Kelle jalas on betoonkingad ning kuhu kolivad kultuur ja ööelu siis, kui tehased, angaarid, külmlaod ja garaažid otsa saavad? 

Hiljuti sulges vanalinnas oma uksed Von Krahl, mis tegutses kolmkümmend aastat endises trükitööliste majas Rataskaevu tänaval. Maja on nüüd müügis. Vanalinn on hääbumas, vanalinnas mürgeldada ei saa, sest turist tahab magada, ja Põhja-Tallinn on uus kultuurisüda. Sel nädalavahetusel toimub aga Balti jaama külje all ööklubi Kauplus Aasia viimane pidu „Kauplus Aasia lammutamine”. Tsaariaegne maja, kus on muu hulgas tegutsenud nii kino, juuksurisalong kui ka kauplus, läheb kopa lõugade vahele. Selle asemele kerkib järjekordne põhjamaist minimalismi ja vanalinna vaateid müüv 36 korteriga hoonestus. Teisalt avas aga Tulika tööstuskvartalis endise ilusalongi ruumides äsja uksed kväärbaar Hungr. Kaugemal Kopli suunal, endises Paavli tööstuskvartalis annab sel nädalal avapaugu Paavli kultuurivabrik, mis on loodud endise kalatoodete külmhoone ruumidesse. Hepsori arendatavas Manufaktuuri kvartalis tegutseb suviti kultuuriklubi Ulm, vähemalt seni, kuni nad Põhja-Tallinna uuele hiigelarendusele jalgu ei jää. Kalamaja kalmistupargi külje all endises laevatehase kultuurimajas pesitsev HALL on ka viimase viie aastaga luksuskinnisvara ja lambodega ümber piiratud, korteri saab endale sealkandis osta tummise 6000–7000-eurose ruutmeetrihinnaga. Kui HALLi maja kohta mingil hetkel uusarenduse arhitektuurieskiisid ilmusid, tehti nalja, et asemele tuleb lasteaed HÄLL. Endise kummitööstuse Põhjala hooned Kopli poolsaarel on elustiilikeskusena jõudnud samuti loftide ehitamise etappi, kus jälle kenad viis tonni ruudu eest välja tuleb käia.

Kui HALLi maja kohta mingil hetkel uusarenduse arhitektuurieskiisid ilmusid, tehti nalja, et asemele tuleb lasteaed HÄLL.

Eks näis, mida toob aja kulgemine Sveta Baariga seotud lokaalidele ja poodidele, mida on rongijaama ümbruses eri tüüpi pindadel viis. Endine poolsalaklubi UPS (viimases otsas ka uue nimega) Kopli kaubajaama külje all läks samuti möödunud aastal kinni, kuigi hoonesse paigutati ka Ukraina sõjapõgenikud. Volta/Krulli megakvartali pisikeses võsas on toiminud suviti viimased neli aastat edukas Plastiku vabaõhuklubi. Sel suvel pidavat nad jätkama, aga kvartal ise näeb muu hulgas Flex Festi maandumist. Möllake aga, kuniks buldooserijuht gaasipedaalile vajutab. Ega kultuuri- ja öölokaalidel siin varsti enam kuskile eriti trügida pole. Paljassaare sadama ja poolsaare kandis ilmselt veel mingeid ruume leiab, aga kauaks sealgi, Hundipea rohekvartal juba töös. Ja kui jõuadki sisse kolida, siis läheb maksimaalselt paar aastat, enne kui oled koha piisavalt ära väärindanud, et saaks kopa maasse lüüa ja tornkraana kohale vedada. 

Ja kui jõuadki sisse kolida, siis läheb maksimaalselt paar aastat, enne kui oled koha piisavalt ära väärindanud, et saaks kopa maasse lüüa ja tornkraana kohale vedada. 

Kultuurilokaalid tegutsevad pea eranditult rendipindadel, praegusel ajal tihti endistes tööstuskvartalites, mille omanikud on suured kinnisvaraettevõtted, nagu BREM, kellele ei maksa midagi, kui kulturnik silikaadist sitamaja korda teeb ja soolased kommunaalid tasub, endisele no-go-piirkonnale tasuta turundust teeb, inimesi kohale veab jne. Promootorid, DJd ja kunstnikud töötavad ses mõttes tasuta arendajate tulevase väärtuse heaks. Loomulikult, kui sa teed baari vms, siis teenid isegi kena kopika, vahel ka ilma suurema investeeringuta, sest kukkuva krohviga ruumid ongi ju lahedad. Aga kui maksad stuudio eest üüri, pluss vead inimesi kohale, orgunnid ja korraldad, siis nülitakse sinult muidugi kaks nahka. Ega mul mingit moraali siin polegi, see on lihtsalt gentrifikatsioonimudeli igav tähelepanek, pigem kõva häälega küsimus, et kas sellele sümbioosile on alternatiivi, kui pole enam kütteta silikaadist ruume, mida keegi peale autorehvitöökoja ja kultuurirahva ei soovi. Või kas siis, kui tehisintellekt kontoriinimeste ja programmeerijate leiva üle võtab, kolivad kunstnikud ja muud tegelased Maakri kõrghoonetesse või Ülemiste linnakusse? Nagu Londonis, kus terved suured bürookompleksid on muudetud isegi City of Londonis kunstnike stuudioteks, mis on eraldatud üksteisest kipslahendustega. Raha ei maga – sina saad teha oma sundventilatsiooniga kipskuubikus vaatega Thamesile kapitalismikriitilist kunsti, mina saan tühjalt seisva maja panna nutsu teenima. Lihtne. 

Võib-olla oleks moraal siis see, et kõik algab ja lõpeb betoonis? Segumasin on lõpuboss niikuinii?