Müürilehel oli harukordne võimalus vestelda PÖFFi-hoovusega Eestisse jõudnud tšiili näitleja Brontis Jodorowskyga. Juttu tuleb mälust ja minevikust, geniaalsest isast, ammusest skandaalist ja psühhomaagiast.

Brontis Jodorowsky (51) on näitleja, kes tuli PÖFFile, et esitleda oma isa Alejandro Jodorowsky uut filmi „Tants reaalsusega” (2013), kus ta mängib peaosa. Alejandro Jodorowsky, üks maailmakino absoluutseid tippe ja suurimaid visionääre, lavastas imaginaarset, reaalset ja väga isiklikku sulandava perekonnaloo 84-aastaselt, mil tema eelmisest filmist „Santa Sangre” (1989) oli möödas 23 aastat. Nüüd Prantsusmaal elav režissöör on teinud vahepeal ilma koomiksimaailmas, avaldanud hulga raamatuid ning tegelenud psühhomaagiaks kutsutava ravi- ja arenguõpetusega. Brontist hinnatakse võrdselt nii teatri- kui filminäitlejana ning ta kehastab oma isa autobiograafilises linateoses „Tants reaalsusega” enda vanaisa.

Oled nii filmi- kui teatrinäitleja. Kuidas sa kirjeldad nende meediumite erinevust näitleja seisukohalt?

Alustasin näitlemisega kuueaastaselt oma isa filmis „El Topo” (1970). Tollal polnud ma mõistagi päris näitleja. Pärast seda tegin üsna ruttu kaasa neljas filmis, pälvides ka preemiaid. Praegu püüan olla väga teadlik teatri tehnilisest küljest; valgustusest, kostüümidest. Nii teatris kui filmis on väga oluline meeskonnatöö, aga mõnevõrra teise nurga alt. Filmis pead sa pidevalt tajuma, mida ootab sinult operaator või režissöör. Tuleb kogu aeg valmis olla. Teatris on selle poolest mugavam, et proovide ja etenduste ajad on planeeritud. Laval on sul indiviidina aga suurem koormus ja vastutus, seal oled rohkem üksi. Suurim erinevus on ehk see, et filmis pead vahetama plaane, millele mängid. Teatris on üks lava, kuid filmis oleneb väga palju sellest, kas mängid üld-, kesk- või suures plaanis. Olen tüübilt küllaltki kehaline, füüsiline näitleja.

Kui on võimalik võrrelda su esimest ja viimast näitlejakogemust just sellest lähtuvalt, siis kuidas su isa sind „lavastas”?

„Tants” on meil juba seitsmes ühine kunstiteos. Koostööd oleme teinud kolmes teatritükis ja neljas filmis. Clapboard’i klõpsatuse ja stopp-hüüde vahel pole me isa ja poeg, vaid lavastaja ja näitleja. Isa filmides on stseenid pingelised ja küllased. Näitleja jaoks on iga stseen täidetud, iga uus stseen aga paistab täiesti teises valguses, uue väljakutsena. Kuueaastaselt polnud ma muidugi endas toimuvatest protsessidest teadlik, ühtlasi ei mõistnud ma, millest film rääkis. Täiskasvanuna saad stsenaariumit lugeda, karakterit selle kaudu mõtestada. Isale meeldib filmida kronoloogilises järjekorras. See on hea aluspind, millelt hiljem muudatusi teha. Ta ei suhtu stsenaariumisse nagu seadusesse. Stsenaarium on lihtsalt skelett, millele tuleb lihased peale kasvatada. Tema filmid on „kirjutatud” kolm korda, kolmel tasandil: esiteks stsenaarium, teiseks võtted ja kolmandaks montaaž. Ta teab väga täpselt, mida näitlejalt tahab, ning ütleb selle selgelt välja. Samas hindab ta kõrgelt spontaansust ja ei soovi, et näitleja muutuks mehaaniliseks. „El Topo” ajal pidi ta mulle muidugi lihtsalt ütlema, et mine sinna ja tee seda. Lapsena oled niikuinii väga spontaanne, värske ja süütu. Hiljem püüad terve elu seda tagasi saada.

„El Topos” on minu jaoks väga kõnekas Lääne mentaliteedi põrkumine millegi Teisega, mida võib sõnastada zeni või üldse idamaise mõtlemise kaudu. Kuuekümnendate lõppu, mis eelnes vahetult „El Topo” tegemisele, on iseloomustatud kui murrangulist perioodi, mil Lääne kultuur võttis aktiivselt vastu Ida mõjusid…

Vaimustust Ida vastu võis märgata Lääne kunstis juba 1920–30ndatel. Üheltpoolt oli tegemist lihtsalt majanduslik-sotsiaalse protsessiga. Kui II maailmasõda poleks vahele tulnud, oleks see, mis juhtus kuuekümnendatel, toimunud juba neljakümnendail. Igal juhul tekkis rohkem võimalusi reisimiseks. Viiekümnendatel käis isa koos oma juhendaja Marcel Marceau’ ja ta miimitrupiga Jaapanis. See kogemus mõjus väga sügavalt ja suunas teda zeni poole. Selles mõttes on „El Topo” zenilik film. Ühtlasi on see isa jaoks ka väga isiklik film, millega ta murdis ennast lahti, vabastas end paigalseisust. Kui „El Topo” on väga tunnetuslik indiviidi seisukohalt, siis „Püha mägi”, vastupidi, tunnetab kollektiivi. Isa pani terve trupi ühes rütmis toimima, viis nad paadiga tormisele merele, sundis mäkke ronima. Ta lasi neil areneda samamoodi, nagu Alkeemik filmis oma jüngritel seda teha võimaldas. Analoogia seisnes ka selles, et ta ei öelnud näitlejaile ette filmi puänti – kui tuletada meelde filmi lõppu –, et tegelikult osutuvad kõik marionettideks. Narkootikume mõistagi nende rituaalide käigus ei tarbitud. Näitlejad peavad olema selged, sisemiselt kirgastunud.

„Tants reaalsusega” on seotud otsapidi mäluga, mälu muutmise või programmeerimisega. Räägi palun lähemalt, kuidas mälu sinu meelest toimib?

Mälu on fiktsioon, mille kallal inimene saab ise tööd teha, mida tal on võimalik kujundada. Mõnikord on sul meeles mingi väike detail – näiteks lapsepõlvest see, kuidas isa su peale karjub – ja siis sa ehitad selle ümber terve kontseptsiooni. „Tantsus” kehastan ma oma vanaisa, kes oli väga autoritaarne perepea ning mu isa Alejandro vastu väga julm, lausa koletislik. Mälu võib hoida mõnd sellist detaili pinnal ja võib-olla defineeridki terve järgneva elu inimest selle pisiasja kaudu, kuigi tegu pole lõpliku tõega. Vastukaaluks saad oma mälestusi muuta, valida teise viisi, kuidas ja milliseid lugusid endast jutustada. Mitte kõike nullist alates välja mõelda, kuid laiendada piire, näha suuremat pilti. Näha teiste motiive. Ja ka seda, mis tollal parajasti kaadrisse ei mahtunud. Võid endalt küsida, mis tegelikult kaadripiiridest välja jäi. Miks mõni inimene selline oli. Niiviisi filmi ja fiktsiooni vahendeid kasutades läheneme psühhoteraapilise teatri kogemusele. Mu isa vihkas oma isa, kuid pani teda mängima inimese, keda ta armastab. Nii sundis ta ennast imelikku olukorda, kus ta vihkas karakterit, kuid armastas näitlejat. „Tants” tähendab kindlasti minevikuga rahu sõlmimist. Filmi jooksul muutub türanni karakter inimlikumaks, lõpus pöördub ta poja poole tähelepanu ja armastusega. Päriselus seda ei juhtunud. „El Topos” on avastseen, milles ta ütleb mulle ehk El Topo pojale: „Nüüd oled sa seitse aastat vana, see tähendab, et oled mees. Mata maha oma esimene mänguasi ja ema pilt.” Paljud on arvanud, et mulle kui lapsele mõjus see traumeerivalt, aga vastupidi, ei mõjunud! Kui suureks sain ja mõistsin oma isa lugu, taipasin, et see poiss ei olnud mina. See oli tegelikult tema ja El Topo oli tema isa, Jaime Jodorowsky. „Tantsu” vaadates saad paremini aru, mida mu isa „El Topos” mõtles. On huvitav vaadata, kuidas režissöör filmi käigus avaneb. Emotsionaalse protsessi tagant paljastub keerukas mõttetöö.

Pärast „Santa Sangret” oli pikk periood, mil su isa filme ei teinud. Mis olid selle tagamaad ja kuivõrd oli see seotud skandaaliga seoses produtsendi Allen Kleiniga?

Pärast „Püha mäge” (1973) tahtis Allen Klein (biitlite ja Rolling Stonesi mänedžer – toim.), et mu isa teeks uue filmi pealkirjaga „The Story of O”. Isa sai aru, et tegemist on markiis di O-ga. Esimesel suurel nõupidamisel, kuhu olid kutsutud kokku tähtsad finantseerijad, selgus hoopis, et Klein soovis teha erootikafilmi. Isa ütles järsult, et tema soft porn’i ei tee, ja läks minema. Allen Klein sai väga vihaseks, kuulutades, et teeb kogu mu isa karjääri maatasa. Tema kui „El Topo” ja „Püha mäe” produtsent keelas filmide näitamise ja hävitas kõik negatiivid. Isa kohtas aga prantsuse produtsenti Michel Seydoux’d, kes on päratu rikas filmifänn ja kogub muuseas negatiive ning omas ka mu isa filmide omi. Nii said nad luua koopiad. Hiljem pöörduti mitu korda isa poole sooviga turustada „El Topot” ja „Püha mäge” piraatversioonidena, sest õigused olid endiselt Kleini käes. Isa ütles, et tehke, mida tahate. Kui Klein sellest teada sai, tekitas ta suure skandaali ja algatas kohtuasja. Isa ähvardas laostumine. Kui olukord kõige hullemaks läks, sekkusid äkki Kleini tütar ja vend, pakkudes välja, et isa ja Klein võiksid kohtuda. Kokkusaamine korraldati ühes hotellis, mis oli neutraalseks territooriumiks. Mõlemad pidid saabuma sviiti täpselt samal ajal, et kumbki ei peaks ootama ega tunneks end alandatuna. See kõik toimus nagu maffiafilmis. Kui nad ukse avasid ja teineteist silmasid, nägid nad järsku kaht vana meest, kes olid nooruses koos suuri filme teinud, ja siis korraga embasid teineteist, leppisid ära ja otsustasid, et teevad jälle koostööd. Nii anti Kleinide produktsioonifirma alt isa filmid DVD-del uuesti välja. Nõnda muutus see väga sünge lugu korraga helgeks. Nüüd hakkavad Kleini järglased Põhja-Ameerikas „Tantsu” levitama.

Kuidas jõudis su isa käesoleva filmini?

Sellega, et isa nüüd uue filmini jõudis, on tegelikult seotud kolm sündmust. Olin näitleja väikse eelarvega mehhiko filmis „Táu” (2012), meid oli grupis kokku 13 inimest, filmisime kõrbes ja kasutasime moodsat digitehnikat. Koju tulles näitasin isale mõnda kaadrit ja ütlesin, et nii odava tehnikaga saaks ta teha filmi omaenda raha eest. Samal ajal tuli isa juurde tšiillane Xavier Guerrero, kes oli näinud tema uuesti välja antud DVD-sid. Just selle pärast ta otse Tšiilist Prantsusmaale kohale sõitiski. Ta ütles: „Sa pead kindlasti uue filmi tegema! Ma aitan sind!” Esialgu arvas isa, et tegu on hulluga, kuid Guerrero hakkas päriselt asju liigutama, organiseerides lõpuks „Tantsu” filmimise Tšiilis isa kodulinnakeses Tocopillas. Kolmas faktor oli see, et Frank Pavich tegi suurepärase doki „Jodorowsky düün” (2013), mis räägib filmist, mida mu isal ei õnnestunudki teha. See dokk viis isa uuesti kokku Michel Seydoux’ga. Nad sõid koos lõunat ja Seydoux küsis ühtäkki: „Mida sa tegelikult tahad?” „Miljon dollarit low-budget filmi jaoks,” kostis isa, „ja täielikku vabadust. Et keegi ei valvaks mu tegemiste järele.” „Olgu nii,” ütles Seydoux. Kui isa „Düüni” teha ei saanud, pani ta paljud ideed koomiksitesse, eriti „The Incalisse”, mida tema kirjutab ja Moebius illustreerib. Isast sai Euroopas tohutu mastaabiga koomiksilooja, tema koomikseid on tõlgitud türgi, jaapani, korea ja inglise keelde.

Su isa saab varsti 85-aastaseks. Mis on see, mis võimaldab tal nii aktiivne olla, mis on tema vitaalsuse saladus?

Üks luuletus päevas. Lisaks elab ta väga tervislikult, ei joo ega suitseta. Ta tahab oma elu maksimaalselt ära kasutada, et ka viimane vahatilk, mis küünlast pudeneb, annaks valgust. Jah, isa kirjutab iga päev ühe luuletuse. Ta on avaldanud palju luulekogusid ja mitmeid romaane, lisaks käsitlusi psühhomaagiast. Ma pole ise siiski kõiki tema tekste lugenud, sest kujuta ette – luuletus iga päev! Kirjutan ka ise.

Mida tähendab psühhomaagia ja kas sa usud sellesse?

Muidugi. Ühe india filosoofi käest küsiti kunagi, kas ta usub jumalasse. „Ei usu,” vastas mees, „ma hoopis tunnen teda.” Niisiis, ma ei usu psühhomaagiat, vaid oskan ja praktiseerin seda. „Tants reaalsusega” on ju psühhomaagiline aktsioon, mille tagajärgi on võimalik kohe näha. See film on muutnud mind, mu isa ning ka vaatajaid. Film on tehtud mõttega, et vaataja ei samastuks tegelastega täielikult, et sisse jääks teatud distants. Tavaliselt on režissööri eesmärk, et vaataja sulanduks filmi ajal karakteriga ja elaks tema kaudu midagi läbi. Aga see film on teatud mõttes brechtilik, andes aeg-ajalt märku, et tegemist on filmi, mitte reaalsusega. Vaatajana sa ei samastu küll täielikult tegelastega, aga tunnistad kõrvalseisjana nende muutusi, tõmbad ehk paralleele oma eluga. Seda püüabki film saavutada. Psühhomaagia toimib. Mitte alati ega kõigiga, ükski ravim ei mõju alati. Psühhomaagia ei pruugi tervendada hullumeelset, aga võib asjad korda seada, kui su isiklik elu on sassis, kui sa ei leia tööd jne. Psühhomaagia ei piirdu probleemide sõnastamisega, sest üksipäini uuest informatsioonist ei piisa. Psühhomaagia paneb su tegutsema, sooritama sümboolseid tegusid, mis muudavad fiktsiooni sinu sees. Teooria järgi ei kasuta alateadvus sõnu. Alateadvus kasutab sümboolset keelt, sellepärast ongi näiteks kirikutes ja templites väga palju sümboleid, mis kõnetavad alateadvust otse.

Kas su tegevus teatris on ka kuidagi psühhomaagiaga seotud?

Mingis mõttes on iga näitlemine seotud transformatsiooniga. Teatri päritolu on ju rituaali juures, alles pärast seda saab teater millekski muuks. Indias ja Jaapanis on need juured säilinud. Vana-Kreeka teater sündis Dionysose auks korraldatud pidustustest, avalikust rituaalist. Indias on aga klassikaline tants Bharata Natyam, mida ei tantsita inimestest pealtvaatajatele, vaid templis jumalatele. Indias ja Balil tantsitakse Kālī kuju ees. Alles 20. sajandil hakati seda tantsu laval esitama. Näitlemisega on samamoodi – see ei pea tabama vaatajat intellekti kaudu. Näitlemise olemus on väga kehaline ja seotud emotsioonidega. Terve kunst on saanud alles hiljem meelelahutuslikuks, algused on alati seotud rituaaliga.

Alejandro Jodorowsky „Tants reaalsusega” treiler: