„Hannibal” (2013–…, USA, NBC). Looja Bryan Fuller, osades Hugh Dancy, Mads Mikkelsen, Laurence Fishburne jt.

Mis juhtuks, kui David Lynch võtaks ette Hannibal Lecteri? Seda me ei tea ning tõenäoliselt ei saagi ses osas kunagi selgust, kuid meil on võimalus nautida nägemust, mis annab aimu, milliseks too kujutelm võiks kujuneda. Sarja loojagi on tõdenud väljaandele Reel Life With Jane antud intervjuus, et võtete käigus mõlkus tal mõtteis küsimus: „Mida teeks David Lynch?” Tulemuseks on visuaalselt nihestatud, narratiivselt närvesööv ning gastronoomiliselt inspireeriv psühholoogiline triller „Hannibal”.

Iga osa tegeleb uute mõrvade ja mõrvariga, mille taustaks on laiem lugu Hannibal Lecterist (Mads Mikkelsen), kellel on eriline huvi inimkeha kulinaarsete väärtuste vastu. Kuid Hannibal ei ole sarja ainuke peategelane, selleks on ka võrratu empaatiavõimega FBI eriagent Will Graham (Hugh Dancy), kellega doktor Lecter on kahepalgelises ning vastuolulises sõprussuhtes.

Sarimõrvarlikel kalduvustel võib olla ka esteetiline kaalutlus, mis on väljundiks inimese argipäevastele toimingutele. Kohtume näiteks keelpillimeistrist kurjamiga, kes seob enda päevatöö ööpimeduse varjus toimuvaga ning kasutab oma ohvrite soolestikke muusikainstrumentide komponentidena. Aga kannibalism!? Jah, ka seda on. Igas osas kostitab Lecter oma külalisi (nende enese teadmata) inimlihaga. Ka visuaalselt on „Hannibal” tõeline stiilipomm. Vereojad ja kunstilised kuriteopaigad on muudetud eriefektide abil tõeliseks silmailuks, tekitades nõrganärvilisemates kriipivat õõvatunnet. „Hannibal” on kogunud kurikuulsust ka sellega, et sarja autor võttis ise ühe episoodi („Œuf”) eetrist maha, mille keskmes olid oma perekondi mõrvavad lapsed, kuna ta arvas, et see ei oleks sobinud USAs tol ajal õhus olnud sarnaste traagiliste päriseluliste sündmuste (Bostoni pommirünnak, Sandy Hooki koolitulistamine jne) järelvõngetega. Näitlejate kooslus on sarjas esmaklassiline, eriti õnnestunud valik on Mads Mikkelsen Hannibal Lecterina, kes trumpab üle isegi Anthony Hopkinsi esituse samas rollis. Madsist õhkub põhjamaist rahu, mis annab Hannibalile kui karakterile tema üleoleku kehtestamiseks vajalikku usutavust. Hea näitlejatöö takerdub vahel sarja kõige suurema miinuse taha, milleks on kohati võltsid ning ülepingutatud dialoogid.

„Hannibal” kätkeb endas väga kaasahaaravat lugu ning visuaalset tippklassi, mis on televisioonis üpriski haruldane nähtus. Seetõttu on kodukanal, vaatamata tagasihoidlikule vaatajate arvule, uuendanud sarja ka teiseks hooajaks, pakkudes meile uut ning julget kogemust seoses Hannibal Lecteriga. Käesolevat telesarja toodetakse ainult kolmteist episoodi ühe hooaja kohta. NBC puhul on tegemist uudse nähtusega; seda seostaks pigem selliste telekanalitega nagu HBO ja Showtime. Ilmselgelt on NBC üritanud oma piire nihutada, millega on ka õnnestunult hakkama saadud.