Valijad on rääkinud. Seekord valjemini kui ei kunagi varem taasiseseisvunud Eestis. Nad on seekord häälekalt nõudnud Eestit, mis oleks liberaalne, lääne poole vaatav ja kaitstud.

Kaitstud, see tähendabki siin kaugel Euroopa idapiiril paratamatult kahte esimest. Ja nagu arvukatel varasematel valimistel oleme näinud, siis kõige turvalisemalt tunnevad Eesti valijad ennast Reformierakonna taktikepi all. Nii on olnud Reformierakonna valimisvõitu alates eelmise aasta 24. veebruarist väga raske väärata. Aga ilmselt me ei räägiks täna mäekõrgusest ülekaalust ja Kaja Kallase garanteeritud nelja-aastasest peaministriperioodist, kui Reformierakonna peamised poliitilised konkurendid poleks näidanud üles täielikku poliitilist peataolekut ja suutmatust sügavamaid ühiskondlikke allhoovuseid tajuda. Selle eest said nad valijatelt seekord korralikult karistada.

Kõige kergemalt pääses EKRE, kes küll kaotas Riigikogus varasemaga võrreldes kaks mandaati, kuid absoluutarvudes ainult 2000 häält. Muidugi, võiks ju öelda, et erakonna jaoks, kes sihtis valimisvõitu, oli tegu täieliku lati alt läbijooksuga, mida oli näha valimisõhtul ka Martin Helme näost ja kuulda tema häälest, kust ühtäkki puudus EKRE-le omane kuraas. Teisalt leidub jätkuvalt ligi 100 000 inimest, kes selle nelja aasta jooksul, kui EKRE on lakkamatult rünnanud Eesti põhiseaduslikke institutsioone, õõnestanud meie liitlassuhteid, demoniseerinud arste, teadlasi, ajakirjanikke, pildunud Riigikogu saalis tuld ja tõrva ehk aktiivselt tegelenud Eesti ühiskonna seniste alustalade lammutamisega, on ikkagi valmis sellist käitumist heaks kiitma ja valimistel oma häälega ka premeerima. Mõtlemapanev. 

Alles konflikti astumine Eesti kaitseväe ülemaga valimiste finišisirgel pani EKRE häältesaagile kaane peale. Rääkimata arusaamatust Venemaa jutupunktide kordamisest Ukraina sõjaga seoses, millega Helmed mängisid ise kaardid liberaalsele blokile kenasti kätte. Aga kui sinu ainsaks poliitiliseks taktikaks ongi lõputult provotseerida, eskaleerida ja vastanduda, siis ühel hetkel tulevad kasvule piirid ette. Kahju ainult, et see piir on hetkel 100 000 inimest.

Need 100 000 inimest ei saa ilmselt nii pea näha oma erakonda riigitüüri juures, sest EKRE võimuletuleku võimaldajad said nendel valimistel kõige hävitavama kaotuse osaliseks. Keskerakonna -10 mandaati ja Isamaa -4 mandaati on mõlema jaoks suurejooneline kollaps. Need hääled kadusid paljuski ühiskonna täielikku stressiseisundisse viinud EKREIKE koalitsiooni tõttu, mille käigus hakati Jüri Ratast nägema selgrootu poliitilise kojamehena, kes kühvli ja harjaga pidevalt Helmede rumalusi koristama pidi. Isamaa minetas aga täielikult oma kunagise riigimehelikkuse, mida ei aidanud korvata ka oma peamiste valimislubaduste läbi surumine.

Mõlemad erakonnad on otsinud oma nägu olukorras, kus EKRE on võitnud toetajaid nii rahvuskonservatiivide seas kui ka heitunute grupis, kelle hääled varem Keskerakond oskuslikult üles korjas. On üritatud EKRE-t valitsusvastutusega taltsutada, on üritatud ise EKRE taktikaid kopeerida. Nendel valimistel sai selgeks, kuivõrd vastumeelselt teiste erakondade toetajad flirti EKRE-ga suhtuvad. Kuna suure tõenäosusega jäädakse kolmekesi opositsiooni, siis Rattal ja Seedril tuleb korralikult nuputada, mismoodi EKRE räuskamise taustal üldse silma paista. Vaevalt siin aitab pelgalt juhivahetus. Pigem pole kumbki erakond suutnud ühiskondliku taustsüsteemi muutusega kaasas käia. Keskerakonna kui massipartei jaoks on tegemist eksistentsiaalse küsimusega.

Nende valimiste võitjateks on Reformierakond ja E200. Viimase näol on tegu musta kastiga, mille tegelik olemus selgubki valitsusvastutust kandes. Hetkel on ebamäärane, kes üldse hakkavad kujundama selle erakonna pealiini ning millised saavad olema nende seisukohad näiteks energeetika ja keskkonna küsimustes. Asjaolu, et Lauri Hussar tegi erakonna esimehena alles viienda valimistulemuse, jäädes alla ka senisele esinaisele Kristina Kallasele, paneb paratamatult küsima, kui tugev tema positsioon erakonna liidrina saab olema. Liigagi tihti on värsked poliitilised jõud sisemiste vastuolude tulemusena peagi lagunenud. E200 kirju koosseisu kohal hõljub samasugune potentsiaal.

Reformierakonna puhul on kõige suuremaks riskiks varemgi probleeme valmistanud sisemine kõrkus. Niivõrd tugev mandaat võib tekitada soovi teistest partneritest ja ühiskonnagruppidest toore jõuga üle sõita. Loodetavasti on Kaja Kallas piisavalt tark juht, et sellist olukorda vältida. Õppimisvõimest annab tunnistust punaste joonte maha märkimisest loobumine. Samas on Kallase tugevused seni avaldunud välispoliitika suunal. Reformierakonna järgmist valitsusperioodi defineerivaks küsimuseks saab, kas suudetakse ka nendes kahes valimisringkonnas, mis pühapäeval kollaseks ei värvunud, valitsuse poliitikale toetust leida. Kui agendas on rohepööre, julgeolek, eestikeelne haridus ja toimetulek, siis kõige otsesemalt puudutavad need teemad just Ida-Virumaa, Võru-, Valga- ja Põlvamaa elanikke. 

Igatahes on lootust, et Eesti võiks saada valitsuse, kes teeb julgeid ja tulevikku vaatavaid otsuseid. Neli aastat on paigal tammutud ja ühiskonda lõhki kistud, tarvis oleks taas käised üles käärida.