Viimase 30 aastaga on autost saanud eestlaste materiaalne ese nr 1, mistõttu pole imestada, et autoga seotud tegevused ja sellega kaasnev folkloor troonivad igapäevaelus kõrgel kohal. Seetõttu vaatamegi mõningasi soppe meie autokultuuri seedekulglas.

Neljapäevaõhtud Ülekal

Ülemiste keskuse parklate asfalt on suitsutatud täis rehvisõõrikuid ja tillu-reedeti hõljub seal põlenud kummi lehk. Kunagi toimusid silindrisõprade kogunemised pimeduse varjus Ülemiste taga, külg ees sõitmise saatjateks tossupilv ja punane vilkur. Nüüd hängitakse Eesti politsei valvsa pilgu all ja enam üritusi laiali ei aeta, vaid pigem toetatakse oma kohaloluga.

Hiiglaslikus asfaldikõrbes käivad autoohvrid oma (sageli putitatud) masinat ja iseennast näitamas, kuid säilinud on siiski eestlaslik tagasihoidlikkus. Põhiline on muidugi fakt, et enamasti ei toimu kogunemise ajal parklas mitte midagi, täielik nada. Toksitakse jalaga suure esteetilise objekti rehvi ja oodatakse, et midagi juhtuks. Ja siis ehk laseb keegi kuskil taganurgas ühe burnout’i või kiirendab korraks 20-meetrisel lõigul ning saab kogu tähelepanu. Ja edasi jälle vana eimiski. 

Kohal ei käida aga ainult enda raskesti välja teenitud masinatega, vaid kohata võib ka näiteks numbrimärgiga „PROOV” autosid, rendikaid, taksosid ja ilmselgelt vanematelt laenatud sõidukeid. Mõni juhiloata persoon drift’ib ostukäruga.

Suviti on parkla puupüsti täis, mõnesse autosse on pandud maailma jõhkraimad kõlarid, nendest blast’ib DnB ning mõni kamp lööb ka tantsu. Märgata võib osavamaid plaadikeerutajaid. Tegelikult on autode plejaad Ülemistes siiski muljetavaldav, Instagramis tasub uurida hashtag’e #ulemiste, #ülemiste, #neljapäevak jne.

Kord õhtu jooksul sõidab parklast läbi mõni päriselt haruldane auto, näiteks McLaren. Ilma ketsita, ilma kiirendamata, ilma mürinata, kuna boss sõidab ikkagi kalli pilli ja autoriteediga.

Illegal streetrace ehk päris underground

Müüdid, et Ülemiste parklahängi kõrval toimub ka rohkem põrandaalune üritus, olid küll levinud, aga kuna see on pigem päris illegaalne, ei teadnud streetrace’i toimumisest isegi mu hästi informeeritud autosõbrad. Jälitasime semudega paaril korral parklast lahkuvaid suuremaid masse, et üritust tabada, kuid tulutult. Oli vaid teada, et see toimub neljapäeviti ühel sirgel lõigul kuskil Jüris. See oli piisav info, et ühel õhtul see lõik Google’i kaardi järgi välja skautida. Kui kohale jõudsime, leidsime eest kottpimeda tühja tee, mille ääres võis märgata katkisi rehve. Ja siis keerasid maantee pealt sisse kaks kurjemat tulepaari. Mitsubishi Evo IX ja BMW E36 panid joonele ning tegid pimedas võidu. Pärast lubas mitsu juht mu sõbrad autosse kaasreisijateks ja see otse kihutamise kogemus olevat olnud täiesti pöörane. 

Teisel korral läksime uuesti asukohta kaema, kui järsku keeras sinna sisse umbes sajast autost koosnev kolonn, kus kõik panid joonele. Selline tunne oli, nagu oleks Berghaini sisse saanud. Teiste hulgas oli kohal influencer Artemij_nr1, kelle elu saadavad jõukus, salapärased naised, poksitrenn ja kiired autod. Ta vahetab autosid nagu sokke ja ta numbrimärk Tallinna peal on lihtsalt „NR1”.

Nüüd seisavad selle kihutamissirge ees betoonplokid ja rohkem pole ma sellele üritusele peale sattunud. Liikvel on jutud, et mingil Piibe maantee lõigul olla kogunemisi nähtud.

Autosaun, see jumalik leiutis

Lühikese suve kõige mõnusam festival toimub Hiiumaal. Ei, see pole Sõru Saund! Männamaal saavad kokku autod, saunad ja pidu – midagi kurioosset eestlase südamele. Kohal on kõik Eesti tõsiseltvõetavad ratastel higikojad. Ujukate ja rätiku väel rahvas veedab päeva saunamänge mängides.

Väljapaistvaimad saunad on haagissuvilast ehitatud massaažiga aroomisaun, vana liinibuss Sauna Express, mille sees on need vanad villase kattega poroloonistmed, ja muidugi Eesti hottest ride ever – SaunAudi (rendi SaunAudi kindlasti oma firmapeole!). Kõige tulisema leili saab siiski Tiki treileril olevast aknaga kastist. Vähe jõukama interjööriga ümber ehitatud ZIL-131, mis võitis ka 2022. aasta parima mobiilse sauna karika, nii vägevat muljet ei jäta. Tünnisaunast saab nautida Tantsustuudio Alhambra kõhutantsijate etteasteid. Õhkkond on sõbralik ja saunad äärmiselt külalislahked ning on näha, et üritus on ka kohalikele Männamaa inimestele meelt mööda. Õhtuse kontserdilava esinejate nimekiri on pikk, kuid mainimist väärivad Hellad Velled, Anne Veski, Terminaator ja Kurjad Plaanid. Pärast kontserte võetakse kätest kinni ja lauldakse Tõnis Mäe „Koitu”.

See on A++ reitinguga ettevõtmine, millest on saanud aru ka mõned Tallinna „lahedad” ettevõtted, kelle suvepäevad toimusid 2022. aasta üritusel.

Tarvitet Massinate Väljasöit ehk uunikumide ralli

Eesti kõige suvalisema väikelinna kõige suvalisemasse parklasse hakkavad vaikselt kokku veerema retropillid. On põhjust rõõmustamiseks, sest lõpuks ometi pääses auto alt välja ja vanale uunikumile on hääled sisse saadud. Kogunemisel imetletakse esmalt üksteise masinaid, seejärel vahetatakse varuosasid ja edasi suundutakse juba rongkäigule. Enim on esindatud nõukaaegsed Ladad, kuid esineb ka lääne haruldusi, nagu Triumph Spitfire. Ka linnarahvas on ärevil, sest VAZi nägemine tänaval tekitab inimestes meeldivat nostalgiat.

Teemaks ja dresscode’iks on mõni vanem komöödiafilm, näiteks „Siin me oleme!” (1979), ning päeva jooksul tehakse keskmisest lihtsameelsemat nalja. Jääb silma, et üritusele on tulnud kohale ka mitmed krapsakad naisekipaažid.

Ralli ise on pigem rahulik kulgemine kui võidusõit. Oluline on täpselt kaarti lugeda ja tempos püsida. Liigse kiirustamise eest saab trahvipunktid. Orienteerutakse sõbralikult läbi Eestimaa teede, lahendatakse tee peal olevaid ülesandeid, näiteks puhutakse aja peale õhupalle täis ja meenutatakse filmis tehtud paremaid nalju, ning rallit saadab optimistlik meeleolu.

(See, kes pole nüüdsel ajal Ladaga linnas ringi sõitnud, ilmselt ei teagi, et retroautoga ei tohi kunagi tänaval või teistes autodes olevaid inimesi jõllitada, sest enamik kaasliiklejaid jõllitab hoopis sind.)

Garaaž kui elu G-punkt

Enamikul garaažidel polegi autodega mingit pistmist, sest garaažis auto hoidmine on ruumi raiskamine. Garaaž on ikkagi eesti mehe man cave, püha isolaator. Kontor garaažis, jõusaal garaažis, laut garaažis, labor garaažis, garaaž kui suvila, Pääskülas elab suvel üks mees oma pojaga garaažis, Tööstuse tänaval on garaaž, millel tuleb absoluutselt iga kord, kui sealt mööda sõidan, korstnast tossu. Neile, kes kasutavad garaaži autotööde eesmärgil, on see muidugi pühakoda, mis on ideaalses korras. Ehk meenutab see ka muuseumi. Seinale on kogutud kokku autoteemalised aksessuaarid, kalendrid, Marlboro kilekotid, nõukaaja defitsiit, kiitus- ja aukirjad, presidendi portree, kõiksugu naljakad sildid, vanad ohutusnõuete plakatid jne.

Ott Tänaku film

Kogu Eesti autoskeene suurim kultuuriline saavutus on muidugi „Ott Tänak – The Movie” (2019). Filmi tegijail õnnestus purustada kõik dokumentaalfilmide kassarekordid. Linateost käis kinos vaatamas pea 100 000 eestlast, number, milleni ei ole küündinud ei Sööt, Soosaar ega ka ükski teine dokumentalist. Lisaks sellele suudeti muukida lahti raudmees, kellel tuleb avalik esinemine ja intervjuude andmine vaevu välja.

Vintsiinimesed

4×4-rändurid, kes panevad mingis järjekordses telesaates oma masinate võimeid mägedes, soos või tundras proovile. Asi näeb välja umbes nii, et kõigepealt sõidetakse mitme autoga loodusesse ja siis üle puude otse sopa sisse nii tugevasti kinni kui võimalik. Siis võetakse appi vints ja teised autod ning päev otsa tõmmatakse üksteist sopast ja loodusest välja. Pärast ollakse hullult uhked oma saavutuste üle. Toimub selline läbi elu vintsimine. Nemad lülitavad aju välja ja vaataja lülitab aju välja.

Campervan’erid

Kuhugi kehapinnale on vaba hing tätoveerinud VW logo. Nende Instagram on täis varahommikuses udus hommikukohvi joomise pilte ja vähemalt suveperioodi katsuvad nad autos ära elada. Tegelikult ei pea ju üldse korterit üürima, kui saad ööbida oma masinas mõnes Rimi parklas. Võib arvata, et Volkswagen T usku inimesed on terve Eesti autoskeene ühed truehead’imad tüübid, kelle vahel käib tihti sisukas arutelu teemal Volkswagen T2 vs. T3 crash test. 

Johan Huimerind on dokumentalist ja ekipaaži nr 34 kaardilugeja.