Tänavu jätsid kultuuriellu oma sügava jälje muu hulgas mitmed kriisid – koroona andis teatepulga üle sõjale, kõrgetele energiahindadele ja inflatsioonile, kuid eks pilt on olnud kordades elavam ja kirjum kui pelgalt häda ja vaev. Ei möödunud seegi aasta tavapäraste draamade ja vilka hüplemiseta.

Tehisintellekt tuli kunstnike leiva kallale

Tänavune aasta läheb ajalukku ajana, kui inimesed hakkasid massiliselt genereerima kujutisi tehisintellektil baseeruvate rakendustega, nagu Midjourney või DALL-E. Algne eufooria on mõistetav, samasugune elevus on saatnud nii vananemist simuleerivaid rakendusi kui ka kõikvõimalikke pildifiltreid. Selge on see, et masinate kujutiseloome läheb siitmaalt ainult paremaks, täpsemaks ja kiiremaks, oleme selle eksponentsiaalse kasvu kurvi alguses. Rumal oleks arvata, et see muutus ei mõjuta pildiloomest elatuvate kunstnike olevikku ja tulevikku, kuigi neile on ju räägitud, et kujutlusvõimet ei saa automatiseerida. Seda, milline on pildimootorite pikaajaline mõju visuaalkultuurile, on ehk veel vara ennustada, kuid selge on see, et tehnoloogiasektori arvutusvõimsuse kasvust kannustatud disruption-kultuur on oma näljased hambad molbertisse löönud. 

Paide Teatri lagunemine

2018. aastal jõuliselt kohalikule teatrimaastikule astunud Paide Teater lõpetab linna eelarvekärbete tõttu senise trupiga tegutsemise. Praeguse loomingulise kollektiivi luigelauluks jääb detsembris esietenduv „Oaas”. Seda, kuidas seni tugevast loomingulisest entusiasmist ja pealehakkamisest kantud teater edasi liigub, näitab aeg, kuid küsimärgid teatri võimalikkusest „ääremaal” jäävad õhku sellegipoolest. Paide Teatri kohal ripub eksistentsiaalne kirves ja nagu on olnud võimalik näha ka Narva Vaba Lava puhul, võib elu ja surma piiril vaarumine saada uueks tegelikkuseks. Otsest julgustust see noortele tegijatele uuteks ettevõtmisteks väikelinnades just ei paku.

Monumendisõjad

Narva tank, Pätsi pea, Estonia laemaal, Kivi-Jüri Kärdlas jne. Venemaa sissetung Ukrainasse vallandas Eestis muu hulgas uue ajaloo revideerimise tuhina, mis peaks justkui tooma konsensuse seoses sellega, millel on või ei ole õigust olla avalikus ruumis eksponeeritud. Kas autokraatliku Pätsi koht on ikka Estonia ees? Kas tank tähistab vaid repressioone või tohib seal ka kuidagi isiklikumalt mälestada? Kas viisnurgaga dekooril stalinistliku elumaja küljes on eluõigust mälupärandina? Selles pole ühel nõul isegi poliitikud ja kunstiajaloolased. On ilmne, et sõda muudab kõik mustvalgemaks – asju saab ajada kiiremini, nurki saab maha võtta, luua salakomisjone, eemaldada kirurgikäega kiirelt pealtnäha kõik traumad, mis on ajas kogunenud. Iseküsimus on muidugi, kas see suur dekoloniseeriv maalritöö saavutab ka oma pühitsetud eesmärgi ehk suudab mälutondid magama panna.

Rohkem kultuuri rahvusringhäälingus

ETV2 tõi lõppeval aastal eetrisse posu uusi kultuurisaateid. Nii alustasid märtsis esmalt „Kultuuristuudio. Arutelu” Kaupo Meieli, Maarja Vaino ja Tarmo Tiisleri vahelduval juhtimisel ning „Kultuuristuudio. Looming”, mida vedasid Ave Häkli, Kaspar Viilup ja Meelis Oidsalu. Ehkki viimati nimetatu kadus juba pärast esimest hooaega märkamatult eetrist, tõusis selle asemele sügisest „Kultuuristuudio. Kirjandusministri juures”, saatejuhiks vana hea Mart Juur. Ka ETV „OP” näitas sügisest vähemasti formaalseid uuenemise märke, kui pikalt saatejuhtide rollis olnud Margit Kilumetsa ja Margus Tabori vahetasid välja Owe Petersell ja Ave Häkli. Rohkem kultuuri rahvusringhäälingu telekanaleil on muidugi igati tervitatud.

Ekraaniaplad mehed

Küll ikka sel aastal jõuti meeste eludest filme vändata! Neile jagus nii mahlaseid kui ka malbeid, nii karvaseid kui ka kaledaid rolle – meeste lood ei saa lihtsalt otsa saada. Seetõttu pühendavadki Eesti filmiga seotud institutsioonid aega, raha ja inimressurssi nende jutustamisele. Alustades nummist bromance’ist „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu” ja lõpetades kassahitiga „Kalev” – on selge, et meeste janu end ekraanil näha ei ole kustumas. Plusspoole pealt markeeris Müürilehe toimetus ära sel aastal linastunud dokumentaalfilmid eesti naisloojatest, sh „Machina Fausti” ja „Mare Tralla saladuse”.

Keeletüli

Harva juhtub, et vabariigi üks põrutavaim meediadebatt käib eesti keele ümber, aga 2022. issanda aastal see tõepoolest paiguti just nii oligi, kusjuures vaidlused jõudsid ka palju kaugemale elitaarse kultuuriajakirjanduse raamidest. Nii heidavad ülejäänud keeleinimesed Eesti Keele Instituudile laias laastus ette seda, et viimane on loobunud keele korraldamisest (sellekohaseid poliitikaid ka järjepidevalt õigustades), lubades nõnda mh laialdast kantseliidi ja estonglishi vohamist ning tühistades ja varjates iseenda aastate jooksul antud kirjakeele nõuandeid. Ehkki aasta lõpuks sai nähtavasti selgeks, et uus ÕS ikkagi tuleb, ei ole tüli endiselt lahendatud, Tartu filoloogid jm kirjainimesed olla lausa joomismängu leiutanud, mille puhul tuleb iga kord, kui keegi viisakas seltskonnas (EKI direktori) Arvi Tavasti nime mainib, kogu seltskonnal klaasikest kummutada.

eˉlektroni katsetused

Juhtmete, serverite ja jututubade keskelt piilub välja eˉlektroni pea. Ühelt poolt pannakse lauale tehnilised teadmised, teisalt soov katsetada ja mängida ning sellest sünnib huvitavaid tulemusi. eˉlektron ei karda erisuguseid mängukaaslasi ja -keskusi, see toimib ühel ajal nii produtsendi kui ka pinnana, võimaldades kunstnikel luua värskeid teoseid ja olukordi. „Portaalist” Von Krahlis Kausaalini Stockholmis – küll ikka osatakse näppe kõikvõimalikesse pottidesse susata… 

Laenutushüvitiste okkaline rada
Eesti Kirjanike Liit sai tänavu 100-aastaseks, liiati kuulutas kultuuriministeerium aasta 2022 läbivalt raamatukogude aastaks. Kogu rõõmsa tähistamisega paralleelselt pidi kirjarahvas aga tegelema iidse raamatukogude laenutushüvitiste summade probleemiga ehk tõestama, et autorid, kelle raamatuid raamatukogudest laenutatakse, väärivad selle eest enamat väikestest vasksetest müntidest. Olgu sellega, kuidas oli, lõpuks kandsid jagelused ilmselge üle ka teatavat vilja, sest oktoobri lõpus andis kultuuriministeerium teada, et 2023. aasta eelarves suureneb kirjandusvaldkonna tasustamiseks mõeldud SA Autorihüvitusfondi eelarve 400 000 euro võrra – 650 000 euroni. Midagigi!

Hallid dressid catwalk’il

Muidu klassikalisemat rada sammuva Tallinn Fashion Weeki avas sel kevadel noorte moekunstnike Lisette Sivardi, Karl Joonas Alamaa ja Andreas Kübara etendus/teos „Only Basic”, kus toodi lavale (ja publikule selga) hallid dressid ning nende ülejääkidest valminud rõivad ja vormid, mille eesmärk oli tõmmata tähelepanu sellele, kuidas me moest mõtleme ja seda esitleme ning mida moodsaks peame. Olgu selleks siis kas või muidu kodusele diivanile kuuluvad ketšupiplekkidega hallid dressid. Võib öelda, et moodi kandmiseks oli sellel etendusel vähe, kuid moodi mõtlemiseks küllaga. Seda kriitilist joont võiks litrite ja satside vahele rohkem jaguda – nii korraldajatele, disaineritele kui ka pealtvaatajatele.

Sõda kui solidaarsuse katapult

Pea kümme kuud kestnud Vene armee laastamistööd Ukrainas saab kirjeldada vaid kõige räigemate, tumedamate ja kurvemate sõnadega. Teisalt tuleb kõiges kohutavas leida ka midagi head. Kindlasti teab pea igaüks nüüd midagi Ukraina kultuurist, keelest, ajaloost ja geograafiast, millega ta polnud veel kümme kuud tagasi kursis. Võib ka kindel olla, et väga paljud on näidanud mõne praktilise või sümboolse teoga oma solidaarsust ukrainlastega. Korraldatud on heategevuslikke kontserte, kunstioksjoneid, pidusid, raamatumüüke; käidud on vabatahtlikuks; on tõlgitud luulet või punutud kaitsevõrke; annetatud raha või aidatud lapsekäru leida; või on seistud veriste aluspükstega Vene saatkonna ees Pikal tänaval. Igaüks on talitanud enda võimaluste, soovide või oskuste kohaselt ja loodetavasti jätkub see nõnda nii pikalt kui tarvis. 

Rahasüst elavale muusikale

Esimene koroonapiiranguteta poolaasta pole kontserdikorraldajatele ega muusikutele leevendust toonud, sest oma järge ootasid juba inflatsioon, kerkivad hinnad ja energiakriis. Meetilgana tõrvapotis lõi 2022. aastast UNESCO muusikalinna tiitlit kandev Tallinn selleks sügistalveks elava muusika klubidele programmitoetuse. Toetust said taotleda siseruumis asuvad kontserdipaigad, mis mahutavad kuni 1000 inimest ja korraldavad poolaastas vähemalt kümme elava muusika kontserti, kuhu müüakse pileteid. Esimene sats ehk 99 925 eurot läks seekord jagamisele kümne kontserdipaiga vahel, mille hulka kuulusid nt Uus Laine, Kinomaja, Von Krahl, Tapper ja sel aastal Liveurope’i üleeuroopalisse kontserdipaikade võrgustikku valitud Sveta Baar. Loodetavasti saab see katseprojekt edukalt tuule tiibadesse ja toetusmeetmeid jagub ka edaspidiseks.

Aus vaade vabakutseliste loovisikute kindlustatusele

14. jaanuaril 2022 ilmus Sirbis kunstivaldkonna õiglasemate tasumäärade „programm”, mille loonud Maarin Ektermann ja Airi Triisberg vestlesid selle tarbeks üle 70 kunstivaldkonnas töötava inimesega. Ambitsioonikalt pandi numbritesse näiteks ühe näituse ettevalmistamiseks kuluv aeg ja sellest (ja kultuuritöötaja miinimumpalgast) lähtudes ka õiglane näidistasu selle eest. Lisaks madalatele palkadele kritiseerisid Ektermann ja Triisberg veel puudulikku sotsiaalset kaitset, millega vabakutselised kunstitöötajad peavad rinda pistma. 15. augustil alustaski Eesti Kunstnike Liit meeldetuletuskampaaniaga „Ravikindlustus kõigile!”, et poliitikutel püsiksid meeles loovisikute mured. Raske öelda, kas mõistlik strateegiline samm on just sellele keskendumine või hoopis koputamine, pilk alandlikult maas, südametunnistusele, mida ei eksisteeri, aga teema pildil hoidmine on õnnestunud nii Ektermanni-Triisbergi duol kui ka erialaliitudel. Raha loeb.

Esteetika vajumine soomülkasse

Limased seened, lirtsuv mülgas, muld ja lagunemine – need on märksõnad, mis tulevad meelde kunsti, moe ja etenduskunstide väikses nurgakeses pead tõstnud esteetika puhul, mille juured ulatuvad Pire Sova korraldatud Persona töötubadesse, kus mängiti rõivaste ja seeläbi ka enda identiteediga. Sealt edasi on see ilmutanud end Jette Loona Hermanise ja Johhan Rosenbergi „Eden Detailis”, moekollektiivi Sorcerer loomingus, Darja Popolitova ehtekunsti kõrval, muusik Kitty Florentine’i tekstuuriotsingutes, Netti Nüganeni „Müüdis” jne. Peamiselt avaldubki see keskkondade, kostüümide ja visuaalide loomises, mis oleks justkui loodusesse kõdunema jäetud ja sealt üles nopitud. Rõivaid ja materjale on kroogitud, põletatud, mullaga pritsitud, rebestatud. Toonid on maalähedased ja beežid või hoopis mürkrohelised. Ja kõige selle taga paistavad antropotseeniajastu, taaskasutuse, identiteedi ja kehaga seotud küsimuste kõrvad. 

Kvääripuu kannab vilja

Tänavu möödus 30 aastat homoseksuaalsuse dekriminaliseerimisest. LGBTQ+ põldu on aastakümneid korralikult küntud ja 2022. aastal nägime selle mitmekülgseid vilju. Tartus toimus suurejooneline Pride’i paraad, ilmus LGBTQ+ lugude raamat „Kalevi alt välja” ning kväärartistid koguvad aina enam tuntust (vaata kas või Müürilehe viimaseid kaanepilte!). Jah, kooseluseaduse rakendusaktide suhtes erilist lootust pole, aga panus, mis kogukonnast tuleb, väärib elevat heakskiitu ja tänu. Vivat!

Von Krahli lahkumine vanalinnast

30 aastat vanalinna kultuurikeskusena toiminud Von Krahl sulgeb detsembris lõplikult oma Rataskaevu tänava maja ukse, et ilmuda uutes kohtades ja (praeguse info kohaselt) ka uue nime JAIK all. Põhjuseid lahkumiseks tasub otsida vanalinna tühjaks jooksmisest ning rahva pilkude koondumisest Põhja-Tallinna poole, kuhu teater on juba Noblessneri valukojas etendunud lavastusega „Ainult jõed voolavad vabalt” põikeid teinud. Tähtis roll oli muidugi ka pandeemiaajal ja rahamajandusel. Kuni detsembri lõpuni jõuab siiski veel Rataskaevus mitu korda teatris ja kontserdil käia ning majaga hüvasti jätta.

Turvalisem ööelu

Oktoobris ja novembris on olnud võimalik märgata Sveta Baari ja HALLi pidudel tegelasi sildiga „kahjude vähendamine”. Tegemist on Tervise Arengu Instituudi, Politsei- ja Piirivalveameti ning Sveta Baari ja HALLi koostöös toimuva sekkumisalase katseprojektiga „Turvalisem ööelu”. Spetsiaalselt koolitatud abiandjad liiguvad ürituste territooriumil ringi, suheldakse ööelus osalejatega, jagatakse informatsiooni ja eri tarvikuid, märgatakse võimalikke probleemseid olukordi ja vajaduse korral ka sekkutakse. TAI sõnul on järgmisel aastal plaanis laieneda projektiga suvistele festivalidele ja ööelu tuiksoontele, näiteks Telliskivisse ja vanalinna, ning arendada ja täiendada abiandjate koolitusprogrammi.

Liiga palju taskuhäälinguid

Mis on ühist Võru Baptisti Kogudusel ja LHV Pangal? Õige vastus on, et mõlemal organisatsioonil on oma podcast. Ka kultuurimaastikul kerkib taskuhäälinguid nagu seeni pärast vihma, mõni energilisem, mõni lakoonilisem. Kes neid kõiki kuulata jõuab? Lõhe kirega ja lihtsalt tegemise pärast tehtud podcast’ide vahel ei ole kunagi varem nii suur olnud… 

Aafrika ja Lähis-Ida kuumad briisid klubimuusikas

Gqom, amapiano, shaabi, kuduro – kui sa pole veel nende kõlava nimega muusikažanritega tuttav, siis tasub need meelde jätta, sest just Aafrika eri riikidest pärit muusikavoolud on praegu underground’i kõige kuumem kraam, mis valgub üha enam ka popmuusikasse. Samal ajal ei saa jätta märkamata loomingut, mille autoriks on Lähis-Ida produtsendid, kes oma juuri ja muusikatraditsioone üha julgemalt muusika kaudu lahti harutavad. Meie õnneks on tabanud selle laine tipphetke ära kohalikud promootorid eesotsas peosarjaga Shelter, tänu kellele saab kogeda seda muusikat otse allikast.