Kust sünnib fänlus ja mida see inimesega teeb?

Spice Girls, Linkin Park, indie rock, Placebo, Foals… Kuni täiskasvanueani defineerin siiamaani oma eri eluetappe just konkreetse muusika fännamise kaudu. Vahepeale jääb vaid üldisem indie rock’i auk, mis tähendab minu jaoks Bloc Party, Interpoli, The Libertinesi, Arctic Monkeysi jt sama stiili viljelevate bändide avastamist 2000ndate algul, kui žanr laiema avalikkuse ette tungis. Pean seda etappi siiamaani enda nn gateway drug’i ajastuks kõikvõimaliku alternatiivsema muusika maailma ja kõike sellega kaasnevasse. 

Neile etappidele tagasi vaadates tekib peas omamoodi kana vs. muna paradoks. Kumb tuleb enne: kas sulle müüakse maha „toode”, mis hakkab vaikselt su isiksust ümber vormima ja laiendama, või valid oma eluetapile, isiksusele ja väljakujunenud eelistustele vastavalt selle „toote” ise?

Kui vaadata otsa aastaarvudele, kui mina ja mu eakaaslased Spice Girlsi ja Linkin Parki avastasime, võib üsna kindlalt väita, et langesime just parasjagu meedia- ja turundustsüklis suurimaid ringe teinud muusikute kütkeisse. Muidugi oli ka vundament selleks soodne – vürtsitüdrukute kujul girl power’it reklaamivad iidolid, kes tahavad kiuslikele poistele koha kätte näidata, Linkin Parki puhul esimesed kokkupuuted maailmavaluga. Kuigi toona ei saanud ilmselt keegi meist aru, mis tumedad hoovused end Linkin Parki sõnade taga päriselt peitsid, piisas muusika edastatavast tundest ja esteetikast. 

Muidugi käis sellega kaasas kõik, mida üks teismeea fänlus endast (vähemalt tol ajal) kujutas: lõputu kassettide ja plaatide käiamine, laulusõnade mahakirjutamine, plakatite seinale kleepimine, ajalehest oma lemmikute piltide väljalõikamine, fännipiltide joonistamine, artiklite lugemine, kleepsude kogumine, fännifoorumites surfamine jne jne. Igasugust nänni ja infot, millega oma fänlust rahuldada, leidus juba 90ndate lõpul lademetes. 

Veel 70ndatel seostati taolise religioosse fännamise juuri sotsioloogide Angela McRobbie ja Jenny Garberi arendatud nn magamistoakultuuri teooriaga, mis uuris, miks pole teismelised Lääne tüdrukud tänavakultuurides nii nähtavad. McRobbie ja Garber põhjendasid seda väidetega, et tüdrukutel on aegade jooksul rohkem silma peal hoitud, neid on ohtude eest kaitstud ning ajastule vastavalt (60ndatel ja 70ndatel) oli nende koht pigem koduses sfääris, mistõttu nad viibisid rohkem oma turvalise magamistoa nelja seina vahel. See tähendas omakorda, et magamistoast kujunes nende sotsiaalne ruum, kus tarbiti eri meediume, alustades ajakirjade lugemisest ja lõpetades muusikakuulamisega, meigiti ja korraldati pidžaamapidusid. Nii kompenseerisid tüdrukud kontaktide puudumist avalikus sfääris ning vormisid oma identiteeti hoopis sel viisil. Isiklikust aspektist vaadates mind maalapsena 90ndatel ja 2000ndate alguses küll nelja seina vahele ei surutud, kuid infokanalid olid valla ning teokiirusel liikuvas veebis võis materjali ahmides veeta nii kaua, kui arvutiaega lubati. Ilmselt ongi kokkusaamispaikade kolimine internetti loonud nüüdisajal hoopis teistsuguse magamistoakultuuri, mis ei tulene mitte keeldudest, vaid võimaluste paljususest, kuid ma loodan ja eeldan, et vähemalt mingil määral pole kogu fänni-memorabilia kogumine veel täismahul internetti kolinud.

Sellegipoolest pole maailmast veel kuhugi kadunud teema, millega tegelevad veebruarinumbris Brigitta Davidjants ja Mari Laaniste. Esimene neist vaatleb noorte tüdrukute ja nende fänlusobjektide põlgamist ning teine fännikogukondade sisekonflikte ja sealset hierarhiat üleüldiselt, milles löövad välja samad tendentsid, mille üle oiatakse pidevalt kõigis eluvaldkondades: teismelised tüdrukud käivad jubedalt riides ja on sita muusikamaitsega, 40-aastased on liiga vanad, et noortepärast muusikat kuulata, geid on liiga värvilised jne. Kõigest sellest kumab ikkagi läbi misogüünia, vanussurve, kritiseerijate hirm ja alaväärsus. Olen isegi mingil hetkel elus oma Spice Girlsi perioodi häbenenud, justkui see võtaks minult ära mingi tõsiseltvõetavuse või cool’i tükikese, kuid praegu neile fänniepisoodidele tagasi vaadates võib käsitleda neid kõiki kui olulisi teetähiseid elus või killukesi sellest, kes me oleme. Fänlus paneb otsima, õppima, tundma ja süvenema ning mis saab selles halba olla? Tulgu ta siis kanast või munast.

Mariliis Mõttus, elustiili- ja muusikatoimetaja