„Lasteraamatumaailmas on ruumi tohutule loovusele ja eksperimenteerimisele,” ütleb David Almond, värske Paabeli Torni tõlkeauhinna nominent.

2010. aastal anti teile Hispaanias Santiago de Compostelas üle maailma kõige prestiižikam lastekirjanduse auhind – Hans Christian Anderseni preemia. Mida tähendab olla lastekirjanik? Kas see oli teadlik valik või juhtus see iseenesest?

Ma ei arvanud kunagi, et hakkan lastele kirjutama. Tahtsin kirjutada täiskasvanutele ja seda ma ka mitmeid aastaid tegin. Minu lühijutte avaldati väiksemates ajakirjades ja väikekirjastuste kaudu. Üks Põhja-Inglismaa kirjastus avaldas kaks minu lühijuttude kogumikku. Kirjutasin ka romaani, mille kõik Inglismaa kirjastused tagasi lükkasid. Seejärel panin kirja terve rea lugusid, mis põhinesid mu lapsepõlvel Tyneside’i-nimelises linnakeses. Need lood on kirjutatud lapse silmade läbi ning korraga hakkasin uuesti lapsepõlve emotsionaalset, intellektuaalset ja füüsilist maailma tajuma. Kui olin need jutud valmis saanud, asusin otsekohe uut raamatut kirjutama, mis näis tulevat justkui eikusagilt. Ma teadsin, et see on parim, mida seni teinud olen, ning sellest saab kogu mu varasema loomingu kulminatsioon. Niipea kui raamatut kirjutama hakkasin, sain aru, et see on noortele. See oli erutav ja vabastav tunne. Raamatuks oli „Skellig”, mis juhatas mind kõige selleni, mida olen sest ajast alates kirjutanud. Mulle meeldib olla lastekirjanik. Lasteraamatute maailmas on ruumi tohutule loovusele ja eksperimenteerimisele. Minu ees on valla erinevad žanrid – romaanid, lühijutud, näidendid. Ühtlasi teen koostööd illustraatorite, lavastajate, heliloojatega. Lapsed, kelle kujutlusvõime on nii paindlik ja seiklushimuline, on suurepärane lugejaskond ja publik.

Olen kuulnud, et peale H. C. Anderseni auhinna võitmist ehitasite endale kirjutamiseks väikese majakese.

Jah, mul on aias kirjutamise jaoks väike majake, kus ma mõnikord töötan – eriti kevadel ja suvel, kui ei ole külm! Kirjutan ka Newcastle’i vanas raamatukogus, mida ma väga armastan. Mulle meeldib reisida, rändan palju ringi ja kirjutan ka teel olles, kuid korralik kirjutamine toimub ikka laua taga – kas selles majakeses või raamatukogus.

Teie raamatud käsitlevad tõsiseid teemasid, need on emotsionaalsed, vahel üsnagi sünged, kuid enamikus neist on parasjagu huumorit. Kuidas te leiate tasakaalu? Missugune on hea lasteraamat?

Ma arvan, et ma püüan panna igasse raamatusse kõike, püüan leida keele, milles oleks tõsidust ja huumorit, mis väljendaks rõõmu ja kurbust. Missugune on hea lasteraamat? Nii nagu kõik head raamatud austab see lugejat ja keelt ning püüab anda eheda kogemuse. Lasteraamat peab jutustama hea loo.

Kuidas sündis lugu poisist, kes lahkub kodust, ühineb rändtsirkusega ja sukeldub piraajade akvaariumisse? Seda raamatut oli kindlasti lõbus kirjutada, lugeda oli seda küll lahe.

Ma nägin kord Itaalias tsirkusenumbrit, kus mees hüppas akvaariumisse, mis kihises piraajadest, ja ujus koos nendega. See oli ühtaegu hirmus kui ka väga naljakas. Kohe, kui seda nägin, teadsin, et pean sellest kirjutama. Kribasin paar rida paberile ning nii sündiski tegelane nimega Stanley Potts. Ma armastan karnevali ja tsirkust ning kui mu tütar väike oli, siis veetsime tihti aega partide õngitsemise leti ees. Lugu arenes sedamööda, kuidas ma seda kirjutasin. Tõin raamatusse elemente mõned aastad varem kirjutatud näidendist, kus endine laevaremonditehase töötaja oma maja kalakonservivabrikuks muudab. Jah, kui ma olin leidnud loole õige tooni, keele, tegelased, oli seda raamatut tore kirjutada.

Lapsed ja raamatud – kas teile tundub, et lapsed loevad tänapäeval vähem? Kas arvutimängud ja rakendused võtavad raamatumaailma üle või ei ole meil muretsemiseks põhjust?

Mina olen optimist. Ükskõik kuhu ma ka ei läheks, kohtan kõikjal lapsi, kes armastavad lugeda ja kirjutada, kes armastavad lugusid, luulet, teatrit. Ma usun, et lapsed – ja täiskasvanud – loevad alati. Ise eelistan raamatuid, mille tegemisel on kasutatud paberit ning tinti, kuid paljudele meeldivad e-raamatud rohkem. Jah, arvutimänge ja muud sellist on palju, kuid need ei ole ülekaalus.

Teie raamatud on võitnud mitmeid auhindu, sealhulgas Carnegie medali ja Whitbreadi auhinna. Kahe nädala eest omistati teile Eleanor Farjeoni auhind silmapaistva panuse eest lastekirjandusse. Hiljuti eesti keeles ilmunud „Poiss, kes ujus koos piraajadega” on üks Paabeli Torni tõlkeauhinna nominentidest Eestis.

Muidugi on mul selle üle väga hea meel. Paabeli Torni auhinna nominatsioon on suurepärane uudis. Aitäh! Auhinnad kinnitavad, et midagi teen ma ikka õigesti. Kõige tähtsam on muidugi kirjutada, riskida, teha nii, et iga raamat oleks parim, mida suudan.

Loe ka „Järjehoidja” rubriigist Kätlin Kaldmaa arvustust raamatu „Poiss, kes ujus koos piraajadega” kohta.