Austrias Grazis toimus iga-aastane kunstifestival, mille tänavune peateema oli sõda. Müürileht käis kohapeal, et näha, mis kokkupuutepunktid ja vastuolud tekivad, kui sõda, geopoliitilisi konflikte ja radikaalseid ideoloogiaid filtreeritakse läbi loomingu.

On 21. september, istun parajasti ühe auto tagaistmel, mis vurab suurel kiirusel Viinist Grazi poole, ja kasutan seda aega oma igapäevaseks Twitteri-tunnikeseks, et viia end kurssi olulisemate arvamuste, uudiste ja arengutega Ukraina ida- ja lõunarindel. Vene sõdurite pealtkuulatud telefonikõned, lõigud Telegrami vene sõjagruppidest, ukraina ajakirjanike ja poliitikute säutsulõimed, meemid ja USA sõjaliste strateegide analüüsid. Pea esimese uudisena selgub, et Putin on esinenud avaldusega, milles ta ähvardab Ukrainat tuumalöögiga, ja välja on kuulutatud osaline mobilisatsioon, et tuua juurde lisavägesid (loe: kahuriliha) üha enam käest libisevasse ja sügavalt põhjendamatutel ettekäänetel alustatud sissetungi. Libareferendumite farsist pole isegi mõtet rääkida. Uudis kutsub minus esile raske ohke ja nõuab enesele tunnistamist, et hoolimata sellest, kui palju on kollektiivseid soovunelmaid sõja peatsest lõpust, tuleb tegelikkuses olla alati valmis pikimaks ja halvimaks, püsides sealjuures siiski optimistlikult võidurežiimil. Kokkusattumus kokkusattumuseks, aga Austria suuruselt teises linnas Grazis igal sügisel toimuva kunstifestivali Steirischer Herbst (ee Stüüria Sügis) tänavune pealkiri ja fookus on „Ein Krieg in der Ferne” ehk „Sõda kauguses”. 

Festival pole Eestis väljaspool asjatundjate ringkondi ilmselt kuigi kuulus, kuid tegemist on üsna lahtise ja muutliku kontseptsiooniga iga-aastase üritusega, mis toimub tänavu juba 55. korda (esimene festival toimus aastal 1968). Möödunud aastal osales seal oma avalikku ruumi sekkuva performance’iga „Disorder Patrol” Flo Kasearu, kes pani Grazi tänavatele patrullima koomiliselt suurtes mütsides ja võimlemislintidega korravalvurid. Varem on osalenud seal Eestist ka Mart Kangro (2006) ja kunstirühmitus Visible Solutions (2013). Festivali kava sisaldab reeglina näituseid, performance’eid, kriitilisi diskussioone, muusikat, teatrit ja paralleelprogramme – olenevalt kuraatoritest kõigub ka eri kunstivormide osakaal. Alates 2018. aastast on Steirischer Herbsti peakuraator vene kunstiajaloolane Jekaterina Degot, kes on kureerinud varem Vene paviljoni Veneetsia biennaalil (2001), diskussioonide platvormi esimesel Kiievi biennaalil (2012), Bergeni assambleed Norras (2013) jpm. Seega, lähtuvalt kirjeldatust, on õhustik Grazi saabudes täis vastuolulisi tundeid – isiklikke, poliitilisi ja skeptilisi. 

Fašismitondi uus elu

See on võib-olla mu enda alateadvuse psühholoogiline trikk, aga Eestist lääne poole reisimine tundub sõjafoonist eemaldumisena, hoolimata sellest, et näiteks Donetski rinne jääb Tallinnast sama kaugele kui Grazist. See on ilmselt näilise ohutunde küsimus. Ega ma ei tea, milline on „keskmise” austerlase sõjataju ja kui kaugele sõda horisondil paigutub. Steirischer Herbst paigutab end siiski sõdade lähedusse. Eks ka Austria oli 20. sajandil raudse eesriide piiririik ja üleminekuala läänest itta, mida ka festival püüab adresseerida. Selle ajaloolise konteksti rõhutamiseks on Neue Galerie Grazi peanäitusel pandud välja ka arhiivifotod Praha kevade (1968) järgsest põgenike voolust Austriasse ja ülesrivistatud tankidest. Kuid ka palju muud alates Saksa paremäärmuslastest kuni Bosnia sõja ja mitmete nüüdisaegsete ukraina kunstnikeni.

Eestist lääne poole reisimine tundub sõjafoonist eemaldumisena, hoolimata sellest, et näiteks Donetski rinne jääb Tallinnast sama kaugele kui Grazist.

Kuigi praegune Venemaa kallaletung Ukrainale on täiesti uut laadi sõda, kannab see endas ikkagi 20. sajandi traumasid ja külma sõja rindejoonte jahedat spektrit kõigi nende hinges, kes vaevuvad mäletama. Kui käimasolev sõda on veel millelegi aluse pannud, siis värsketele aruteludele Euroopa fašismiajaloo ja selle taastuleku üle uues Russki Miri mundris. Küllap Austria oma kohaliku natsiajalooga on ka laetud koht selliste mõttevahetuste toimumispaigana. Austria ei pidanud kunagi kandma sellist sõjajärgset kollektiivset süüd nagu Saksamaa, mistõttu on ka Steirischer Herbst mitmete festivalidega ikka ja jälle kohaliku natsiajaloo niite päevavalgele toonud. Näiteks 2018. aastal korraldas jaapani kunstnik Yoshinori Niwa aktsiooni „Adolf Hitleri tagasitõmbumine eraruumist”, mille käigus inimesed said tuua linna keskele püstitatud konteinerisse natside memorabilia’t. 

Kui aga siirduda tänapäevase vene fašismi juurde, siis nüüd on lõpuks võimalus seda fossiilsetest kütustest toituvat tonti kiirkorras lahata, sest sellest ei saa enam mugavalt mööda vaadata (nagu seda tehti pärast Krimmi annekteerimist, kui rahvusvaheliste spordiürituste ja uute gaasitorudega legitimeeriti 2014. aasta sõda). Märtsikuises intervjuus Saksa väljaandele Monopol peatus vene fašismi spetsiifilisel olemusel ka festivali peakuraator Jekaterina Degot: „Mõne mu Lääne kolleegi jaoks oli idee „Euraasiast” väga ahvatlev, kuigi ma ütlesin pidevalt, et see on vene fašismiteooriast pärit termin. Vene fašismi alahinnatakse, eriti Saksamaal, ilmselgetel põhjustel, sest sakslased kipuvad nägema end peamise ja võib-olla ainsa süüdlasena. Kuid vene fašism on väga võimas ja ohtlik ideoloogia, mille juured on 1920. aastate valgete antikommunistlike emigrantide filosoofias, ja Putin on seda oma eliidile alates 2000. aastatest sõna otseses mõttes peale surunud. Kõik tema kindralid on relvastatud Ivan Iljini raamatutega. Putin on fašist, kelle juured on sügaval tsaariaegse, keiserliku, antisemiitliku, obskurantistliku Venemaa pinnas, mille Stalin mingil hetkel taaselustas ja mis on sellest ajast alates peaaegu märkamatult õitsenud.”[1] Hea näide Venemaa vereringes valitseva ja tsitaadis viidatud neostalinistliku isikukultuse ilmestamiseks oleks ka Moskvast pärit kunstniku Jekaterina Muromtseva Grazis eksponeeritud lühidokumentaal „Karmi mehe portree” (2019), mis kujutab tennisetreenerist harrastuskunstnikku, kes maalib ülima põhjalikkusega kamuflaažpükstes ja palja ülakehaga mägijões kükitava Putini suuremõõtmelist portreed. Kui maal valmis, püüab ta selle pakendatuna ka Kremlisse kohale toimetada. Vaatajale esitatakse sõgedust, mis nihkub oma maanilises janus isafiguuri järele ikka väga kaugele poliitilisest fännikunstist. Eriti irooniliselt kõlab treenerist kunstniku lause selle kohta, kuidas Putin ei käinud lasteaias ja, vaadakem vaid, tal pole mingeid probleeme sotsiaalse kohanemisega. 

Kui käimasolev sõda on veel millelegi aluse pannud, siis värsketele aruteludele Euroopa fašismiajaloo ja selle taastuleku üle uues Russki Miri mundris.

Kunst kõnepuldis

Tänavune festival pidi pühendama sõjale esialgu vaid ühe alapeatüki, kuid veebruarikuu sündmused muutsid selle peateemaks. Usun isegi, et praegu on paras aeg mõelda laiemalt kultuuri rollist toksiliste ideoloogiate võimendaja ja vaigistajana, vastupanuarhitektuuri ja solidaarsuse ehitajana. Meil Eestiski on olnud viimase seitsme kuu jooksul hulgaliselt arutelusid tühistamisest, dekoloniseerimisest, ümbermõtestamisest jne. Afektiseisundis on lihtne lüüa saapaga läbi õhukese jää, likvideerida monumente või langeda mustvalge maailmapildi lihtsasse lõksu. Grazis toimus muu hulgas ka mitu huvitavat kunstnike vestlust, millest ühest võtsid osa ka festivali peanäitusel osalenud ukraina kunstnikud Žanna Kadõrova ja Jekaterina Lisovenko, kellest viimane on viibinud kuus kuud Grazis residentuuris, olles koos oma kahe lapsega ka ajutise kaitse all. Lisaks traumaatilise kogemuse filtreerimisele tulid jutuks ka mitmed sõja ja selle kujutamisega seotud teemad. Lisovenko jaoks oli üks tähtsaim välja toodud aspekt uue laine vene fašismi mitteesteetilisus. Kuigi Z-tähte käsitletakse kohati uue svastikana, siis üldiselt paistab silma Vene hübriidsõjamasina visuaalne õõnsus. Sellel puudub programmiline esteetiline väljendus, mis iseloomustas 20. sajandi Saksa ja Itaalia fašismi. Soovitan tungivalt tutvuda Lisovenko töödega tema Instagrami kontol (@lisovenko_ekaterina). Ta sõjaaegses loomingus avaldub sügavalt sünge poolmütoloogiline maailm, mis meenutab kohati tõelist põrgut. 

Praegu on paras aeg mõelda laiemalt kultuuri rollist toksiliste ideoloogiate võimendaja ja vaigistajana, vastupanuarhitektuuri ja solidaarsuse ehitajana.

Installatsioonide ja sekkumistega töötava Žanna Kadõrova kivileibade projektist „Паляниця” olen ma tänavuse Veneetsia biennaali reportaažis[2] juba põgusalt kirjutanud. Kadõrova selgitas, et see on muutunud kestvusprojektiks ja iga müüdud „leiva” (1 gramm = 1 euro) raha suunab ta Ukrainas kohalikele abivajajatele. Grazi oli kunstnik valmistanud uued teosed koondpealkirjaga „Ohutu sõda”. Nendeks olid Kiievi ümbruse vabastatud asulatest kogutud kuuliaukudega metallist geomeetrilised skulptuurid. Skulptuurid olid aga kaetud paksu valge värviga, mis ühelt poolt võttis neilt nende laetuse ja teisalt muutis need ohututeks valgeteks objektideks, lükates nii sõja füüsilisuse vaataja jaoks turvalisse kaugusesse. Sekkumisena jagas aga kunstnik publikule Kinzhali ülehelikiiruse raketi kleepsusid, mida siis näiteks rongi, bussi või muu ühistranspordivahendi akendele kleepida, et tekitada sõitjates ettekujutust sõja igapäevast.

Vene kultuur tühistab ennast praegu edukalt ka ilma kõrvalise abita.

Akuutsete teemadena tõusid vestluses esile muidugi nii ukraina kunstnike võimalik polariseerumine kui ka vene kultuuri tühistamine. Kui Lisovenko elab praegu sõjapõgenikuna Austrias, siis Kadõrova ütles, et temal lapsi ei ole ja ta tunneb ennast kõige kasulikumana Ukrainas. Küll aga leiti, et kahtlemata on lahkujate ja kohapeale jääjate vahel polariseerumise oht, eriti arvestades, kui pikaks see sõda võib venida. Mis puudutab aga tühistamist, siis leiti, et vene kultuur tühistab ennast praegu edukalt ka ise ja kunstnikud on pigem totaalse tühistamise kui tühja žesti vastu. Nad tõid näite, kuidas ka Venemaal on kunstnikke, kes on esinenud juba kümme aastat või enam võimu- ja fašismivastaste avaldustega, aga kuna kaasaegne kunst on Venemaal marginaalse paaria positsioonis, siis keegi pole neid kuulda võtnud. 

Kui teil peaks huvi olema (ja ma tõesti loodan, et on!), siis Steirischer Herbsti kodulehel on võimalik vaadata[3] ka kuraator David Riffi vestlust kunsti- ja kvääriteemadel kirjutava Oleksi Kutšanski, kunstiajaloolase Asja Bazdõrjeva (kelle sõjapäevik avaldati märtsikuises Värskes Rõhus[4]) ja meediateoreetiku Tom Holertiga. Teemana on laual sõja salvestamine kujutistena, salvestiste metadata ohtlikkus kohalikele ja kujutiste puudumise problemaatika sõjakuritegude tagantjärele tuvastamisel.

Pisut „helgemat” juttu ka lõpetuseks

Kuivõrd festival oli kordades mahukam, kui siinne kirjutis jõuab eales katta, siis tuli teha valik, kuhu tähelepanu suunata, nii et leppigem sellega. Kuid ükski reportaaž pole täielik ilma pealtnäha tühiste kõrvalepõigeteta, mis omandavad ometigi teatava omavolilise tähtsuse. Ja see ei tähenda, et hakkaksin kirjeldama, kuidas maitseb Stüüria šnitsel, et õlu on Austrias odavam kui Eestis või kuidas ma Viinis kolme tunniga kuutteist näitust külastasin. Nein! Pigem tahaks korra kujutleda, kuidas elu pisiasjades avaldub teinekord suurem seoseline maailm. Kuna olin kohalike käest kuulnud, et Grazist vaid loetud kilomeetrite kaugusel Thali külakeses asub ilmselt kuulsaima austerlase Arnold Schwarzeneggeri majamuuseum, siis otsustasime oma seltskonnaga paralleelprogrammi raames seda kurioosumit külastada.

Majamuuseumis leidus hulgaliselt fännikunsti macho-Arnie’st (või nimetagem neid „karmide meeste portreedeks”) ning memorabilia’t tema elust näitleja ja poliitikuna.

Kui egiptlasest Uberi juht oli meid peale võtnud ja kuulis, kuhu suundutakse, võttis ta suure paki Negro lutsukomme ja pakkus neid lahkesti meile. Kuigi esialgu tekitas kogu olukord meis kognitiivset dissonantsi, pistsime korstnapühkija pildiga kommid põske. Hiljem lugesin, et komm on nimetatud väidetavalt selle leiutaja Pietro Negro järgi ja selle mentooli-aniisi noodiga maitse peaks kurku korstnapühkija kombel puhastama. Igatahes oli kuulsaima austerlase majamuuseum ka omamoodi elamus. Seal leidus hulgaliselt fännikunsti macho-Arnie’st (või nimetagem neid „karmide meeste portreedeks”) ning memorabilia’t tema elust näitleja ja poliitikuna. Ekspositsiooni osana oli eksponeeritud ka maja soliidne kuivkäimla. Kui kommenteerisin muuseumitöötajale poolsiiralt, et see on maailma parim majamuuseum, siis ta vaid naeris irooniliselt. Kui Schwarzeneggerist sai pärast näitlejakarjääri edukas poliitik nagu hiljuti ka Volodõmõr Zelenskõist, kerkis mul paratamatult silme ette pilt, kuidas Putin tahab samuti olla filmistaar, kes ratsutab läbi plahvatuste ja vihisevate kuulide, hüppab hobuse seljast maha ning teeb õnneliku lõpuna karvasele koerakutsikale pai. Ning kümned miljonid statistidena kaasatud kaasmaalased täidavad laitmatult oma hääletut rolli, vaatavad seda filmi ka kinolinalt ja plaksutavad kaasa.

Kui teid peaks Steirischer Herbst rohkem huvitama, siis festivali programmi ja sisuga saab tutvuda nende kodulehel steirischerherbst.at.

[1] Buhr, E. 2022. Kuratorin Ekaterina Degot: „Putins Regime hat sich durch Sport, Klassik und Museen legitimiert”. – Monopol, 18.03.
[2] Tsapov, A. 2022. Sürreaalse maailma vääriline biennaal. – Müürileht, 09.05.
[3] The Special Optics of War. Panel discussion with Tom Holert, Olexii Kuchanskyi, and Asia Bazdyrieva. Moderated by David Riff. – steirischerherbst.at.
[4] Bazdõrjeva, A. 2022. Päevik. Asja Bazdõrjeva. – Värske Rõhk, 15.03.