„Roheline päevaraamat” on Müürilehe rubriik, kust saab lugeda ökofeminist Maris Pedaja isiklikumat laadi mõtisklusi õhus olevatest suurtest keskkonnateemadest.

10.01.2023

Mu ellu on vargsi tagasi hiilimas muusika, mis põimub huvitaval kombel mu tööeluga. Jõime kunagiste koorikaaslastega Werneris kuuma šokolaadi, rääkisime segiläbi koorilaulust ja korteriühistutest. Laura kirjeldas olukorda, kus ta õpetas II sopranile häälsõnumi teel „Koitu” (mis on iseenesest pentsik mõte), Marion kurtis korteriühistute koosolekute üle, mis on kurnavad nagu laulupeo proovid. Ehk kurnavamadki, kui küsimus puudutab positiivsete sammude tempot. Korteriühistud ei jõua kunagi päikesepaneelide paigaldamiseni, ei vaheta katust, ei jõua kokkuleppele biojäätmete sorteerimises ega ratastele parkimiskohtade loomises. 150-aastase traditsiooniga laulupidu on see-eest jõudnud punkti, kus lauljatele jagatakse kätte korduskasutatavad veepudelid ja lauluväljaku tornis põleb tuli biogaasil. 

See paneb mind mõtlema, et „traditsioonilisusel” ja „traditsioonilisusel” on vahe sees. Üks taunib igasugust muutust, klammerdudes vana ja turvalise külge (isegi kui selleks on vett läbilaskev katus), teine mõistab, et traditsiooni enese säilitamiseks on tarvis toimida uutmoodi, tõhusamalt, säästlikumalt. Vastasel juhul pole tulemuseks mitte traditsiooni säilimine, vaid ähmane mälestus millestki, mida usume end pidavat traditsiooniks, ent mis on armutu ajahamba all räsida saanud. 

18.01.2023

Sattusin töö asjus Bratislavasse eesmärgiga õppida rohkem geotermaalenergia kohta. Juhtusin bussis kõrvuti äärmiselt jutuka soomlannaga, kes vadistas familiaarselt – ja pausideta – oma ettevõttest. Seda üdini tehnilises majandusteadlase keelepruugis, millest mul polnud sugugi hõlbus kinni haarata. Samas puudutas teemavaldkond osaliselt energiaturgu, nii et meie sõnavaraväljades leidus teatud piirini kattuvusi. Niisiis vastasin talle oma keeles, iga kord algsest jutust veidi mööda. Ja tema vastas omakorda veidi mööda. Sisustasime terve sõidu katkematu jutuvadaga, ent ma pole kindel, kuivõrd me teineteist üleüldse kõnetada suutsime. Pigem tundus, et pidasime kurtide dialoogi, millele viitab ka Pierre Bayard teoses „Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud”. 

Bayard õpetab, kuidas tulla toime olukordades, kus jutt kisub teostele, mida me pole lugenud, kuid minu meelest sobituvad ta võtted ideaalselt mis tahes vestlusesse, milles me pole pädevad: (1) mitte häbeneda, (2) suruda peale omi mõtteid, (3) raamatud välja mõelda, (4) rääkida endast. Mulle tundub, et ka kliimasoojenemise küsimused on niivõrd laetud, kuna ühes teemaarenduses kohtuvad inimesed täiesti erinevatest distsipliinidest, kes oskavad meisterlikult suruda peale omi mõtteid. Ja seejuures mitte häbeneda. Eriti probleemne on olukord siis, kui peale surutavad veendumused hülgavad igasuguse teaduspõhisuse, nagu on näha rahvuskonservatiivide inimtekkelise kliimakriisi eitamise retoorikas. 

Probleemi ületamiseks on tarvis midagi enamat kui mõlema poole süüdimatus ajada enesekindlalt oma juttu – vastasel juhul leiame end taas bussiolukorrast. Kõige kindlam abinõu on ilmselt see, kui oskame vestluskaaslase upitatud jutus haista nigelalt laotud vundamenti, mis ei tugine teaduspõhisusel. Sellisel juhul tuleks sirge selja ja tunnustava vile saatel lausuda: „Tõeline meistriklass – veel kunagi pole mu silmad olnud tunnistajaks niivõrd veenvale bayardliku meetodi praktiseerijale!” Ja anda vestluskaaslasele õla pihta sõbralik pats. Kliimakriisist see meid välja ei too, ent vähemalt oleme suutnud viisakalt mõista anda, et teatud kontekstides on tüvitekstide – antud juhul näiteks IPCC raporti – tundmisest (NB! mitte tingimata lugemisest, nagu väidaks Bayard) palju kasu.