Orelipoisi hiljuti plaadipressi alt pääsenud albumit iseloomustavad talle omase heliretsepti manatud kujutelmad, mis meenutavad kord absurdset palavikulist unenägu ja siis jällegi võluvad oma helgusega.

★★★★★

Plaadi žanriline ulatus on niisama mitmeilmeline nagu loos „Käisin ringi” kirjeldet teekond eksootilistest välismaadest kodusesse elutuppa. „Sel suvel” on indialik, „Peas tohuvabohu” väljendub sürreaalsete süntesaatoritena ning mõistagi ei puudu Orelipoisi A ja O elik soolokitarr ja laul, kusjuures kombinatsiooni kõige robustsemad, varem ehk kohati liialt tooreks jäänud kihid on „Unega” maha lihvitud. 

Viisistet tekstide kõrvalt leiab plaadilt õnnestunud valiku luuletusi, mida serveeritakse tooniloomeks peenteadlikult seatud helidega ehitult. Kui jõe etteheited merele, mis osutuvad sisult ootamatult tontlikuks, kulgevad ootuspäraselt vaikse veevulina taustal („Olen jõgi”), siis arstiks saamisest unistava kuueaastase Markuse püüdlikult südamlik lüürika põrkub, vastupidi, selle taga piiksuvate meditsiinimasinate steriilsusega („Õnnelik 1”). On nii sõnamängulisust („Lõpulugu”) kui ka rahulikku tõsimeelsust („Ma vaatan sind”). 

Ehkki luuletaja Pehki värsid ja muusik Orelipoisi viisid käivad reeglina harmooniliselt käevangus, leidub ka mõni väiksem aps, näiteks avaloo „Tänapäeva Tammsaare” umbmäärasest tekstist osutus intrigeerivamaks seda saatev ülemhelilaulu või joigu meenutav taust. Seevastu ülistuskõnet väärivad tänapäevast ajavaimu kurblik-naljakalt viisistav „Armastus” ja sumedalt kulgev „Tuleb kaduda”, mis on oma refräänilahendusega – üha kruviva tundmuse kulminatsiooniks liitub Pehki vokaaliga naiskoor Omal Viisil – üks albumi kõrgpunkte.

Olla korraga mõtlikult sisuküllane ja marudalt ogar pole kerge, ent „Uni” tantsib sel köiel pea laitmatult.