mitmekesistus üha kiiremini seoses tööstusliku pöörde ja linnastumisega, mis jõudis Eesti alale 19. sajandi teises pooles.
Ajal on oluline roll kultuuride sotsiaalses korralduses. Aeg on raamistik, mis loob stabiilsust ja struktuuri ning tähistab piire ja üleminekuid, elufaase ja -rütme.[1] Enamikus kultuurides on ajakäsitus seotud lähedalt moraalse korraga. See suhe on nähtav selgelt selle kaudu, kuidas eristatakse päeva ja ööd.[2] Öö on aegruum, mille kasutusviiside ja tähenduste kontrollimiseks on inimkond alati võimalusi otsinud. Tekkinud ühiskondlike heitluste käigus on sätestatud, mis peaks öösel juhtuma ja mida ei tohiks juhtuda ning kes ja kus võib selles aegruumis üldse aktiivne olla.[1]
Öös toimuv mitmekesistus üha kiiremini seoses tööstusliku pöörde ja linnastumisega, mis jõudis Eesti alale 19. sajandi teises pooles. Üha rohkem Eesti maarahvast hakkas linna kolima, et rajatud tehastesse tööle minna. Pingestatud suhe inimeste ja pimeduse vahel kerkib jõuliselt esile just linnaelus. Linn on inimesi, elustiile ja hoiakuid koondav keskkond ning sotsiaalset kontrolli – eriti öösel – on maaühiskonnaga võrreldes linnas palju keerulisem rakendada. Linnastumisega muutus öine aeg aina intensiivsemalt kasutatavaks tegevusväljaks ning see tõi kaasa reaalseid ja kujuteldavaid moraalseid probleeme. Chris Nottingham kirjutab 19. sajandi Inglismaa näitel, kuidas vahetu linnakogemus ja inimeste fantaasia tekitatud kujutluspildid öös toimuvast lõid võimsaid uusi ärevusi. Seadusekuulekate kodanike ja korrakaitsjate kujutlusi on piinanud ajast aega need, keda seostatakse tugevalt ööga – alates deemonitest ja nõidadest kuni tänapäeva peolkäijateni. „19. sajandi linnaelanikke kummitasid uut tüüpi korralageduse tondid, ning nagu kõik tondid, olid need kõige elujõulisemad pimedas.”[2]
Seadusekuulekate kodanike ja korrakaitsjate kujutlusi on piinanud ajast aega need, keda seostatakse tugevalt ööga – alates deemonitest ja nõidadest kuni tänapäeva peolkäijateni.
Ainult tants ja lõbujanu
19. ja 20. sajandi vahetust ümbritsevatel kümnenditel tantsisid eestlased öösiti regulaarselt. Ärkamisajal arenes tugev ja tervet Eesti ala hõlmav seltsiliikumine ning seltside korraldatavad rohked üritused lõppesid reeglina tantsuga, mis kestis tihti varaste hommikutundideni. Eestikeelne ajakirjandus, mis kujundas märgatavalt avalikku arvamust, arutles tantsupidude mõistlikkuse ja moraalsuse üle, viidates, et paljud inimesed ei soostu töö-, une- ja puhkeaega rangelt reguleeriva uue ajakäsitusega kaasa minema. Üks autor mõtiskles pisut nõutult, kuidas „kellegil ei ole selleks aega, et ööle tema õigust anda”[3].
Ajakasutus kujunes millekski, mida sai hinnata kõlbelistel alustel[2], ning läbi öö tantsimist tajuti ratsionaalse käitumise piire ületava tegevusena, mis tõi kaasa probleeme. Mõisteti, et öö võimaldab päevasest ajast suuremat vabadust ja anonüümsust, mistõttu inimesed ei kipu alluma päevasele korrale ja n-ö otstarbekale ajakasutusele. Ööd nähti kui aega, mis halvab ratsionaalse mõtlemise.
„Kuna tahtewõim ja juhtiw mõistus ehk intellekt öö ajal loomulikult wähem tegew suudab olla, siis wõtawad loomusuudelised kired just öö warju all iseäralikult wõimu: sugueluliselt lõpeb öösel waimu arupidamise mõju, kõlbline häbitundmus kustub, juhtiwa osa kisub enese kätte orjaks surutud loomusund. Ja kui häbitundmus ehk mõistus weel liig tugew on, siis kallatakse neile uimastawat alkoholi kaela – ja siis on sugulised kired walitsejaks saanud.”[4]
Öö näis ohustavat meeste ja naiste kombekat läbikäimist, päevast tootlikkust, inimeste tervist ja rahvusriigi ehitamist. „Ainult tants ja lõbujanu” käivat isegi karskusseltsides.[5] Liigne hüppamine ja madalates ruumides tolmu käes püherdamine põhjustavat südamehaigust ja närvinõrkust ja olevat noori haudagi viinud. Tantsu ennastki käsitati viirusena, mis Eesti rahva seas pidurdamatult levis. Ironiseeriti, et bacillus jalakeerutust näeb varsti isegi matustel.[6] Kommunistlik ajaleht nimetas eestlaste tantsimist hullumeelseks hüppamiseks ja parasiitide päranduseks, mis tuleb töörahvast välja juurida.[7] Ajalehed kutsusid ühiskondliku korra rikkumisele piire seadma.
„Tants on meil täiesti haiguseks, ja kui see kuskil pidul puudub, siis puuduvad ka pidulised. Sellega on tantsu-influentsa meie linnas täitsa üleüldine. Tehtagu tantsu pool vähem, kui seda praegu on, ka see oleks hää samm paremusele.”[8]
„Paljud kodumaa-nurgad on otse tantsuhaigusesse jäänud. Aeg oleks tantsimise himule piiri panna. Pidudel, kus teda veel välja jätta ei raatsi, ometi ta võimust vähendada.”[6]
„Meie ei pea seda maha tallama, mis rahwa kõlblise elu edenemiseks tingimata tarwilik on. Nii peaks see soow küll tähelepanemist leidma, et tantsuaega pidudel lühendada tuleks. Tants olgu küll pidudel, aga igal asjal olgu oma piir.”[9]
Enne iseseisvumist rakendati Eesti aladel ööle ametlikke piiranguid siiski vähe. Tunduvalt intensiivsemalt tõtati argielus toimuvat seadustega reguleerima noores Eesti Vabariigis, kui loodi ja tühistati pidevalt eri makse ning alkoholimüügi ja lahtiolekuaegadega seotud piiranguid. Nõukogude okupatsioon tõi aga repressiivse kontrolli nii argipäeva kui ka -öö üle.
Öö näis ohustavat meeste ja naiste kombekat läbikäimist, päevast tootlikkust, inimeste tervist ja rahvusriigi ehitamist.
Muutuv ajakäsitus
Meedias ja valitseva võimu tasandil portreteeritakse ka tänapäeval ööd kui moraalseid piire ületava käitumise aegruumi. Leidub kõnekaid näiteid, kuidas võim sätestab, mis kell jõuab kätte piir kultuurse ja kultuuritu aja vahel, mis kell hakkab viirus kiiremini levima või mis kellaks on öises linnas üleüldse „piisavalt kaua meelelahutusasutuse teenuseid tarbitud”[10]. Erisuguste probleemide – kuritegevus, korralagedus, viiruse levik, linna halb maine turistide seas jpm – lahendusena nähakse öö sulgemist inimestele. Piirangute kaitseks taaskasutatakse loomult sajandite vältel samaks jäänud pilti linnaööst kui ületarbimist, hoolimatust, ebaratsionaalsust ja kultuuritust soodustavast aegruumist.
Teisalt, kuna ajakäsitus on võrreldes 19. ja 20. sajandi vahetusega teisenenud ning üha enam inimesi saab vastutada ise oma töö- ja isikliku aja kujundamise eest, on ka piirid sobiliku päevase ja öise ajakasutuse vahel aina hägusemaks muutumas. Nii on diskussioonid ööaja väärtuse üle viimastel aastatel selgelt mitmekesistunud ja mõnevõrra tasakaalustunud. Pandeemiaga kaasnenud rasked piirangud ja vähene toetus ööelule tõid selgelt välja, kui elujõulised on siiamaani need kujuteldavad, pimedusest elujõudu ammutavad korralageduse tondid. Teisalt suunas see inimesi (ka poliitilisel tasandil) rohkem mõtlema ja pöörama tähelepanu sellele, mida meil on kaotada öise elu ühekülgse käsituse ja liigse piiramisega.
[1] Frykman, J.; Lofgren, O. 2015. Kultuurne inimene.
[2] Nottingham, C. 2003. „What Time Do You Call This?” Change and continuity in the politics of the city night. – Night-Time and Sleep in Asia and the West: Exploring the Dark Side of Life (toim. Brunt, L.; Steger, B.), lk 191–214.
[3] Ööelu ja öötöö. – Postimees, 26.02.1910.
[4] Tõsine hädaoht. – Postimees, 29.06.1904.
[5] Karskemat karskust. – Postimees, 15.01.1900.
[6] Nad tantsiwad. – Maaliit : Eesti Maarahva Liidu Häälekandja, 12.03.1919.
[7] Eesti asunikud ja tants. – Edasi: Venemaa Kommunistlise Partei Peterburi Eesti osakonna häälekandja, 06.12.1919.
[8] Teadus. Kunst. Seltsielu. – Eesti Postimees Ehk Näddalaleht, 17.02.1900.
[9] Asi, kus parandust tarwis. – Saarlane, 24.01.1909.
[10] Tallinna linnavolikogu määruse eelnõu „Piirangud alkohoolse joogi jaemüügil kohapeal tarbimiseks”. Öise alkoholimüügi probleemi olemuse linnapoolne nägemus on leitav siin.
Karin Leivategija uurib ööd ERMis teadurina ja Tartu Ülikoolis etnoloogia eriala doktorandina.