Veebruarinumbris paneb Jüri Kolk luuleridadesse jumaldamise fenomeni.

Jumaldan täie pasaga 

Ma olin omadega puntras. Väikestviisi.
Kuid kuulsin mehest, kes peab veidi viisi.
Ta täpselt teab, kus Tõe ja Ilu lätted.
Ka meile lahkelt juhatab need kätte.

Ei! Anda nõu ta sugugi ei pelga –

teab, mida süüa, mida panna selga.
Me anduv meel (ja press) lõid talle turu,
et jumalikult särada saaks guru.

Teab laulik, kuidas toimib sõjavägi,
kus kohtuma peaks Muhamed ja mägi.
Ta ilma ennustab, ei vaja põrsa põrna.
Meid juhatab, kus muidu aimu õrna
meil tema ülla abita ei oleks.

Mu elu suund, oo Täht!, jääb nüüd su hooleks.

Epiloog:
Kõik tundus klaar, kuid kahjuks selgus see,
su sarnaseid on lõputu armee.
Jään otsusele truuks, ei ümber hinda.
Sind austan vaid, need teised käivad pinda.

Jüri Kolk on üks kuri vanamees, kes ei mõista neid noorte asju.