Kui Ukraina põgenikele avas Euroopa oma uksed ja südamed, siis Aafrikast või Lähis-Idast pärit migrandid peavad siiani leppima telklaagrite, lutikate, tarade, rutiinsete kinnipidamiste ja lõputu ootamisega. See ongi Euroopa Willkommenskultur.

Ööpimeduses välguvad piirivalvurite taskulambid. Hüütakse võõrkeelseid käsklusi ja kiirustatakse randunuile fooliumtekke jagama. Kollane kummipaat tõmmatakse kuivale ning üle pleekinud paadiserva aidatakse lapsed ja vanurid. Nende jalge all krudiseb Kreeka – kas nüüd on kannatustel lõpp?

Merelised viiakse kivisest nõlvast üles, mööda määgivatest lammastest ja soiku jäänud suvilast. Siis kruusateele, mida valgustavad sõjaveoautode tolmused esituled. Päästevestid siia maha! Masinatele! Suure saginaga ronitakse autokastidesse. Mootorid lõrisevad mõtetest üle – kuhu need veokid siis viivad?  

Uus kodu

Konvoi tuhiseb mööda hämarat rannikut alla ja keerab seejärel prožektoritest valgustatud väravasse. See paik on RIC Mavrovouni – Lesbose saare põgenikelaager, kus elab ühel ruutkilomeetril rohkem inimesi kui Türi linnas kokku. Laagri territooriumiks on endine Kreeka sõjaväe laskeharjutusväljak, mida painab pliimürgitus ja ümbritseb okastraadiga tara. Sellest hoolimata on inimesed pandud siia elama, sest eelmine laager – kurikuulus Moria – põles 2020. aasta septembris maha.

RIC Mavrovouni põgenikelaagris elab ühel ruutkilomeetril rohkem inimesi kui Türi linnas kokku.

Uued saabujad suunatakse koroonatesti järel edasi registratuuri või karantiini, kusjuures haigestunute pereliikmeid viimase variandi puhul tihti ei teavitata. Seejärel leitakse elupaik. Pered, üksikud mehed ja üksikud naised paigutatakse eri tsoonidesse, võimaluse korral samast rahvusest elanike juurde. Ent need varjualused ei sarnane sugugi Euroopa sotsiaalmajutusega, vaid meenutavad enam Liibanoni või Jordaania spontaanselt sirgunud telklaagreid. Levinuim elamutüüp on ÜRO standardiseeritud peretelk, kuhu mahutatakse 16 m² peale vähemalt kaks peret. Üksikute elukohaks saab aga nn rub hall – suur presentkatusega hall, mis on jaotatud seintega kaheksainimeselisteks tubadeks, kus elavad pahatihti lutikad ning esinevad tulekahjud ja kimbutab kehv õhuringlus.

Elamute ümber laiub kivine tühermaa. Talvel puhub merelt laagrisse külm tuul ja suvel lõõskab päike, mille eest pole kuhugi varjuda. Taamal seisavad reas plastist välikäimlad ja uriseb suur generaator, mis paneb lähemad telgid vappuma. Nende vahel aurab poristes lompides vihmavesi, mille kohal kuivab pesu ja tiirutavad putukad. Ja ehkki kanalisatsiooni ehitamisega tegeletakse, kulub selle valmimiseks mitu kuud, mille vältel lapsed ja vanurid võivad haigestuda. Taristu rajamise käigus palutakse põgenikel korduvalt ühest telgist teise kolida, röövides neilt viimsegi kindlustunde kodukoha ja naabrite suhtes.

Tüdimus ja töötus

Laagrielanike põhiliseks ajaviiteks on ootamine: oodatakse asüülitaotluse intervjuud, oodatakse arsti vastuvõttu, oodatakse intervjuu põhjal tehtud otsust, oodatakse head toitu, oodatakse luba laagrist pärastlõunal väljuda ja oodatakse apellatsiooni tulemust, mõnikord mitu korda. Üle kõige oodatakse aga pagulasstaatusele vastavat rohelist passi, mis annab õiguse saarelt lahkuda ning Kreekas elada ja töötada. Ootamine kestab tavaliselt üle aasta – heal juhul mõned kuud, halval lõputult kaua.

Põgenikel ei lasta kohalikku majandusse panustada, sest siis oleksid nad maksumaksjad ja neile peaksid laienema teiste Kreeka elanikega sarnased õigused ja hüved.

Sel ajal on töötamine ja laagriehituses osalemine keelatud. Reegli taga peitub labane loogika: põgenikel ei lasta kohalikku majandusse panustada, sest siis oleksid nad maksumaksjad ja neile peaksid laienema teiste Kreeka elanikega sarnased õigused ja hüved. Samas pole neil võimalust oma oskusi täiendada ega inglise või kreeka keelt õppida, sest koolis käivad ainult lapsed. Niisiis valitseb laagri töövõimeliste täiskasvanute seas tüdimus ja tegevusetus. Nad veedavad oma päevi logeledes, sporti tehes või ringi hulkudes. Asjalikumad proovivad lähimates linnades mustalt tööd teha, teised istuvad kambakesi Lidli ees. Istuvad ja ootavad.

Kõrged külalised

Lesbose unustatud idarannik ületab aeg-ajalt siiski uudiskünnise. Räägitakse Moria laagri põlengust ja süüdlaste tagaotsimisest, mõnikord uute saabujate arvust. Esirinnas löövad leheveergudel hädakella inimõiguslased ja laagris tegutsevad vabaühendused. Neil on sageli kõige täpsem teave laagris valitsevast olukorrast: elanike arvust, muredest ja meeleolust ning telkide asukohast ja seisukorrast. Tihti koguvadki seda infot vabatahtlikud, mitte Kreeka ametivõimud. See annab võimaluse esitada konkreetseid nõudmisi, näiteks 2021. aasta suvel saatis Legal Centre Lesvos Euroopa Inimõiguste Kohtule kaheksa taotlust haavatavas olukorras põgenike ohutumasse paika kolimiseks. See töötas – seitsmel juhul kaheksast esitati Kreeka riigile nõue täita oma kohustusi Euroopa inimõiguste konventsiooni alusel ja tagada inimväärikust austavad elutingimused, mispeale kõnealused inimesed võeti vajaliku kaitse alla.

Kuid konkreetsete nõudmiste osaline täitmine ei ole lõplik lahendus. Suurte murede lahendamiseks oleks tarvis nii rahvusvahelist koostööd kui ka tõhusat ja lugupidavat laagrikorraldust. Praegune süsteem seab vabaühendused raskesse olukorda: selleks et tagada hea läbikäimine juhtivate ametivõimudega, ollakse nõus loobuma nende avalikust kritiseerimisest. Näiteks on end „apoliitiliseks” kuulutanud Mavrovouni suurimad organisatsioonid Movement On The Ground ja Eurorelief, mis vastutavad toitlustuse, majutuse ja rahvaloenduste eest. Tänavu jaanuaris ilmunud New Internationalisti raportis kirjeldatakse aga juhtumit, kus politsei arreteeris vabatahtliku, kes oli keeldunud roiskunud toitu jagamast ja läinud sõjaväelastega vaidlema. Hiljem keelati tal laagrisse siseneda. Nii ei jõuagi Kreeka saarte põgenike mured Ateena kõrgematesse võimukoridoridesse, rääkimata Brüsselist.

Laagrielanikud kutsuvad oma ID-kaarte saksakeelse nimega „Ausweis”, viidates Natsi-Saksamaal levinud ametikohatunnistusele.

Tagatipuks on olnud pealiskaudne ka nende tipp-poliitikute huvi, kes on Mavrovounisse isiklikult kohale läinud. Näiteks külastasid 2021. aasta juunis laagrit Belgia välisminister Sophie Wilmès ning asüüli- ja rändeasjade riigisekretär Sammy Mahdi. Ümbritsetuna ajakirjanike ja ihukaitsjate sumisevast parvest möödusid nad laagri sinisest tsoonist – ainsast, kus elamutel on ventilatsioon ja varjuks mõned puud – ja peatusid künka otsas ÜRO staabi juures. Tehti fotod ja intervjuud ning mindi tagasi lennujaama. Nägemata jäid aga punane ja roheline tsoon – need, kus levisid lutikad, toimus tulekahju ja urises generaator.

Mõneti erandlik on olnud külaliste seas paavst Franciscus. 2016. aasta aprillis külastas ta Kreeka peaministri ja Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi saatel Moria laagrit ja pakkus kolmele perekonnale asüüli Vatikanis. Franciscus naasis 2021. aasta detsembris, külastades seekord üksi Mavrovouni laagrit. Ta kohtus põgenikega ja pidas kõne, milles ta nimetas Vahemerel valitsevat olukorda „tsivilisatsiooni laevahukuks”. Lisaks tsiteeris paavst Auschwitzi üle elanud juudi autorit Elie Wieselit, võrreldes 21. sajandi põgenikelaagreid 20. sajandi koonduslaagritega. Ta pole ainus, kes seda sarnasust märkab – laagrielanikud kutsuvad oma ID-kaarte saksakeelse nimega „Ausweis”, viidates Natsi-Saksamaal levinud ametikohatunnistusele.

Kas oodata? Või minna edasi?

Neil tuhandetel inimestel, kes ootavad Kreeka, Itaalia või Hispaania laagrites oma saatust, on vaid üks riskantne alternatiiv – minna edasi. Rändekriisi tipul oli see praktika väga levinud. Kreekast rännati massiliselt mööda nn Balkani rada Kesk-Euroopasse, kus oli suurem lootus leida kaitset ja tuge. Valitses tollal ju Angela Merkeli nn avatud uste poliitika, tänu millele sai Saksamaal asüüli üle miljoni inimese. Kuid nüüdseks on see teekond muutunud keerulisemaks, sest vahepeale jäävad riigid on ehitanud piiritarasid ja koordineerinud piirivalve tegutsemist. Kui 2015. aastal ületati sealset Schengeni ala välispiiri seadusevastaselt 764 033 korda, siis 2021. aastal vaid 61 735 korda. Seejuures seaduslikult põgenikel piire ületada ei lubata, sest enamasti pole nad omandanud pagulase juriidilist staatust ega soovi taotleda asüüli Euroopa piiririikides.

Ent ka Schengeni sisepiiridel takistatakse inimeste rännet – isegi paikades, mis ei seostu meile rändega. Üks selline koht on Prantsuse-Itaalia piir. Kuigi eestlaste vaimusilma kerkivad seda piirkonda mainides päikselised rannad ja Aperol Spritzid, on tegemist olulise rändekoridoriga, mida läbivad igal aastal tuhanded inimesed. Ka siin ootavad neid võõrkeelsed käsklused, kasinad elutingimused ja puine bürokraatia.

Schengen vaid valituile

Õiguslik olukord Prantsusmaal on ähmane. Alates 2015. aasta novembrist kontrollitakse taas riigi välispiire, olgugi et kõik naabrid kuuluvad Schengeni viisaruumi. Kontrolli taastamise aluseks on ajutine eriolukord, mille ettekäändeks on „terrorismioht” ja mida uuendatakse iga kuue kuu tagant. Ent kas Puma dressides ja räbaldunud seljakotiga kuueteistaastased etioopia poisid on tõesti aastateülene julgeolekuoht? Näib, et eriolukorra abiga hiilitakse mööda Schengeni piirieeskirjadest, mille kohaselt on piiri kontrollimine lubatud vaid „sisejulgeolekuga seotud kaalutluste” korral, kuid mitte rände takistamise eesmärgil[1]. Paraku on mitmed vabaühendused kinnitanud, et just ränne on Euroopa sisepiiride kontrollimise tegelik põhjus.

Kas Puma dressides ja räbaldunud seljakotiga kuueteistaastased etioopia poisid on tõesti aastateülene julgeolekuoht?

Praktikas lisandub veelgi tõsisem probleem: sageli saadab Prantsuse piirivalve põgenikud Itaaliasse tagasi, võimaldamata neil asüüli taotleda. Kuigi statistika selle kohta on lünklik, toimub seda sadu kordi kuus, näiteks vabaühendus Kesha Niya raporteeris 2021. aasta märtsis 2256 säärasest juhtumist. Tagasisaatmised on aga otseses vastuolus rahvusvahelise õigusega. Nii ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon, 1951. aasta Genfi konventsioon kui ka 1967. aasta pagulasseisundi protokoll kohustavad riike pakkuma asüüli taotlemise võimalust kõigile sinna saabunud inimestele. Prantsuse siseministeeriumi sõnul tuleks aga asüülitaotlus esitada hoopis Itaalias, mis edastaks taotlused Prantsusmaale vastavalt 2013. aasta Dublini deklaratsioonile[2].

Tagasisaatmistega kaasneb ka väärkohtlemine, mida keegi ametlikult ei tunnista. Pagulasi abistavad organisatsioonid Anafé ja Refugee Rights Europe on dokumenteerinud, kuidas piirivalvurid on ilma volituseta allkirjastanud sisenemiskeelde, kuidas alaealistelt on võetud ära nende sünnitunnistused ning kuidas jaoskonnas on hoitud inimesi üle 12 tunni ilma vee ja toiduta. Ka tähelepanelik turist võib seda märgata: kui sõita rongiga Itaaliast Prantsusmaale, sisenevad Menton-Garavani jaamas rongile sandarmid, kes likvideerivad tumedama nahavärviga reisijad ja viivad nad jaamahoone ees ootavasse politseibussi. Rassiline profileerimine par excellence. Kesha Niya andmetel on nõnda peetud kinni ka sõja eel Ukrainas õppinud ja täiesti seaduslikult reisinud välistudengeid Indiast ja Marokost.

Vendlus

Põgenikke kaitsevadki Prantsuse-Itaalia piiril vaid vabaühendused. Vaatamata rahapuudusele ja vabatahtlike läbipõlemisele tegutsevad rohujuuretasandil mitmed organisatsioonid, kes dokumenteerivad pagulaste väärkohtlemist ja õigusrikkumisi ning toitlustavad, tohterdavad ja majutavad hüljatud rändureid. Kuulsaim nendest organisatsioonidest on Emmaüs Roya, mis tegeleb Prantsusmaale jõudnud migrantide abistamise ja ökoloogilise talupidamisega.

Kohus otsustas, et „vendluse” printsiip õigustab ebaseaduslikult riiki sisenenud inimeste abistamist juhul, kui abipakkuja teeb seda humanitaarsetel kaalutlustel.

Alates 2015. aastast on Emmaüs Roya oliivikasvatajast president Cédric Herrou aidanud sadadel inimestel oma kaubikus Prantsusmaale tulla ja asüüli taotleda, mistõttu ta on maksnud tuhandeid eurosid trahve, riskinud vanglakaristusega ja käinud kohtu vahet. Pärast otsuste korduvat apelleerimist pöördus Herrou asjaga Prantsuse põhiseaduslikkuse järelevalve kohtusse… ja võitis! Kohus otsustas, et „vendluse” printsiip õigustab ebaseaduslikult riiki sisenenud inimeste abistamist juhul, kui abipakkuja teeb seda humanitaarsetel kaalutlustel. Niisiis leevendas Herrou kaasus pagulaste abistajate karistusi ja lõi pretsedendi edasisteks seadusemuudatusteks Prantsusmaal.

Aga miks mitte kogu Euroopas? Miks ei võiks vendlus kui Euroopa väärtusruumi alus ajendada meid kaitsma ja aitama neid inimesi, kes kogevad siit pelgupaika otsides väärkohtlemist ja alandust? Kas need laagrid ja piiripunktid – olgu need Kreekas või Prantsusmaal, Horvaatias või Poolas – ongi meie euroopalik empaatia? Seda on ebameeldiv tõdeda, kuid paistab, et nii on.

[1] Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) 2016/399 ehk Schengeni piirieeskirjade artiklid 25–30.
[2] Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) 2013/604 ehk Dublini deklaratsiooni artikkel 20 (4).

Markus Vaher on pluralismi ja õigluse fänn. Viimased aastad on ta veetnud Prantsusmaal politoloogiat tudeerides, Kreekas pagulaslaagris töötades ja muidu Ida-Euroopat uurides.