14. jaanuaril näeb ilmavalgust muusiku ja helilooja Tuulikki Bartosiki kolmas stuudioalbum „Playscapes”. Plaat räägib muusikule sügava mulje jätnud kogemustest erinevates maailma paikades ning tähistab Bartosiki jaoks ka murrangulist helimuutust, luues oma põhiinstrumendi akordioni jaoks uue territooriumi. Plaadil saavad kokku artisti erinevad muusikalised huvid, mis ulatuvad rahvamuusikast ja klassikalisest koolitusest kuni metal’i ja techno’ni. Kuidas see kõik kõlab, saate täismahus kuulata artikli lõpust.

Sa oled pannud „Playscapesile” erinevate linnade ja piirkondade tunnetuse. Mainitud saavad Reval, London, Robertsfors jne, ning ülekaalus on Põhjamaad. Millal see idee küpsema hakkas ja miks just need kohad?

Playscapes tähendab mängimiseks kohandatud looduslikku mängumaastikku ja ebatraditsioonilist mängukeskkonda. Olen terve oma muusikukarjääri veetnud mitme maa ja keskkonna vahel liikudes, vahepeal põiganud sisse ka kolmandatesse ja neljandatesse paikadesse. Sellest see album räägibki. Mu kahel eelmisel autoriplaadil kõlasid pigem võrumaised vibratsioonid, aga pandeemia ajal oli aega ja energiat oma tegevust ja loomingut kõrvalt silmitseda ning sain aru, et tegelikult on ju kogu maailm minu mängumaastik, milles peale Eesti, Rootsi ja Soome on olulist rolli mänginud ka Suurbritannia ja Jaapan. Otsustasin need tunded ja kogemused endast veelkord läbi lasta ja uuesti läbi muusika välja sõeluda.

Mis on nende paikade ühisjooned ja mis suurimad erinevused või on kõik täiesti erineva tunnetusega kohad?

Ma tegin tegelikult enne plaadimaterjali loomist endale mitmeid visuaalseid kaarte, et leida neid ühisjooni ja välja tuua ka mingeid erilisi tundeid või kogemusi minu jaoks olulistest kohtadest ja maadest. Nii Eestis, Soomes, Rootsis, Suurbritannias kui ka Jaapanis on mind võlunud just looduse ja nähtamatu tunnetusliku maailmaga seotu. Märksõnad, mis kordusid kohast kohta on loodus, meri, avarus, mingid traditsioonid ja rituaalid. Panin kirja ka selle, millised värvid milliste maadega mulle esimesena meenuvad ja ka need kordusid samamoodi loodusteemaga ühendatult – sinise erinevad toonid, rohu- ja metsaroheline, liivapruun. Ilmselt see näitab, et otsin igalt poolt midagi juba tuttavat ja kogetut ja selle käigus võin leida ka absoluutselt uusi nüansse. Minu meelest on mõlemad pooled olulised – nii vanad tuntud kohad ja emotsioonid, kui ka kõik uus ja üllatav.

On ka kaks lugu – „Hibiki” ja „Tsunagari”. Kui ma ei eksi, viitab esimene neist jaapani keeles kajale ja teine sõprusele või lähedasele suhtele. Mis on nende palade taust? 

„Hibiki” on minu jaapani meenutuste ja kogemuste kaja, selline lühike, aga intensiivne lugu. „Tsunagari” räägib pikalt ja põhjalikult, kuidas need meenutused ja kogemused tekkisid, sellel lool on mitu osa ja muusikasse on põimitud ka Jaapanis tehtud välisalvestisi. Kui seda nüüd ise plaadilt kuulan, siis jooksevad mul silme eest läbi Jaapani seiklused. Teinekord tunnen ka erinevatele paikadele iseloomulikke lõhnu ja kuulen mingeid helisid, mis meelde on jäänud. Minu suhe Jaapaniga sai alguse üle kümne aasta tagasi, kui kohtusin läbi interneti jaapani akordionimängija ja helilooja Yuko Ikomaga. Hiljem tuli ta oma duopartneriga mulle Eestisse külla, kui olin tuuril oma esimese autoriplaadi materjaliga. Paides andsime ka ühise kontserdi. See oli väga liigutav ja sügav kohtumine. Peale seda asusin toimetama, et saaksin neile vastukülaskäigu teha ja see toimus 2017, mil esinesin seitsmes erinevas kohas oma soololugudega ja sain üles astuda ka koos Yuko ja tema duoga. 2018 organiseerisin juba Eesti festivali Jaapanis seoses EV100 pidustustega, tuuritasin veelgi laiemalt üle terve saare ja jõudsin ka Hokkaidole välja. Esimene Jaapani tuur avas minus mingid kanalid, mis siiani lahti on ja varsti lähen kolmandat korda sinna oma muusikat jagama. Ilmselt see koridor jääbki mu elu lõpuni avatuks nii füüsilises kui ka hingelises mõttes.

Oled maininud, et teisest küljest on see plaat sinu identiteediga mängimine ja teekond uue hääle leidmiseni. Millest selline äratundmine ja milles sinu jaoks need suuremad muutused seisnevad?

Mul on klassikalise muusika taust, mis noore täiskasvanuna suubus kuidagi loomulikult pärimusmuusika juurde, aga olen alati huvitatud olnud ka metal’ist ja EDMist, kirjutanud ise kurblikke poplugusid ja olen endiselt suur improvisatsiooniarmastaja. Need on kõik nagu mingid erinevad identiteedid, mis minus kokku saavad. Sinna kõrvale veel geograafilised identiteedid Võru, Eesti, Rootsi, natuke ka Soome. Selline väga kirju lapitekk. Varasemalt olen proovinud neid otsi kuidagi kokku tõmmata ja nimetada mitut asja pigem ühe nimega, aga nüüd nagu seda pressi enam ei ole ja see tuli välja ka mu uues muusikas. Et kulgen sinna ja nii nagu voolab, ei takista enam midagi, ei proovi olla mingis rollis. 

Sa mainisid metal’it ja EDMi. Milliste stiilide vihjeid sa siin plaadil ise kinnitada saad? 

„Londonit” salvestades ja kirjutades olin ühe jalaga metal’i bassiriffide maailmas, aga biidi tegemisel põikasime Sandriga (Mölder – M.M.) ka EDMi maailma. Ma ise kuulen „Playscapesil” kõiki oma seniseid elu- ja muusikaetappe. Eks kuulaja saab ise otsustada, millised stiilid tema jaoks äratuntavad on. Mul ei olnud mingit püüdlust „Playscapesi” väga konkreetselt kuhugi kasti paigutada, lasin kõigel sellel ennast mõjutada, mis mul pagasis on.

Kui paindlik instrument akordion on, et sellega erinevate stiilide vahel põigelda?

Akordion on minu jaoks väga paindlik instrument, eriti kui kaasata veel efektipedaale ja sämpleid. Akordion on väga tehniline pill, mis võimaldab ennast äärmiselt nüansirikkalt väljendada. Saan juba akustiliselt igasugu erinevaid heliefekte tekitada, elektroonika kaasamisel on akordionimängimisel lõputult võimalusi. 

Plaadi kaasprodutsendiks on Sander Mölder. Mida Sander sellesse protsessi kaasa tõi?

Minu jaoks on Sander loojana vaba ja intuitiivne. Temaga koostöös ei pea endale mitte mingeid arenguid keelama, saab minna sinna, kuhu intuitsioon viib. Mulle on olnud väga heaks eeskujuks ja toeks Sandri kiire reageerimine, et kui tuleb idee, siis kohe teeme ära. Nii mitu sellist mõtet sattus ka „Playscapesi” peale. Meie koostöö on loominguline, aga samas ikkagi asjatundlik ja kuhugi lõpuks väljaviiv. Tasakaalus. Huvitav ja köitev, pidevas arengus. Saame lõputult katsetada, keskenduda protsessile. Elektrooniliste ja akustiliste helide ühendamisega katsetamine on aeganõudev protsess, lõpptulemuse taga võib olla mitme lahenduse proovimine ja uurimine. „Playscapesi” tegemise ajal avanesid nagu mingi uued laekad, millest mul polnud varem aimugi.

„Playscapesi” esitluskontsert toimub laupäeval, 14. jaanuaril Fotografiskas. Kontserdil on külalisteks KHAI ja albumi kaasprodutsent Sander Mölder.