Sünnipäeva puhul palub Müürilehe toimetus lugejatelt luba nostalgiaradadel ekslevaks jutuajamiseks, mille käigus räägitakse ka säärastel igavikulistel teemadel nagu pangaorjus, meediumite üleküllus, tasuta töötamine ja läbipõlemine.

Kuidas tähistada teismeikka jõudmist? Müürilehe toimetus otsustas teha selle puhul talvise väljasõidu grüünesse. Äntu järvede ääres tervitas meie kollektiivi korralik lumikate ja soliidsed 10 miinuskraadi. Ühismatka üheks eesmärgiks olime võtnud väikese vestlusringi mahapidamise. Selleks olime crowdsource’inud Instagramis lugejatelt küsimusi ja nuputanud neid ka ise juurde. Äntu-Nõmme matkarajal räägime asjalikku juttu siiski vähe ja küsimusteni ei jõua, sest tegeleda tuleb orienteerumise, okste ja puude vahelt läbipugemise, paksus lumes sumpamise, kuuma ingveri-sidrunijoogi valmistamise ning ümbritseva looduse nautimisega. Nii suundumegi tagasi laagriplatsile jõudes hoopis Väike-Maarjasse Georg Lurichi järgi nime saanud rustikaalsesse söögituppa, kus Sanna kougib kotist välja diktoka ja asub vahendama kaasautorite saadetud küsimusi. 

Tegelased:

Aleksander Tsapov, peatoimetaja
Henri Kõiv, tegev- ja sotsiaaliatoimetaja
Mariliis Mõttus, muusika- ja elustiilitoimetaja
Maia Tammjärv, kirjandus- ja teadustoimetaja
Sanna Kartau, kultuuritoimetaja
Madis Katz, kujundaja ja fototoimetaja
Tanel Mütt, müügi- ja reklaamijuht (liitub hiljem)
(Puudu: Pille Sepp, keeletoimetaja)

Rongide väärikus

Sanna: Mida võiks Eestis rohkem olla?

Henri: Kas ma võin Sanna eest vastata? 

Sanna: Nii? (Naerab)

Henri: Hästi riietatud mehi. 

Sanna: (Kõgiseb naerda) Kirjutan alla.

Maia: Ma tean, mida võiks Eestis vähem olla, aga seda ei küsi keegi. Madisel on kindlasti hea vastus. 

Madis: Ühesõnaline. Väärikust. 

Sanna: Mis selle mõtte taga on?

Madis: Kas meie kikilipsuga president ei öelnud ühel hetkel, et nüüd oleks aeg hakata oma väärikust otsima? Raha on juba kokku aetud, üht-teist on saavutatud, aga väärikus on kriisis. Olen tegelikult temaga nõus ja päris mitmel tasandil. Kuidas me üksteisega suhtleme, kas oleme väiklased või mil määral suudame igapäevaelus kultuursed olla – mis on need väärtused, mis meid kannustavad? See kõik moodustab minu jaoks väärikuse fooni. Sinnamaani välja, miks mulle meeldivad nii hullusti rongid. Rong on… Pead ilgelt vaeva nägema, et rong ei oleks väärikas transpordivahend. Kui tunned väärikuse kriisi, siis roni rongi!

Sanna: Ma ütleksin, et soojust. Ma tunnen soojusest palju puudust. 

Henri: Sest tuleme õuest ja su jalad pole endiselt ära sulanud?

Sanna: Ei! (Kõik naeravad)

Henri: Ma ütleksin, et usaldusest. Ma arvan, et ühiskonnas on side inimeste vahel, kes pole lähedased sõbrad, suhteliselt nõrk. Kui vaatame üksteise poole umbusklikult, võõrastavalt, nagu Madis ütles, siis koostöövõimalusi on raske leida, sest juba lähtepunkt on nihkes.

Aleksander: Olen nõus. Rohkem võiks olla lihtsasti tekitatavat koostööd, mis tuleks loomulikult. 

Sanna: Mõnes mõttes on need vastused seotud. Soojus aitaks sellel koostööl tekkida, selle eelduseks oleks usalduse olemasolu ning see omakorda toetuks ilmselt väärtustele ja nende kehastamisele.

Mariliis: Üksildust võiks vähem olla. Kõigil võiks keegi olla. 

Aleksander: Kui inimene on näiteks vanaks jäänud ja tunneb üksildust, siis tal võiks olla võimalik minna välja ja inimestega kohtuda. See ei peaks olema organiseeritud ainult sotsiaal- või rahvamajas toimuva klubilise tegevusena.

Mariliis: Aga see ongi mingite inimeste jaoks ainus variant. 

Aleksander: See ei olnudki kriitika! (Naer) Ärge võtke kontekstist välja. Pannakse pealkiri…

Maia: „Aleksander Tsapov: Rahvamajad tuleks kinni panna!”

Aleksander: Mina arvan, et scam, mida me kõik aktsepteerinud oleme, on see, et pead enamasti terve elu töötama, et sul oleks kodu.

„Müürilehte ei pea lugema”

Sanna: Järgmine küsimus: mis on 100% scam, aga ühiskonnana aktsepteerime seda?

Aleksander: Mina arvan, et scam, mida me kõik aktsepteerinud oleme, on see, et pead enamasti terve elu töötama, et sul oleks kodu. See on üks suurimaid scam’e. Vahet pole, kas pangaorjus või midagi muud, juriidiliselt sulle kuuluva pinna omandamine eeldab tavaliselt aastakümnetepikkust panust. 

Sanna: Meie ühiskonnas ei eksisteeri võimalust mitte töötada.

Aleksander: Ja see on seotud koduga. 

Madis: Üritan siin midagi suuremat mõelda, aga mul ei tule head sõnastust. Natukene Aleksi mõttevooluga kaasa. Oleme kõik sellega nii leppinud, et oleme korraga nii tarbijad kui ka kaup. Ja see ongi ihaldusväärne. Oleme kõik sellega leppinud ja isegi pürgime selle poole. Tuleme sellele vastu ja palju rohkem, kui hädapärast vaja oleks. Aga ma kardan seda, kui loobume muu seas õigustest või väärtustest, mis ei allu sellele kaubastamisloogikale. Igameheõigus näiteks. See, et võid kolada hommikust õhtuni mööda metsasid, tähistamata erametsas ühe öö ööbida ja nii edasi. Ja keegi ei või öelda, et maksa viis eurot või ära tule. Saab, aga vaikimisi seda ei toimu. See on kaubastamata ja jääb väljapoole seda „mina olen kaup ja minu eesmärk on tarbida” loogikat. Kardan, et mingil hetkel kedagi ei huvitagi, kui kuskilt tuleb mõni poliitgeenius ja ütleb, et seda pole enam vaja, teeme hoopis raha. Siis keegi enam ei pahandagi, sest kõik on rõõmsad, et nad tarbivad ja saavad ise kaubaks. 

Sanna: Mida see meie endi kaubastatus sinu jaoks tähendab?

Madis: Meie tähelepanu, meie andmed on kaubastatud. Kõik, mis me oleme, kõik, mida me tarbime.

Sanna: Meie aeg on pikka aega kaubastatud olnud. 

Madis: Meie aeg on nii-öelda meie müüa. Meie voli on seda mitte müüa, sellest tsüklist välja astuda. 

Sanna: Tegelikult ei ole.

Madis: Nendest asjadest (osutab telefonile) on keeruline vabaneda.

Sanna: Kas sa ütled tõesti, et lihtsam on astuda välja tsüklist, kus müüme oma aega raha eest, kui telefoni kasutamise tsüklist?

Madis: Ei-ei! See ei ole päris kohane võrdlus. Tasandid ei klapi. See, et ma müün oma aega… Ma ei ütle, et sealt on lihtne välja astuda, eriti kui tahan enda kodu, kui seon ennast pikaks ajaks mingi tarbimisprojektiga, kui ma ei taha ema juures elada. Tarbimise kaudu olen seotud 30 aastaks oma aja müümisega töö tähe all. Samas, kui lepin vähemaga, siis võin vähem oma aega müüa ja teha ülejäänuga seda, mida tahan. See sõltub minu väärtustest, aga kaup olen ma nii, et kui kasutan paljusid tooteid, siis seda tehes genereerin andmeid, mis peaksid kuuluma mulle, aga neid müüakse minu eest. Ehk ostan näiteks auto ja minu kasutusandmed selle auto kohta müüakse jällegi maha. Mõnes mõttes ostan selle auto siis kaks korda. Ja ma ei saa selle pealt allahindlust. Seda pidasin silmas selle all, et me ise oleme kaubastatud.

Sanna: Võtame veel ühe lugejaküsimuse. Miks peaks Müürilehte lugema?

Maia: Ei peagi! Vastus on, et ei peagi! (Naerame)

Sanna: Aga kui tuleks mingi müügiargument esitada?

Maia: Pealkiri: „Müürilehte ei pea lugema!”

Madis: Kuulge, inimene küsib soovitust. 

Aleksander: Mina arvan päriselt ka, et ühtegi väljaannet ei pea lugema.

Sanna: Tegelikult ma usun, et ta ei mõelnudki seda nii. Pigem ta küsib, et miks võiks Müürilehte lugeda. 

Madis: Võib, ma proovin, vä?

Aleksander: Madis oskab hästi sõnastada asju.

Madis: Oleme kõik sellega nii leppinud, et oleme korraga nii tarbijad kui ka kaup. See on nii ihaldusväärne, et me isegi pürgime selle poole.

Madis: Müürilehte peaks lugema, sest see pakub värsket, julget ja suhteliselt noort vaadet Eesti elule ja asjadele. Ükskõik kas oled noor või vana – perspektiiv kulub ikka ära.

Aleksander: Minu meelest pole küsimus selles, millest sa räägid, vaid selles, kuidas sa proovid mingitest asjadest rääkida. Lugesin viimati Postimehest Glory Hole’i peo reportaaži.

Maia: Kesse tegi?

Aleksander: Krister Kivi. Kõik võivad rääkida samadest asjadest, aga loeb see, kuidas sa selle sõnastad. Küsimus on vaatenurgas, läätses, mille kaudu sa vaatama lähed.

Sanna: Mul on tunne, et kuna Müürilehel puudub surve hästi palju klikke genereerida, pidevalt hästi palju lehti müüa, siis selle asemel et hukka mõista, on meil vabadus ja võimalus pigem püüda mõista, selgitada ja tähendust luua. Selle kõrval – nii lugeja kui praegu ka autorina – on pidevalt tunne, et see, kes on minu meie-ringis, avardub pidevalt, mitte ei ahene. See tähendab, et see esitab lugejale väljakutse teha täpselt seda, mida Henri enne mainis: arvata enda meie hulka aina rohkem inimesi. See on suur väljakutse, aga mul on tunne, et parema tulevikumaailma ehitamisel üks olulisimaid. Ja Müürileht võtab selle vastu ja minu meelest kannab seda.

Aleksander: A mis see meie oleks?

Sanna: No kui räägime mingitest inimgruppidest, olgu need siis aseksuaalsed inimesed, olgu need erivajadustega inimesed, olgu need kväärinimesed, olgu need kas või veganid – me ei pea kasutama mingeid odavaid vahendeid, et kedagi teisestada ja endast distantseerida ja sellega konflikti mingit tunnet genereerida… Kui Glory Hole’i artikli juurde tagasi tulla, siis eeldan, et see, mida Kivi tegi, oli kuidagi sensatsiooni tekitamine…

Aleksander: Ei, ta nii hullult ei tekitanud sensatsiooni. Ta on ise suht okei tüüp.

Henri: Võid olla okei tüüp, aga kui sul on käe sees mingi kirjutamisstiil, mida sult oodatakse – Ekspressiga on sensatsiooni maik ikka ajast aega kaasas käinud –, siis õpid selle registri ära.

Aleksander: Jah, õpid selle registri ära ja püüad automaatselt mingil viisil lugejaga manipuleerida.

Hauakaevajad kalmistul

Esimesest jutuajamisest Georgi söögitoas on möödunud täpselt nädal aega, külmunud varbad on üles sulanud ja ilm üldse sootuks lörtsim. Kohtume 13. reedel juba soojas toimetuses, lisandunud on Tanel, ülejäänud tegelased on samad. Madis osaleb Microsoft Teamsi vahendusel otse Tartust.

Sanna: Kuna teised juba vastasid soojendusküsimustele, siis, Tanel, võib-olla küsiks sult ka.

Tanel: Vabalt.

Sanna: Mida võiks Eestis vähem olla?

Tanel: Natse.

Maia: Tähendab, küsimus oli ikkagi, mida võiks Eestis rohkem olla!

Sanna: Jaa, vabandust! Aga ära muuda vastust.

(Naerulagin)

Maia: Pealkirjakoht jällegi: „Tanel Mütt: Eestis võiks olla rohkem natse!”

Sanna: Aga mida võiks Eestis rohkem olla, Tanel?

Tanel: Raha.

Henri: Väga materiaalne. Ma arvasingi, et Tanel midagi sellist vastab.

Tanel: Mitmekesisust.

Sanna: Järgmine küsimus: mis on 100% scam, aga mida me ühiskonnana aktsepteerime?

Tanel: Kapitalism.

Maia: Tõhusad vastused.

Sanna: Järgmine küsimus: miks peaks Müürilehte lugema?

Tanel: Ma olen kolm aastat mõelnud, mis see vastus võiks olla. Tegelikult ei ole sellele vastust, et miks sa peaksid. Kui tunned, et sul on midagi puudu. Nõudlus Müürilehe järele peaks ikkagi sündima defitsiidist.

Henri: Tanelil tulevad kõik turupõhised vastused. Müürileht on odav!

Tanel: Jaa, see on väga hea põhjus! See on odav või tasuta.

Sanna: Müürileht esitab lugejale väljakutse arvata enda meie hulka aina rohkem inimesi.

Maia: Mis on viimane tõdemus, mis teid Müürilehte tehes tabas?

Mariliis: Veebi asju pannes näen aina rohkem seda, kui mõttetu on Facebook.

Maia: Kas selles mõttes mõttetu, et sealt ei tule lugejaid?

Aleksander: Mina näen seda pigem nii, et kui Müürileht ei oleks Facebookis, siis ma ilmselt ei kasutaks Facebooki üldse. Minu jaoks on sellel kalmistu vaib. Tegelikult ei tahaks seda kasutada. Viskad justkui mingi väikese leti kaubanduskeskusesse üles, kus on veel tuhat teist müüjat (naerab).

Henri: Aga mida sa tahaksid siis kasutada?

Aleksander: Novot, see on hea küsimus. See täidab ju samas mingit funktsiooni, selle kaudu saab inimesi informeerida. Aga ma arvan küll, et pikka pidu sel ei ole.

Maia: Seda muidugi, aga praegu vist otsest alternatiivi ei ole.

Aleksander: Jah, meil ei ole teist sellist kohta, kus inimesed oleksid niimoodi vabatahtlikult kogunenud.

Henri: Ma just mõtlesin, et kui Müürileht sündis, siis Facebook küll eksisteeris, aga Eestis olid inimesed veel vist rohkem Orkutis. Facebooki lehte Müürilehel kindlasti ei olnud. Ma ei mäleta, millal meil üldse veebiväljaanne tekkis, aga kindlasti mingi ajalise nihkega. Tegime ikkagi paberlehte ja see oli omaette väärtusega. Ma ei tea, millisel kujul võiks selline asi nagu Müürileht tänapäeval üldse sündida. Kas see oleks Levila stiilis veebileht?

Aleksander: Mina arvan, et see oli meedia mõttes üsna viimane hetk, kui paberil alustanud väljaanne sai üldse sündida. Võib-olla oleks hea, kui igaüks ütleks siin intervjuus ka ära, millal ta Müürilehte tuli, ja ehk võiks ka mainida, mis on selle aja jooksul, kui ta on Müürilehes töötanud, olnud täheldatav muutus näiteks ümbritsevas kultuuris.

Madis: Ma arvan, et ma tulin aastal 2010. Ja järgnenud siis umbes 12 aastat on õpetanud mulle seda, et institutsionaliseerumine ei ole ainult halb. Kui mõelda, kui palju on Müürilehe tegemine ajas arenenud ja n-ö professionaalsemaks läinud ja kui palju on Müürileht organisatsioonina institutsioonilikumaks muutunud, siis kogu kunstnikuromantikast hoolimata on see tööprotsessi ja ajalehe loomise mõttes kindlasti hea olnud. Ja kui ka kasutada selliseid sõnu nagu „professionaliseerumine” ja „institutsionaliseerumine”, siis see kunstihipi võib-olla korraks kihvatab, aga teistpidi on päris kindlasti lehte niimoodi lihtsam teha. Kui räägime tähtaegadest ja sellest, mis kellaaegadele langevad mu töötunnid, siis arenguruumi muidugi veel on (naerab). Ühesõnaga, kui kuskil sellel teel on liigne mugavus või etableerumine või äraharjumine, et kõik tuleb liiga lihtsalt, siis ei mina ega ka Müürileht pole sinna veel jõudnud.

Mariliis: Mina kirjutasin oma esimese loo vist aastal 2012 üleskutse peale, kui Müürileht otsis suvereporterit. Aga mida olen õppinud või mis on mind üllatanud noortega intervjuusid tehes, on see, kui avara silmaringiga on pealekasvav generatsioon. 

Henri: Ma ei tea millisel kujul võiks selline asi nagu Müürileht tänapäeval üldse sündida. Kas see oleks Levila stiilis veebileht?

Aleksander: Mis sa arvad, millest see tuleneb?

Mariliis: Internet oli juba minu ajal olemas, aga…

(Madis kõkutab naerda seepeale, et internet oli juba olemas, naer on nakkav)

Mariliis: …aga internetikogukondade levik ja eri meediumite kättesaadavus on palju laialdasem. Subkultuurilises mõttes saame maailma trendid palju kiiremini kätte. Kui võrdlen endaga, siis ma kindlasti ei olnud selles vanuses nii laia silmaringiga.

Henri: Vaatasin esikaante järgi, et see oli vist aastal 2013, kui toimetajana tööle asusin. Üks asi, mida olen nüüd tundnud, on see, et mul on palju vähem seda emotsiooni, et tahaksin väga midagi ritta panna või hingelt ära rääkida. Näiteks kirjutame regulaarselt päevakommentaari ja see peaks ju tulema väga lihtsalt meil, kes me tarbime meediat kogu aeg, aga tegelikult on see minu jaoks suur pingutus – mida ma siis nüüd ütlen inimestele? Ma ei kujuta ette, kuidas näeb üldse välja sellise kolumnisti elu, kes näiteks Postimehes iga nädal mingisugust kolumni kirjutab. Sul peab olema kogu aeg midagi asjakohast öelda, mis oleks ka terav ja läbimõeldud. Juba see pooleteise- või kahekuune tsükkel, mis meil on, on minu jaoks pingutus. Võib-olla ma ei taha olla ka see inimene, kes arvamusliiderdab. Mul ei ole huvi ka Facebookis – mis on ju üldse kalmistu, nagu me aru saime! – võitlevalt sõna võtta. Müürilehes alustades oli seda sõnakust ikka palju rohkem.

Aleksander: Sa ei taha olla hauakaevaja seal kalmistul?

Henri: Jah, võib-olla tõesti! (Naerab) Aga mis muutunud on… Mäletan, et kui ma Müürilehes veel ei töötanud, aga lugesin seda, siis seal oli väga palju Tartut. Kui ma ise elasin veel Tartus, sain sealt palju vihjeid selle kohta, mida võiks teha või kuhu minna. Nüüd on fookus palju nihkunud. Aga teisalt ma tajun ka seda, et infot on üleüldse palju rohkem ja võib-olla Müürileht kaob ka ära selle infomassi sisse. Varem oli ta kuidagi prominentsemal kohal – valikuid ei olnud nii palju.

Õhust ja armastusest sündinud

Aleksander: Mõtlesin teel siia, et tänu sellele, et oleme nii intensiivselt sotsiaalmeediastunud, on ka meedia uudisväärtuslikkus väga palju muutunud. Müürileht alustas ilmumist enne seda, kui inimesed hakkasid kasutama Facebooki ja Instagrami ja kõike muud. Nüüd mulle tundub, et kui kirjutame millestki oma veergudel, siis tõenäoliselt oleme kõik ju seda juba näinud, teame sellest sotsiaalmeedia kaudu. Ja pigem on nii, et proovime anda sellele mingi kuju, mitte et teed lehe lahti ja avastad, et oi, ma pole sellest üldse midagi kuulnud.

Maia: Mul küll juhtub seda tihti korrektuuri lugedes (naerab)! Aga mina vist olengi järgmine, jah? (Pidulikult) Mina tulin Müürilehte 2015. aasta kevadel. Tookord Helen (Tammemäe – toim.) kirjutas mulle ja küsis, kas ma tahan liituda. Olin väga meelitatud sellest kutsest ja isegi mõtlesin, et kui oleks olnud konkurss, siis ma ei oleks vist julgenud kandideerida, hoolimata isegi sellest, et ega keegi mingit erilist palka sel ajal Müürilehes või üldse kultuuriajakirjanduses ju ei saanud (naerab). Aga samas ei tulnud mulle kunagi eriti pähegi, et millalgi võiks hakata kirjandusharidusega mingit palka teenima. Nii et võib öelda küll, et selle ajaga on muutunud see, et nüüd saavad vähemasti institutsionaliseerunud kõrgharidusega kultuuritöötajad mingisugust palka. Lehetegemine ise on ka muidugi muutunud. Kui mina tulin, siis esimesed kaks-kolm kuud tegin kirjandusrubriiki ikka üsna huupi, meil ei olnud ju isegi mingeid iganädalasi või isegi -kuiseid koosolekuid: kes elas Berliinis, kes Tallinnas.

Henri: Alguses oli nii, et Genialistide Klubis saadi kokku ja seal ei olnud ainult toimetus, vaid ka kolleegium. See toimus äkki neli korda aastas või isegi harvem. See oli hästi pikk õhtu, kus räägiti kõigest, kirja ei pandud mitte midagi, vastu ei võetud mingeid otsuseid (naerab). Hästi palju räägiti rahast. See oli alati hingel – kuidas me üldse ellu jääme.

Maia: Jah! Helen tegeles sel ajal ja ka hiljem pidevalt sellega, kust saada raha järgmise numbri väljaandmiseks. Nii et see n-ö institutsionaliseerumine ja SA Kultuurilehe alla tulek on andnud väga palju vabadust tegeleda sisuliste asjadega. Kuigi raha peale peab ka praegu mõtlema. Aga muutunud on muidugi palju, ma ise ka. Ma arvan, et esimesed paar aastat ma ei tundnud, et see, mida ma teen, on üldse mingi päris asi. Või päris ajakirjandus. Ühelt poolt on see ilmselt ka teatav imposter syndrome, aga ikkagi mitte ainult, sest päris alguses ma tõesti ei teadnudki, mida ma teen või kuidas peaks tegema. Ei olnud ka eriti tagasisidet või laiemat mõtestamist. Mitte et ma nüüdki end alati väga kindlalt tunneksin, aga vähemasti ma näen, et see, mida ma teen, on mingi päris asi.

Mariliis: Mind on üllatanud noortega intervjuusid tehes, kui avara silmaringiga on pealekasvav generatsioon. 

Aleksander: Aga kas sa ei tunne, et seesama professionaliseerumine on viinud mingi etableerumiseni?

Maia: Ei, üldse mitte. Ma arvan, et selle töö puhul ei ole isegi eriti võimalik ülemäära muganduda. Sest rutiini ei tekigi. Juba seepärast, et iga number on eri teemal. Pead hakkama jälle lugema ja uurima teema kohta, mis ei ole sulle tuttav, intervjueerima nii erinevate taustadega inimesi jne. Ma tean, et on lugejaid või kaugelt vaatajaid, kes näevad meie puhul etableerumise märke, aga ma ise küll seda ei tunne.

Aleksander: See on siis pigem elu pidevas ebamugavustsoonis?

Maia: Vist küll, aga heas mõttes.

Madis: Kui Müürileht alguse sai, siis seda ju tehtigi suuresti tasuta, ja pikka aega pärast seda tehti väga väikeste tasude eest. Üks suur muutus on ka see, et ma ei usu, et praegu oleks võimalik nii suurt asja tasuta käima tõmmata.

Aleksander: Ma arvan ka, et töökultuur ja inimeste teadlikkus on nii palju muutunud, et see poleks võimalik.

Maia: Jah, üks asi on see, et me ise ei saanud eriti mingit raha, aga praegu on tõesti pöörane mõelda, et üldse mitte väga ammu kirjutasid ka kaasautorid meile tasuta. Kuidas me nad üldse niimoodi nõusse saime?

Henri: See oli normaalsus.

Aleksander: Järelikult oli enda mõtteid niimoodi väljendada väärtuslikum.

Henri: Ma arvan, et see on seotud ka sellega, et internet on meediumina vahepeal arenenud. Nüüd sa võidki teha sama asja põhimõtteliselt oma Instagrami kontol.

Madis: Just-just, ma mõtlesin ka just interneti peale, et tol ajal olid internetis vabadus, blogid ja ruumi ennast väljendada, aga trükitud sõnal oli ka mingisugune väärikus. Nüüd minu meelest enam selget vahet ei ole. Interneti enda sees on mingid vähem ja rohkem väärikad kohad, aga seda, et trükitud sõna oleks vaikimisi meediumist tulenevalt kangem, enam ei ole.

Aleksander: Kindlasti ei ole see kadunud. Inimesed väärtustavad väljaandeid, aga väärtusvahe on vähenenud küll.

Henri: Pikka aega oli vastupidi, eriti kui räägime meediast. Delfil ja Postimehe veebil oli lausa halb maik. Ma mõtlen just kommentaariume ja ülejäänud konteksti, mis veebipõhise meediaga kaasas käis. See oli vägagi negatiivne ja inimesed üritasid sellest pigem hoiduda, näiteks öeldes, et jumala eest, ärge pange mu artiklit veebi. Nüüd on need mingil määral võrdsustunud.

Maia: Praegu on tõesti pöörane mõelda, et üldse mitte väga ammu kirjutasid ka kaasautorid meile tasuta. Kuidas me nad üldse niimoodi nõusse saime?

Aleksander: Kas sa pead silmas seda, et veebiajakirjanduse väärtus on jõudnud 15 aasta jooksul normaalsele tasemele?

Henri: Nojah, see on seesama, mida Madis ütles, et see, et pead trükitud saama, ei ole enam nii oluline inimeste jaoks.

Aleksander: Kuigi Müürilehel on siiamaani autoreid, kelle jaoks see on küll veel teema. Aga see on vist harv.

Madis: Ma arvan, et see ei kao lõpuni ära. Nii kaua kui trükitud raamatud ja ajakirjandus veel alles on, jääb neile ka mingi võlu. Puhast asendust neile ei ole. Ega tule.

Mida sa perse oled keeranud?

Aleksander: Mina tulin Müürilehte 2018. aastal, kui naasin kümneaastasest eksiilist välismaal. Selleks ajaks oli Müürileht juba n-ö institutsionaliseerunud, nii et minul puudub täielikult kogemus sellest hipiajast, mistõttu ma arvan, et ka minu suhtumine oli teistsugune. See on töö. Töö ja haigekassa (naerab).

Maia: Aga see oli kõva konkurss, kandidaate võis olla äkki mingi 40 ringis. See oli üldse vist esimene konkurss, mille me tegime, nii et said päris tihedast sõelast läbi, kui nii mõelda.

Aleksander: Minu jaoks ei olnud kultuuriajakirjandusse tulek juhus. Enne eksiili töötasin ka Klassikaraadios ja kirjutasin vabakutselisena muusikakriitikat.

Henri: Kas kirjutasid tasuta või tasu eest?

Aleksander: Tasu eest ainult. Ma ei ole kunagi kuhugi tasuta kirjutanud. Minu jaoks on see olnud alati töö. Nii et selles mõttes oli see ikkagi n-ö katkenud tee jätkamine. Kuna mina olen vähem olnud, neli aastat kopikatega, siis see muutus… Ütleme, et üks eksistentsiaalne küsimus seoses Müürilehega, mis peas keerleb, on see, kui kaua seda saab paberil välja anda, kas kaks aastat või viis või kümme? Võib-olla seda on hoopis mõttekas teha väga pikka aega ja lõpuks ollagi viimane paberkandjal ilmuv Eesti väljaanne. Mis muudaks selle omamoodi… luksustooteks (naerab).

Maia: Tanel, räägi, millal sina Müürilehte tulid.

Tanel: Tulin 2019. aasta augustis. Olin just ülikooli lõpetanud ja otsisin tööd, kandideerisin igale poole. Mõtlesin kõigepealt, et lähen mingisse tech start up’i, lähen teen technical copy writing’ut või midagi. Ja siis kandideerisin riiki tööle. Igale poole. Aga olin kirjutanud mingid aastad tagasi mingeid veidraid muusikaarvustusi, millel oli sisu, aga mis ei olnud minu arvates kõige paremad. Ja Müürileht avaldas need. Kui nägin, et Müürileht otsib uut töötajat, siis esitasingi oma avalduse ära. Toonane peatoimetaja kutsus mind Musta Puudlisse tööintervjuule ja ütles mulle kohe ausalt, et eks sa oledki suht parim kandidaat. Küsisin, kuidas see võimalik on (naerab).

Henri: See vist ei olnud nii populaarne konkurss!

Tanel: See ei olnud nii populaarne konkurss, jah. Konkureerisin seal mingite influencer-haldjatega, nagu ma aru sain. Aga lõpuks oligi nii, et reklaamimüügist ei teadnud ma midagi, aga muid asju küll, ja tulin siia tööle. See oli pikk ja vaevaline protsess, sest olin otse ülikoolist tulnud inimene, kes polnud kunagi tööl käinud ja kes ei teadnud eriti, kuidas tööprotsesse juhtida. Siis oled ametikohal, mis eeldab, et juhid protsesse, samal ajal täidad ülesandeid ja arened ja õpid ka. Kaks aastat oli väga suur õppimiskurv.

Tanel: Nõudlus Müürilehe järele peaks ikkagi sündima defitsiidist.

Sanna: Mida sa perse keerasid näiteks?

Tanel: Keerasin esimestel kuudel levi perse, sest ma ei suutnud adekvaatselt numbreid vaadata ja tuhat lehte jäi trükkimata (naerab nakatavalt)! See ongi superkeeruline, tehke seda esimest korda, see ei ole lihtne lõbu! Siin on viis erinevat numbriarvestust. Igatahes. Palju spetsiifikat. See juhtus esimesel-teisel kuul. Istun kodus, mu elukaaslane on seal ja ma ütlen, et okei, nüüd on läbi! (Naerab) Tuhat lehte on läinud, helistan Helenile, ütlen, et asjad on niimoodi, aga ta vastab, et ah, seda on juhtunud küll, ära muretse. See oli esimene suur feil.

Sanna: Minu kõige suurem fuck up, ma arvan, oli mingi ühe- või kahekuine periood, kus ma lihtsalt tahtsin nii palju enda peale võtta kui võimalik. Ühel hetkel lihtsalt kutsusin Aleksi alla hoovi (imiteerib pisarates häält) ja nutsin, et ma ei jõua, palun vabandust. 

Maia: Mingeid enda läbipõletamisi on küll olnud nende aegade jooksul. Aga see õpetab ka, õpetab näiteks varaseid märke ära tundma. Kui ei saa hakkama ega jõua kõiki asju tehtud ja tunned ennast kogu aeg halvasti. Kui ilmnevad juba mingid esimesed märgid, siis tuleb kohe midagi ette võtta, näiteks just nimelt mitte ülemääraseid kohustusi võtta. 

Aleksander: Mina isiklikult keeran iseenda jaoks asja persse selles mõttes, et kuna ma olen tavaliselt see adreka pealt kirjutaja, siis ma jätan peaaegu alati oma asjad viimasele hetkele. On olnud näiteks seda, et kirjutad esimesel jaanuaril teksti ja see on täiesti kohutav. Enesetunne on sel hetkel selline, et paneb endalt küsima, et mis sul viga on. Kõik teised naudivad esimest jaanuari ja sa istud kuskil kõrvaltoas ja ütled, et olge palun vaiksemalt, ma pean kirjutama. Enesehool ei ole sealjuures kõige parem.

Sanna: Kuidas te teate, et mingi artikkel on ebaõnnestunud? 

Henri: Seda, kui mingi tekst on ebaõnnestunud või valesti läinud, saab väga lihtsasti teada, sest sellest antakse märku. Sellest antakse palju intensiivsemalt teada, et miski on halb, et miski ei sobitu mõne lugeja jaoks Müürilehe maitse või meie seniste valikutega. Õnnestumiste kohta nii häälekalt tagasisidet ei saa. Või siis neid esinebki väga harva. 

Maia: Võõrad inimesed ei tule naljalt ütlema, kui miski on õnnestunud, ei saada kirja. Või noh, vahel muidugi saadetakse ka, mis on väga tore. Kui midagi on hästi, ütlevad enamasti sõbrad, et nii tore intervjuu oli või et sain mõnest artiklist mingit huvitavat teavet. Aga kaugemalt tuleb hinnang pigem siis, kui kellegi jaoks on midagi halvasti.

Henri: Tegelikult näeb õnnestumisi mõnikord hästi ka selle järgi, kui järsku tuleb palju nii-öelda Uute Uudiste ja Objektiivi lugejaid Müürilehte lugema. Siis oleme kuidagi sinna herilaspessa sattunud. Nad reageerivad selle peale ja sealt tulevad mingid lugejate massid. 

Maia: Ja selle juurde käivad ka sõimukirjad ja ähvardused.

Aleksander: Lehenumbri kaupa võttes on mõni leht õnnestunud tänu planeerimisele ja võib-olla ka lihtsalt tänu kokkusattumustele. See ring inimesi, keda tahad kaasata, astub paati, versus mõni teine kord, kui on tunne, et kuidagi ei lähe käima. Asjad ei jookse kokku ja siis tuleb edasi minna, mis seal ikka. Ei saa nendel õnnestumise loorberitel puhata ega ka ebaõnnestumise mudaaugus istuda. Niikuinii pead edasi liikuma ja midagi tuleb sealt kaasa võtta.