„Camille Claudel 1915”. Prantsusmaa, 2013, 3B Productions. Režissöör Bruno Dumont, stsenarist Bruno Dumont, operaator Guillaume Deffontaines, osades Juliette Binoche, Jean-Luc Vincent, Emmanuel Kauffman jt. 95 min.

Režissöör Bruno Dumonti biograafia asetab luubi alla kolm päeva prantsuse kunstniku Camille Claudeli (1864–1943) elust. Moodustades kõneka fragmendi tema Montdevergues’i vaimuhaiglasse suletud viimastest aastakümnetest, kõlavad minimalistlikku aegruumi paigutuvad monoloogid siiski summutatuna. Seda suuremas ajaloopildis, kus Claudel ei ole pelgalt ohver: tegemist on oma ajastu ühe märkimisväärseima impressionistliku skulptoriga.

Claudeli elu kajastav film on biograafia väga tinglikus mõttes. Provokatiivse lähenemise poolest tuntud prantsuse režissöör Dumont („L’Humanité”, 1999; „Flanders”, 2006) taotleb antud teoses talle omaseks kujunenud groteskset realismi, kuid suudab seekord kummastada filmi äärmusliku askeetlikkusega. Tema otsuse asetada filmi fookuse 1915. aastasse tingivad kaks põhjust. Esiteks on Claudeli elu esimesed kümnendid juba varasemalt ekraniseeritud Bruno Nuyteni poolt Oscaritele nomineeritud filmiga „Camille Claudel” (1989). Dumonti käsitlus vastandub antud teosele. Seda teise aspekti tõttu: liiga kaua on domineerinud tendents käsitleda naiskunstnike armusuhted olulisema kõneallikana kui nende kunstitöö. Nii on Dumonti filmi sündmustik paigutatud aega, mil Claudel on juba kaks aastat perekonna käsul kinnisel ravil viibinud. Filmi stsenaarium tugineb Montdevergues’i vaimuhaigla meditsiinilistel aruannetel ning Claudeli kirjavahetusel oma venna, kuulsa pooedi Paul Claudeliga. Kirjalikud allikad tagavad filmile autentsuse, mida omakorda täiendab režissööri ambitsioonikas otsus kasutada kaasnäitlejatena vaimupuudega inimesi.

Sellest hoolimata ei ole „Camille Claudel 1915” film kunstnikust. Dumont on otsustanud lahata legendide kohaselt kunstiga tihti käsikäes käivat hullumeelsust. Režissöör viib ühes Claudeli kehastava Juliette Binoche’i meisterliku näitlejatööga vaataja füüsiliselt ning psühholoogiliselt isoleeritud maailma. Heites kõrvale kõik kunstniku saavutused, kulgeb film algusest lõpuni emotsionaalse allakäigu spiraalis. Operaatoritöö täpsed visuaalsed valguskompositsioonid ning detailsed lähiplaanid toetavad peategelast piiravat ängistust. Nendest valguslahendustest kujunevad Claudeli hingeseisundite tähistajad. Samasugust rusuvust lisab helitaust, mille loob Le Mistraliks nimetatud prantsuse halastamatult külm tuul.

Film eksleb vabanemiseotsinguil nii lärmakas vaimuhaiglas kui ka kunstniku enese vaimsetes minevikupainetes. Süžeeliinist hoolimata esitleb režissöör Claudeli siiski võrdlemisi komplimenteerivas võtmes. Binoche’i interpretatsiooni kaudu on kunstnik märkimisväärselt terve, seda eelkõige reaalselt vaimuhaigetest moodustuval foonil. Kuigi loo üldine toon kannab läbivalt melanhoolset laengut, leidub ka neis valitud päevades huumorikilde. Näiteks stseen Moliére’i „Don Juani” proovist paneb heatahtlikult muigama ka Claudeli enda. Vastava tüki esitamine katoliiklikus Montdevergues’is oleks tegelikkuses sügavalt kaheldav, kuid võimaldab kaasneva emotsionaalsuse kaudu käsitleda kunstniku minevikust tulenevaid alltekste. Sellest aga joonistub välja filmi üks peamisi kitsaskohti. Teose tähendusrikkuse haaramine eeldab vaatajalt tunduvalt enam teadmisi kui tiitrites esitatud mõningad faktid.

Claudel oli skulptor, kelle looming oli väga dramaatiline ning sisaldas paljudel juhtudel erootilisi viiteid. Ta õppis kuulsas Académie Colarossis skulptor Alfred Boucheri käe all, kes soovitas ühtlasi andekat õpilast tema mentorile Aguste Rodinile. Hoolimata edukast kunstnikukarjäärist asetas abieluväline suhe ühes abordiga naise sotsiaalse häbipleki staatusesse. Seda eelkõige Claudeli sügavalt katoliikliku perekonna silmis. Tegemist oli peapõhjusega, mis ajendas madame’i ning Paul Claudeli ignoreerima arstide soovitusi kunstnikku vaimuhaiglast vabastada. Claudel, kuitahes ebastabiilne, oli kokkuvõttes siiski naine, keda karistati oma koha mittetundmise eest. 1980. aastatel kujunes Claudel feminismi ikooniks peaasjalikult tänu Anne Delbée biograafilisele raamatule „Une femme, Camille Claudel”, mis võitis prestiižse Prix des lectrices de Elle auhinna ning tõlgiti mitmekümnesse keelde.

Claudel võitles kogu oma elu, et mitte lõpetada ohvrina. Esitledes Claudeli elust aega, mil ta oli juba aastaid vangistatud olnud, lõikab režissöör kunstnikult ära kõik selle, mida ta oli saavutanud hoolimata teda ümbritseva ühiskonna takistavatest teguritest. Fakt on see, et Claudeli vaimuhaiglas süvenenud paranoilisus sai alged mitte kujuteldavatest, vaid reaalsetest sündmustest. Kuigi Dumonti käsitlus on pealtnäha adekvaatne, jääb võrdväärselt olulist rolli omama kõik see, mida loos ei näidata. Antud juhul mõjub sisekaemus filmis „Camille Claudel 1915” ekspluateerivana, aheldades Claudeli veelgi enam teda juba eluajal vangistanud kuvandi külge.

Vaata „Camille Claudel 1915” seansiaegu kinos Sõprus.