alluda jälle ja jälle
mis meil üle jääb
saame kokku, joome veini, meil on ilusad pokaalid
ja juust
räägime, kuidas läinud on
unustame, et oleme väikses maailmas 
ja juba homme võib järgmine laine lükata teise suunda 
vabadusest võib rääkida bakalaureusetudeng
hiljem ei hakka sellist sõna ütlemagi
nagu ei räägi armastusestki enam
aga vahel üksinda jäädes
kui pole mõni päev uudiseid lugenud ja pilved hakkavad selgima
tajud õrnalt seda udu, millesse oled mattunud
seda tuult, mis puhub sind väikeste asjade suunas
seda vabadust
millest ei oska enam mõeldagi

**

pühapäev
hommikul jalutan suvises päikest täis linnas
tuim nagu kala
piilun asisesse raamatupoodi
hambad igaks juhuks ristis
sirvin eesti luulet
mis peab põikpäiselt monoloogi
kuni üks fs-i rida
lööb äkki jalaga näkku
põrkun tagasi koju
süütan suitsu
õhtul ahju ees
Spiegel im Spiegel
tühjas toas
nägu enam ei valuta
arutlen külmalt
teab, kas nüüd jäängi elu lõpuni
selliseks ükskõikseks
jahedaks
igavaks
ja raiskan alati niimoodi aega

Piret Põldver kirjutab eri tekste, keeletoimetab valdavalt õppematerjale ja õpib uusi spordialasid, sest humanitaar selles vanuses enam spordita ei saa.