Üldisest ühiskondlikust lahtiühendatusest, kirjanduse vähenevast mõjust ja nähtavusest, loomeinimeste elutingimustest, Eesti venekeelse kirjanduse olukorrast, kaotatud põlvkonnast ja selle kõige kohal kummitavast klaaslaest.

Meie jutuajamine algab väikese – või ka üsna suure – apsakaga, nimelt on Igorile kuidagi meelde jäänud, et kohtume Tallinna Keskraamatukogu rõdusaalis ühel esmaspäeval kell neli, kuigi tegelikult oleme kokku leppinud kohtumise kella kolmeks. Punktipealt 15.31 Igor siiski saabub, natuke küll hingetuna. Nõnda paistab esmalt, et meil on jutuajamiseks jäänud vaid tund aega, minul aga on ette valmistatud kaheksa A4 küsimusi… Õnneks selgub peagi, et Igoril tegelikult nii kiire ei olegi, kui esmalt tundus, ja ka see, et suuremat osa mu valmis mõeldud küsimustest ei lähegi tarvis.

Kui veebruaris sind kirjandussaatesse „Gogol” kutsusime, ütlesid meile ära huvitava põhjendusega, nimelt et mõtled viimastel aastatel üha enam sellele, et kirjandus on peaaegu tähtsusetu. See pole vist kõige tavalisem mõte, mida kirjaniku käest kuulda. Kas tahaksid sellest natukene pikemalt rääkida?

See kutse tuli ajal, mil kultuurkapital oli valinud mu luulekogu „Sireenid ja sähvatused” aasta kuue parima luulekogu sekka. Meie kirjanduselu on olnud viimastel aastatel sügavas kriisis – sisuliselt, korralduslikult, majanduslikult. Leidsin, et selle taustal pole kohane juubeldada isikliku saavutuse üle. Sellega justkui näitaksin, et probleemi pole. 

See on üldse lai teema, koosneb mitmest osast. Kindlasti meie kiirused ja elutempo on tõusnud ja mingis mõttes on toimunud teatav atomiseerumine – inimesed kui aatomid tormavad sinna ja tänna, vahel põrkuvad ja lendavad siis jälle laiali, selles olukorras on peaaegu võimatu tabada mingisugust sünergiat. Kui mõelda sellele, milline oli kirjanduselu nullindatel ja milline ta on praegu, siis ma arvan, et pilt on märgatavalt muutunud. Me ei leia kirjandust näiteks päevalehtedest.

Ilukirjandust?

Mitte ainult, kirjandust kui sellist – kriitikat, intervjuusid kirjanikega jne. Kirjandus kui tänapäeva tuiksoon.

Leiab ikka…

Hoopis vähem. Märgatavalt vähem. Kui mõtleme, kuidasmoodi nägid Postimehe, Päevalehe, Eesti Ekspressi kirjandusküljed välja nullindatel ja millised nad on praegu, siis olukord on väga erinev. Selle kohta on tehtud ka uurimistöid. Klikiajastu erameedia ei jõua pidada kirjanduskülgi üleval samas mahus nagu enne.

Kas nullindad on mingi ideaal või lihtsalt aeg, kui sina kirjandusse tulid?

Ei ole ideaal, vaid võimalus võrrelda – kui palju arvustusi kirjutati ühele teosele eri väljaannetes; kui palju põnevaid persoone meedia kirjanike seast välja käis. Küsimus on ka selles, kui palju riik kirjandust toetab – mitte ainult väga oluliste tähtpäevade ja juubelite tähistamisel, vaid reaalelus. Me näeme kindlasti, et kirjanduse nähtavus on muutunud väga tagasihoidlikuks. Kahjuks, suureks kahjuks. Tahan nõustuda siin valgevene luuletaja Dmitri Strotseviga, kes käis eelmisel aastal festivalil HeadRead ja pakkus selle kirjeldamiseks sõna „разомкнутость”. Arutasin seda sõna natuke Aare Pilvega, kes pakkus variante, kuidas see võiks kõlada eesti keeles.

Igor otsib siinkohal telefonist mitu minutit süvenenult jutuajamist Aarega, mida leidmata võtab ta sujuvalt kõne: „Tere-tere, Aare! Rääkisime sinuga kunagi sõnast „разомкнутость”, aga nüüd ma ei leia, mille sa vastena pakkusid. Kas sa saaksid meelde tuletada?” Minutid jooksevad, jutuajamine kestab, kuulen eri vormides sõnu „katkestatus” ja „lahtiühendatus”, aga läbirääkimiste tulemusel jääb kaalule nähtavasti viimane.

Küsimus on selles, kui palju riik kirjandust toetab – mitte ainult oluliste tähtpäevade ja juubelite tähistamisel, vaid reaalelus. Me näeme kindlasti, et kirjanduse nähtavus on muutunud väga tagasihoidlikuks.

Niisiis, „lahtiühendatus”?

Noh, sellist sõna ei ole olemas, eks. Aga inimesed on ju kuidagi lahtiühendatud – liiguvad omaette, kaootiliselt, aatomitena… Või nagu kirjutasin ühes luuletuses: kellelegi pole kedagi vaja[1].

Nii et see ikkagi on viimaste aastate küsimus. Kas see on ehk seotud sõja ja koroonaajaga?

See algas enne koroonat, koroona küll võimendas seda. Ja nüüd sõda Ukrainas rõhutab seda veelgi.

Kas saan õigesti aru, et tõdemusega „kirjandus on peaaegu tähtsusetu” mõtlesid sa seega pigem seda, et kirjandusel ei ole enam endist mõju, mitte et sa ise kirjanikuna tunneksid, et kirjutamisel või lugemisel ei ole mõtet?

Jah, ma räägin mõjust. Sellest, kui vähe lastakse kirjandusel paista, kui vähe ta on nähtav. Ja seda me näeme igal sammul, näiteks võrreldes teiste kunstivaldkondadega – kui on kas või teatriauhindade jagamine, milline šõu seal käib, kui palju see on sündmusena meedia fookuses.

Võib-olla see on hoopiski minu ja minu kolleegide tegemata töö? Ma olen ju kirjandustoimetaja, aga kui kirjandust pole näha…

Ma arvan, et praegustel kirjandustoimetajatel ja kultuuriajakirjanikel on üleüldse suur koormus, nad ei jaksa teha kõiki asju, ja ka see on oluline teema – meil on vähesed inimesed pandud suurt asja tegema ja nii nad põlevad läbi, siis tulevad uued ja nemadki põlevad läbi. Selles mõttes on see suletud ring.

Praegu tean seoses Venemaa agressiooniga Ukrainas, et riik näeb vaeva selle nimel, et nii eesti- kui ka muukeelne elanikkond elaks samas inforuumis. Selleks on loodud struktuurid, töötatud välja mitmed programmid, leitud rahastus, et korrektne info oleks operatiivselt edastatud. Aga samal ajal on kirjandus kui selline alarahastatud. Ja siis tekivadki käärid, kus ühest küljest on meil eesti kirjanduse päev lausa lipupäevana välja kuulutatud, aga teisalt on kirjanikud mures oma argielu pärast, kirjutavad sellest meedias murelikke repliike.

Ma ei tea, kas see on ainult kirjandusega niimoodi.

Ma ei ole ühiskonnateadlane, ma räägin sellest alast, millega ma ise seotud olen.

Ühest küljest on meil eesti kirjanduse päev lausa lipupäevana välja kuulutatud, aga teisalt on kirjanikud mures oma argielu pärast.

Mulle tundub, et sa ei ole varem olnud nii pessimistlik. Ma muidugi ütlen seda vaid sinu enda kirjutatu ja sinu kohta kirjutatu põhjal. Näiteks P.I. Filimonov kirjutas kaheksa aastat tagasi sinu „Kuidas kujutada päeva?” (2015) saatesõnas: „Ma tõesti ei tea teist sellist inimest, kes, kui talle voli anda, võib rääkida luulest päriselt kakskümmend neli tundi ööpäevas ega tüdine.” (lk 113) Lisades, et Igor Kotjuh on „läbinisti positiivse suhtumise ja helge maailmavaate esindaja” (lk 114) jne. Kust nüüd siis selline pessimism?

Asi on rohkem selles, et ei ole, kellega rääkida. See ongi selle atomiseerumise tulemus, et igaüks on enda pähklikoores. Ma võin rääkida, aga ei ole, kellele rääkida. Ma ei mäleta, millal ma viimati üleüldse mõne ajakirjanikuga kohtusin ja niimoodi rääkisin.

Kusjuures ei olegi vist tegelikult eriti palju sinuga intervjuusid olnud – küll mingeil konkreetseil teemadel lühemaid, aga põhjalikumaid ma ei leidnud.

Kuna ma saan aru, et see ei ole minu konkreetne case, vaid laiem, siis olen võtnud rolli, kus ma ise vestlen kirjanikega Loomingus.

Tollessamas „Kuidas kujutada päeva?” saatesõnas (lk 116) nimetas Filimonov sind ka „ülinüüdisaegseks luuletajaks”. Mulle näib, et selliseid argikirjeldusi ja lõbusaid kommentaare väikelinnaelust või veebiavarustest, mida võis leida sinu eelmistest kogudest, „Sireenides ja sähvatustes” enam naljalt ei kohta. Jah, võiks ju ka öelda, et sõdagi on – kahjuks – ülinüüdisaegne küsimus, aga teemana võimaldab ta vist ka mingit ajatumat käsitlust. Kuidas sulle endale tundub, kas oled liikumas luuletajana ajatumate teemade poole?

Tead, ma arvan, et motoks, milleni ma olen praegu jõudnud, saab võtta „Sireenide” ühe rea ehk selle, et ma ei oska elada[2]. Selleks et jõuda tõdemuseni, et ma ei oska elada, tuleb natukenegi just nimelt elada ja näha elu eri külgi. Ma sõitsin kolm aastat taksot.

Seda ma ei teadnud.

Jaa. Ma sõitsin kolm aastat äpitaksot.

Millal?

2019 kuni 2021. Ja mul olid üsna pikad päevad, ma sõitsin 12–16 tundi. See on olukord, kus lähed magama ja öised laternad jätkavad silme ees liikumist, ärkad, sööd ja lähed uuesti välja. Seal näed Eestit A-st O-ni. Väga erinevaid inimesi. Neil on erinev sotsiaalne taust, majanduslik olukord, etniline taust, poliitilised tõekspidamised, isiklikud draamad, elu eesmärgid, unistused, mis kõik veel. Ja see on ka olukord, kus inimene arvab, et ta võib olla siiras ja avatud, sest teist korda ta seda taksojuhti ei näe. Inimesed üsna sageli puistavad südant. Selle põhjal võin öelda, et minu süda on nendega, kes on üksikvanemad. Kes on taksojuhid. Kes on kroonilised haiged. Või kes hoolitsevad krooniliste haigete eest. Mu süda on nendega, kes on suured unistajad ja pingutavad, et nende unistused täituksid. Kes tahavad olla head ebasoodsate tingimuste kiuste. Mu süda on nendega, kes armastavad Eestit kõigest hoolimata. Ma ise tahan natukenegi sarnaneda selliste inimestega.

Vahel ma tuletan meelde Kristiina Ehini luulerida „kas mind jätkub?” luulekogust „Kaitseala” ja küsin ka enda käest, kas mind jätkub. Ses mõttes, et kui ma olen jõudnud tõdemuseni, et ma ei oska elada, et ma ei mõista elu, siis kas mind jätkub? Kui kaua on üleüldse võimalik tegutseda ebasoodsate olude kiuste? Gertrude Steinil oli väljend „génération perdue”[3], mis käis esimese maailmasõja üle elanud noorte kohta, kes ei osanud harjuda uue eluga. Sellest põlvkonnast olid Hemingway ja Remarque ja ka nende proosa tegelaskujud – kaotatud põlvkond. Me ei ole veel puudutanud Eesti venekeelse kirjanduse teemat, aga nüüd juhatan selle sujuvalt sisse.

Minu süda on nendega, kes on üksikvanemad. Kes on taksojuhid. Kes on kroonilised haiged. Kes on suured unistajad. Kes tahavad olla head ebasoodsate tingimuste kiuste.

Palun!

Kui ma vaatan, mismoodi meil on ette kujutatud eesti kirjanduslugu vabariigi ajal, siis sealt ei leia praktiliselt ühtegi slaavi nime, nagu venekeelseid inimesi polekski Eestis enne teist maailmasõda elanud. Või nagu nende seas poleks olnud loomeinimesi või kirjarahvast. See pole nii, aga me ei leia sellest jälgi. Kirjanduslugu ei räägi meile sellistest autoritest.

Näiteks on selline autor nagu Igor Severjanin, kes tuli Eestisse alaliselt elama aastal 1918 ja elas siin kuni oma surmani aastal 1941. Ta oli inimene, kes tõlkis eesti luulet vene keelde ja andis välja esimese venekeelse eesti luule antoloogia – enda tõlgetest. Samuti eestikeelsete autorite esimesed soolokogumikud vene keeles. Me teame Henrik Visnapuu värsirida „see aasta tuleb kevad teisiti”, aga ei teata eriti, et see on otsene laen Severjaninilt – „Но в этот год – весна совсем иная”. Sõna „poees”, mida siurulased väga armastasid, on Severjanini leiutatud jne. Mida veel ta pidi tegema, et jääda ajalukku, küsin ma, ega leia ühtegi head vastust. Ta oli edukas esineja, kes esitas nii enda luulet kui ka enda tõlgitud luulet Eestis ja välismaal koos oma eestlannast abikaasaga – ehk tegeles eesti kirjanduse ekspordiga. Mida veel ta pidi tegema, et temast oleks jälg jäänud?

Ja kui rääkida tänapäevast, siis selles mõttes olen skeptiline, kas kogu see rabelemine, mis sai alguse nullindate keskel kõigepealt kirjandusrühmitusega Tuulelohe[4] ja sealt edasi – kas sellest jääb midagi järele? Kui juba sellisest autorist nagu Severjanin ei jäänud. Miks peaks olukord praegu teisiti olema?

Aga sa ise oled ju väga palju teinud, et olukord oleks teisiti. Ka oma ülejäänud tegevusega, aga praegu mõtlen sisuliselt esimese eestivene kirjandusloo koostamist, millena vähemasti mina näen artiklikogumikku „Isamaa ja emakeele vahel”[5]. Ehkki peamiselt algab fookus ses kogus 90ndatest, räägitakse tagasiviitavalt ju veidi ka näiteks 20.–30. aastatest. Ka minule, kes ma olen TÜ eesti kirjanduse magister, oli seal põhimõtteliselt kõik uus. Ma ütleksin küll, et see muudab hästi paljut. Põhimõtteliselt muudab see kirjanduslugu.

Aga vaata, kui sa loed sellise pilguga näiteks Loomingu mõttevahetust „XXI sajandi eesti kirjandus”, siis mitu korda mainivad need 6–8 mõttevahetuses osalejat Eesti venekeelset kirjandust? Teiseks, kui vaadata Tiit Hennoste artiklisarja Loomingu ajaloost, siis mitu mainimist sa sealt leiad – isegi kui ta kirjutab nullindatest? Küsin ma provotseerivalt ega anna vastust (muigab). Ma arvan, et juba selle lihtsa kirjandussotsioloogia kaudu näeme, et meil ei ole mitte mingisugust alust optimismiks.

Kui ma vaatan, mismoodi meil on ette kujutatud eesti kirjanduslugu vabariigi ajal, siis sealt ei leia praktiliselt ühtegi slaavi nime, nagu venekeelseid inimesi polekski Eestis enne teist maailmasõda elanud.

Mõttevahetuse puhul võib vist ka küsida, kas see on juba läbi. Ma saan aru, miks see on problemaatiline, aga see on paraku üldiselt veel kehtiv, et näiteks ka sooküsimus (nn naiskirjanduse käsitlemine jne) on olnud meil senini pigem ikka n-ö eraldi peatükk – mille Johanna Ross Loomingu mõttevahetuses ka ära täitis. Aga ka noortekirjandus oli seal eraldi peatükk. Äkki Eesti venekeelse kirjanduse peatükk veel tuleb.

Küsimus on selles, et asjad ei liigu edasi, kui neil pole riigi heakskiitu. Praegu ei ole meil ühtegi institutsiooni, mis tegeleks taoliste asjadega. See tähendab, et sellal, kui Värske Rõhk otsib proosatoimetajat või Müürileht kultuuritoimetajat, ei leia me ühtegi kuulutust, kus mõni venekeelne kultuuriväljaanne otsiks sellist inimest. Sel lihtsal põhjusel, et meil ei ole taolist väljaannet.

Jah, ja juba mõnda aega ei ole. Samas meie eelmine kultuuriminister oli ju vähemasti väga Ida-Viru-suunaliste huvidega. Kas sa oled kursis, kas Piret Hartmaniga ei võetud seda teemat üles? Sest nimelt ministeeriumi tasandi küsimus see selgesti ju on.

Sul on õigus, kuid see loogika praegusel juhul ei toimi. Ministrid vahetuvad tihti kiiremini, kui nad jõuavad oma alaga harjuda. Kultuuri, integratsiooni ja keeleõppega tegelevad ametnikud üldiselt ei märka meie venekeelset kirjandust. Kui paljud neist on tulnud kirjanduslikule üritusele või otsinud kontakti mõne kirjanikuga? Kui tulla tagasi meie vestluse alguse juurde, siis atomiseerumise üks tundemärk on ka see, et meil pole enamasti olulistel ametipostidel inimesi, kes põlevad sellest, mida nad teevad. See ei tähenda, et Eestis neid poleks – vastupidi, neid on palju –, aga jällegi, nad ei ole fookuses. Selles mõttes ei ole klaaslagi vaid naiste ja vähemusrahvaste teema, vaid üleüldse aateliste inimeste teema – nad ei pääse löögile, neile ei anta võimalust midagi korraldada.

Paar aastat tagasi koostasin enda luulebändiga FSK kontserdikava, mis kõneles Eesti venekeelsete inimeste identiteedist. Esinesime Viru Folgil ja Vaba Lava kutsel käisime ka Narvas. Kui tulime sound check’i tegema, oli tööpäev just läbi saanud. Vaba Lava kõrval on mitu kultuuri- ja haridusasutust, nende töötajad aga vaatasid kella ja läksid koju. Seda oli valus näha. Kui tegeleme kultuuriga kella pealt, siis me ei liigu edasi. Kultuur on spontaanne, nii nagu inspiratsioon on spontaanne. Üksnes raamatupidajaliku lähenemisega ei ole võimalik kultuuri teha. Siin on olulisel kohal idee kui selline, mõttevahetus, arutelu, püüd mõista teist, toetada teda või polemiseerida temaga. Ma ei tea, kas meie koolide eesti ja vene keele õpetajad ja eesti kirjanduse õpetajad on üldse kursis, kui palju head materjali võib neile pakkuda Eesti venekeelne kirjandus, originaalis ja tõlkes.

Samas, koroonaaja järel räägitakse palju vaimse tervise küsimustest, väga palju ka kultuurisfääris, silmatorkavalt ka vabakutselised – kuidas töö ei tohi olla kogu su elu, öösel ei tohi tööd teha, nädalavahetusel meilidele vastata jne.

See on absoluutselt teine asi. Vaata, kui John Malkovich ja Ingeborga Dapkūnaitė tulevad, siis ükskõik mis kell nad lavale astuvad, kultuuriametnikud on kohal. Aga kui palju me väärtustame oma asju? Selles on küsimus.

Minuga ei ole näiteks kultuuriministeeriumist keegi kunagi ühendust võtnud, et pidada nõu või rääkida kas või integratsioonist või Eesti venekeelsest kirjandusest. Nii palju kui ma ise olen astunud samme kas iseseisvalt või Kirjanike Liidu kaudu, ei ole see toonud eriti tulemust. Lõputud koosolekud ilma eesmärgita kuhugi jõuda. Ja kui näed taolist olukorda aastast aastasse Tallinnas ja Narvas ja ka Tartus, siis… Kui ma ei ole näiteks esinenud Tartus kümme aastat ja festival kuulutab välja, et see on läbi aastate esimene põhjalik kohtumine, vestlus autoriga, ja kohale tulevad mõned üksikud venekeelsed inimesed ja eestikeelsetest kolleegidest mitte kedagi… Kas see on integratsioon? Või siis saadki aru, kus on sinu koht. Tegelikult. Ja see ongi seesama kaotatud põlvkond. 

Minu käest küsitakse, et okei, Filimonov, okei, Ivanov, okei, Prozorov, aga edasi? Kes on nende järel? Mõni huvitav venekeelne autor? Aga miks peaksin mina sellele küsimusele vastama?

Kes küsib üldse?

(Naerab) Kultuuriline üldsus! Kultuuriväljaannete toimetajad. Et paku meile nimesid, me avaldaks.

Aga… kelle teise käest seda peaks küsima? S.t kes teine selle kohta üldse teaks?

Aga miks Igor peaks teadma? Ma olen mingis mõttes filatelist, koguja, ja ma ei saa enda staatust ise muuta. Iseenesest mulle meeldib tegeleda nende asjadega, millega ma tegelen, aga ma ei saa ise teha järgmist sammu, et saada kellekski enamaks kui see tinglik filatelist. Sest kõik minu tegevused ja pädevused on enda teenitud. See on täiesti self-made asi. Aga kurb on tõdeda, et ma ei saa jagada seda pädevust laiemalt, institutsionaalselt. Mul ei ole võimalust koolitada eraviisiliselt noori venekeelseid autoreid, kuid seejuures mul on häbi, et ma ei saa pakkuda toimetajatele uusi nimesid. Mul on piinlik, kuid ma pole selles süüdi. Selles mõttes ma jäängi igaveseks filatelistiks. Ma sõitsin magistrikraadiga taksot! Mul on Tallinn absoluutselt selge (naerab), kaks tuhat sõitu. Aga jällegi, ma võtan seda selliselt, et ju nii ongi, et magistrikraadiga kirjandusinimene peab niimoodi elama ja töötama. Praegu ma olen (eesti keele – M.T.) õpetaja ja (eesti kirjanduse – M.T.) doktorant, aga see on lihtsalt juhus. Ma ei näe sellel mingisugust loogilist järgnevust, miks praegu on niimoodi. Juhus ja vedamine.

Klaaslagi ei ole vaid naiste ja vähemusrahvaste teema, vaid üleüldse aateliste inimeste teema – nad ei pääse löögile, neile ei anta võimalust midagi korraldada.

Siiski oled ju Eesti venekeelse kirjanduse kõneisik, ma ei mõtle isegi eelkõige autorina, vaid just kirjandusuurijana.

Nii on, kuid ma ei taha olla n-ö ühe hiti bänd. Ma ei taha saada valemiks „Kotjuh võrdub vene värk”. Ma võin küll rääkida Eesti venekeelsest kirjandusest ja siinsete venekeelsete inimeste identiteedist (mul on ju sel teemal magistritöö kirjutatud!), kuid mind huvitab palju laiem teemadering. Näiteks uurin ja kogun üherealisi luuletusi, mul on neist väike antoloogia tekkinud, seal on umbes 120 teksti, Juhan Liivist fs-ini. Samuti huvitab mind eksperimentaalne luule (raamide laiendamine). Loovkirjutamine (blackout poetry, Google poetry, AI poetry). Või siis eesti kirjandus vabariigi ajal – Siuru, nende kontaktid, kas või Severjaniniga. Seal on nii mitu süžeed sees, sellega ma Tartu Ülikooli doktoriõppes tegelengi. 1960ndad ja kassetipõlvkond, ammune lemmikteema. Nullindate eesti kirjandus, jälle lemmikteema. Aga olla spiikriks ainult vene teemal, see oleks Igorist vaid osa kasutamine, tillukese osa. Kujuta ette: laud on kaetud, tuuakse juurde aina uusi roogasid, aga külaline piirdub vaid ühe võikuga.

See vist ikkagi on siis väärtustamise küsimus. Samas ühelt poolt – kolleegide poolt – sind ju väärtustatakse väga. Teisalt aga on vist küsimus, et milleks seda väärtustamist konverteerida saab.

Jah, ühest küljest me väärtustame, aga teisest küljest justkui unustame selle kohe ära. Tahes-tahtmata tekib küsimus, kas väärtustamine toimub teenete eest või viisakusest. Ühest küljest on kirjanduse, integratsiooni, meedia ja kultuurikorralduse vallas riiklikud tunnustused. Teisest küljest ei pea ei riik ega ka erasektor neid tunnustusi kuigi tähtsaks. Kuidas seda mõista? Õpetame muukeelseid inimesi, tegeleme nende integreerimisega, neil on teaduskraad ja kõrgtasemel eesti keele oskus… Ja edasi? Mis on sellise integratsiooni eesmärk? Ja mis peaks olema tulemus? Kuhu selline slaavi nimega inimene peaks jõudma?

Kui sõda algas, olid kõik järsku mures Ida-Virumaa pärast: kuidas sealne elanikkond sellele reageerib; aga kui sõda laieneb, siis mida narvakad teevad; kuidas nemad sündmustest aru saavad? Ehk üks asi on keeleõpe, aga teine asi on see, kuivõrd inimene on üldse ühiskonda integreerunud. Nõukogude ajal peaaegu kõik eestlased rääkisid vene keelt, aga nad olid seejuures Eesti patrioodid. Keele tundmine iseenesest või ainuüksi ei tähenda integratsiooni. Kui riik näeb vaeva keeleõppe ja strateegilise kommunikatsiooniga, kuid ei tegele seejuures süvakultuuri õpetamisega… Ma ei tea, kui efektiivne on taoline integratsioon. Kas see ei meenuta võitlust roostega selle ülevärvimisega?

Kui riik näeb vaeva keeleõppe ja strateegilise kommunikatsiooniga, kuid ei tegele seejuures süvakultuuri õpetamisega… Ma ei tea, kui efektiivne on taoline integratsioon.

Vahepeal on kohale jõudnud Iris, longime koos Estonia teatri poole pilte tegema. Igor ütleb seal päikeselisel Estonia puiesteel, et ajad on muutunud, 00ndatel viisid ajakirjanik ja fotograaf ikka Aljoša juurde pildistama ja küsisid, et mida sa ka pronkssõdurist arvad. Kusjuures just enne seda olin muidugi ise küsinud, et mida Igor Juhan Smuuli juhtumist arvab. Igor ei arva eriti midagi, ütleb vaid, et tegelikult on palju olulisemaid küsimusi. Jätkame jutuajamist Vabaduse väljakul kohvikus Mood, mõlemad üsnagi oimetud.

Oma 2013. aasta artiklis „Eesti venekeelse kirjanduse nullindate põlvkond: vastuvõtt ja tõrked omaks tunnistamisel”[6] kirjutasid: „Eesti ühiskond [näeb] venekeelsetes kirjanikes võimalikke arvamusliidreid, kes teevad meedias seletustööd poliitika ja rahvusluse teemadel. See ilmneb venekeelsete kirjanikega tehtud intervjuudes, kus kirjandusküsimuste kõrval esitatakse peaaegu alati ka mõni sotsiaal-poliitiline küsimus. […] Kuigi Eesti venekeelsed kirjanikud on rõhutatult apoliitilised, kaasatakse neid päevapoliitilistesse aruteludesse.” Ehkki ma aiman, et mõistan, mis sind siin häirib, tekitas minus suurt segadust fraas „rõhutatult apoliitiline”. Kolmest autorist, keda sa seal käsitled – Ivanovist, Filimonovist ja Kotjuhist –, oskaksin mingite mööndustega vaid Filimonovit apoliitilisena näha. Võimalik, et me saame sõnast „poliitiline” lihtsalt nii erinevalt aru. Kusjuures, kui mõtlema hakata, siis ma arvan, et sina oled sellest kolmikust äkki isegi kõige vähem apoliitiline…

Ohoh. Aga miks?

Näiteks juba selle pärast, et su esimese eestikeelse luulekogu pealkiri oli „Teises keeles” (2007). Sa räägid juba seal identiteediküsimustest ja need on kohal ka kõigis su järgmistes kogudes.

Ma mõtlen apoliitilisust selles mõttes, et ma ei ole kindlasti see, kes hakkab valimiste eel soovitama seda või teist parteid. Või vastupidi, et ärge mingil juhul seda või teist valige. Seda ma ei tee kindlasti. Aga kui üritada sinuga nõustuda, siis sõda küll nõuab poole valimist. Selles küsimuses ma olen kindlasti väga poliitiline. Ma ei taha näiteks isegi nimepidi mainida meie idanaabri presidenti ja ma ei teegi seda. Mul on selline uskumus, et kui ma seda teen, siis ta on osa mu elust, ja üritan iga jõuga seda vältida. Eespool ütlesin, kellega on mu süda, ja selle loetelu jätkuks: kindlasti on mu süda ukrainlastega ja selle aasta jooksul olen ma nende nimel ka palju vaeva näinud. Mul on Paides neli keelerühma, mitukümmend minu õpilast saavad eesti keele tunnistuse. Ma leian, et see on väga uhke saavutus. Ma olen harva endaga rahul, aga see fakt rõõmustab mind.

Mulle tundub, et paljud meist on paratamatult sõjaga ära harjunud. Aga kui vaadata sinu tegevust – ja ka su vend Dmitri Kotjuh käib ju rindefotograafiks –, siis paistab, et sinu kohta ei kehti see üldse. Võib-olla see isegi mõjub sulle liiga rängalt, kui oled pidevalt väga rusuvas meeleseisundis…

Kui väga emotsionaalseks läheb, siis ma nutan koos ukrainlastega. Siis on jälle natuke… kergem olla. Kuidas inimene saab olla teise vastu inimene? Kui me naerame koos ja kui me nutame koos. See ongi üks viis, kuidas inimene olla.

Kuidas inimene saab olla teise vastu inimene? Kui me naerame koos ja kui me nutame koos.

Artiklikogumiku „Isamaa ja emakeele vahel” pealkirjaks saanud fraas leidub sinu loomingus juba ammu, kogus „Usaldusliin” (2010, lk 43) läheb tekst aga edasi: „minu isiklik lugu sobitub korraga / mõlema poole paradigmasse – eesti ja venemaa omasse / ma sündisin ja ligi 30 aastat elan eestis / mida pean oma ainsaks isamaaks / samas ma mõtlen ja kõnelen vene keeles / mis on minu emakeel / isamaa ja emakeele vahel / valin ma mõlemad ehk neutraalsuse”.

Tekst oli kirjutatud reaktsioonina pronkssõduri saagale 2007. või 2008. aastal.

Aa, muidugi. See on loogiline. Muidu torkas kohe see „neutraalsus” siin silma, oleksin küsinud, miks üldse peaks neutraalsus olema mingisugune eesmärk – samal ajal isamaa ja emakeele valimine muidugi, aga neutraalsus? Kas see võib olla ka venekeelse eestlase mingisugune kompensatsioonimehhanism?

Siin on mitu põhjust. Üks nendest on see, et isegi kui me oleme neutraalsed, saame ikka siit ja sealt. Me oleme ikka ebamugavad. Ja kujuta ette, kui keegi meist oleks veel poliitiline! See oleks täiesti lootusetu (naerab).

Ilmselt see võrdlus ei kanna lõpuni, aga samamoodi tundub mulle, et naised on pidanud ajalooliselt tegema ennast väikeseks, lihtsaks, mugavaks. Meenub, et kui sa ise küsisid Jelena Skulskajalt intervjuus tema rolli kohta kirjanduses naisena ja seda, kas feminism on olukorda muutnud, siis Skulskaja vastas hästi kiiresti, et feminism jätab ta ükskõikseks.

Aga umbes sama asja olen ma ka Kätlin Kaldmaa käest küsinud.

Jah, ja vastus oli hoopis teine! Ütleksin isegi, et see oli paljuski tolle intervjuu fookus.

Ma olen Kätlinilt väga palju õppinud ja ma nõustun ka selle paralleeliga, mille sa tõid. Kätlin on avardanud tohutult minu mõttemaailma enda ideede ja heatahtliku õpetamisega, ta ei pressi kunagi midagi peale, ta serveerib enda mõtteid väga oskuslikult.

Aga jällegi, sinult on ju samuti paljud inimesed palju õppinud, sealhulgas mina. Sinagi räägid identiteedist, mis ei kattu meie omaga, viisil, mis annab nii infot kui ka arusaamist. Kuigi sa ise vist näed oma rolli siin veidi pessimistlikumalt…

Ei, siin ei ole midagi pessimistlikku ses mõttes, et kui sa kirjeldad, mis on sinu jaoks oluline, millised on sinu tõekspidamised või miks on sinu jaoks tähtis rääkida naiste rollist ühiskonnas ja kultuurielus – need ongi kõik absoluutselt olulised teemad. Ja ma tahangi neist kuulda! Kõigepealt on vaja näha probleemi tuuma, alles siis saab üritada midagi muuta.

Väike näide. Viimase kümne aasta jooksul on eestikeelsetesse koolidesse tulnud järjest enam venekeelseid lapsi. Vahel neid kiusatakse nende päritolu pärast, kuid koolikava peaaegu ei räägi nende identiteedist, ei tutvusta seda – et meil on suur osakaal inimesi, kes määratlevad ennast korraga Eesti Vabariigi ja vene keele kaudu. Mõlemad on olulised, ikka isamaa Eesti ja emakeel vene keel. Normaalne on olla eesti emakeelega etniline eestlane, aga ka teistsuguse päritolu ja emakeelega eestlane, kes on õppinud ära eesti keele. Leian, et need teemad võiksid olla iga kooliastme õppekavas. Rohkem mõistmist, vähem kiusamist.

Oled maininud intervjuu jooksul mitu korda kaotatud põlvkonda. Mida sa selles võrdluses esimese maailmasõja järgse mõistega silmas pead?

Pean silmas venekeelseid autoreid, kes on sündinud Eestis nõukogude ajal ning debüteerisid kirjanduses taasiseseisvunud Eestis. Nad õppisid eesti keelt ja kultuuri, samal ajal kui Eesti Vabariik katsetas alles esimese riikliku integratsiooniprogrammiga. Nad olid sellest ees. Nende teosed on eesti keelde tõlgitud, mõned tõlgivad eesti kirjandust vene keelde. Nad lävivad eesti kirjanikega, asuvad Eesti meediaväljas, mitmed neist on Eesti Kirjanike Liidu liikmed, kõik nad on Eesti kodanikud ja selle maa patrioodid. Nad kirjutavad oma emakeeles, ent enne ja pärast pöördelisi sündmusi Eestis ja maailmas (2007, 2008, 2014, 2022) on hoidunud koostööst Venemaa riigistruktuuridega. Küsimusele, kus asub rahvusraamatukogu, ei vasta nad „Peterburis”, vaid ikka „Tõnismäel” – kuigi praegu Narva maanteel. Praegused venekeelsed kirjanikud on génération perdue, sest EV peaaegu ei tegele nendega ja nemad ise loobuvad koostööst VFiga.

Praegused venekeelsed kirjanikud on génération perdue, sest EV peaaegu ei tegele nendega ja nemad ise loobuvad koostööst VFiga.

Räägime korra su nimest. Teoses „Loomulikult erilise lugu” (lk 57) on kirjakoht: „kummaline on kohtuda oma nimega, nagu ei kirjutakski inimene, vaid nimi luuletusi ja artikleid […] ka mina pole Игорь КОтюх või Igor KotjUh, vaid keegi teine, meeleolulanguste käes kannatav inimene, juba üht-teist näinud ja milleski veel kogenematu mees, isa, luuletaja”. Ning möödunud aasta „Sireenides ja sähvatustes” (lk 88) selline: „mu nimi koormab mind / miks peaksin olema / igor kotjuh / kui elan eestis / kirjutan eesti keeles / ja mu lapsed käivad eestikeelses koolis […] mu nimi koormab mind / sest see kuulutab rahvust / pean iga kord tõestama / et see pole oluline”. Kusjuures mõlemad tekstid pärinevad 2017. aastast.

Mul on olnud umbes viimased kümme aastat pidevalt tunne, et ma suudan pakkuda ühiskonnale rohkem, kui ühiskond mul teha võimaldab. Just sellesama klaaslae vastu põrkamine toimub kogu aeg. Kui osalen mõnel töökonkursil, siis vastust kas ei tule üldse või see on negatiivne. Paaril korral on kutsutud vestlusele, aga tööintervjuu ajal on toimunud mõnitamine.

Ja siis loomulikult inimene mõtleb, et milles probleem on. Kas ma tõesti ei ole hea selle ametiposti jaoks? Ei taha ju olla ka sellises rollis nagu joodikud: talle öeldakse, et sul on alkoholiga probleeme, ja ta vastab, et ei, mul oli halb päev, ei, mul ei läinud tööl hästi jne, tuhat ettekäänet, selle asemel et vaadata peeglisse ja tunnistada, et tegelikult on probleem sinus endas. Kui see on korduv muster, kui igal pool on vastuseks ei, siis milles probleem on? Ma olen kirjastanud võib-olla 50 või rohkemgi raamatut, alustanud projekte ja viinud neid ellu, absoluutselt kõiki asju ise teinud, tiimi kokku pannud, bändi teinud, kirjastus, e-ajakiri, festivaliga HeadRead teen koostööd võib-olla juba kümme aastat. Aga kui mu soov on korraldada asju mõne kultuuriasutuse tasandil, siis mu šanss on absoluutselt null. Ja ma leian, et põhjus on selles, et mul ei ole vedanud nimega.

Kurb on näha seda, et olen isiklikult läbi kukkunud. Mulle antakse selgelt eri märkidega mõista, et mind ei ole vaja. Kui tahad, rabele ise. Aga see ei ole ainult minu teema, see on terve selle kaotatud põlvkonna teema. Kui olla vanuses, milles mina olen – saan mais 45 –, ja mõista, et oled juba praegu viimane mohikaanlane, siis see on väga eksootiline tunne. See paneb tahes-tahtmata mõtlema, et tegelikult oleks tore mitte olla siin. Oleks tore olla kas kuskil California farmis või… Käisin kunagi Porto linnas ja seal mulle meeldis. Lihtsalt kaduda. Või kui oleks ajamasin, krutiksin kohe endale vanuseks 80. Ma ei naudi seda elu, mis mul praegu on.

Ma… loodan, et see on mööduv.

Ma lootsin ka pikka aega. Aga kui igalt poolt tulevad signaalid, et sind ei ole vaja, siis miks ma peaksin vastupidist väitma? Panin mööda enda ootuste-oletustega.

Ütleksin küll omalt poolt vahele, et sind on väga vaja.

Selle eest aitäh. Ja tänan ka teisi inimesi, kes minusse ikka veel usuvad.

Ma ei tea, kas meie koolide eesti ja vene keele õpetajad ja eesti kirjanduse õpetajad on üldse kursis, kui palju head materjali võib neile pakkuda Eesti venekeelne kirjandus.

Kas oled ehk leidnud nüüd üles „oma õdusa linna”, mis veel „Usaldusliinis” (2010, lk 18) oli olemas „vaid [su] kujutlustes”? Sirbi „Tuttava linna tulede” rubriigis kirjutad Paidest, kuhu kolisid 2015. aastal, igatahes väga südamlikult.

Ma ei oskagi sulle vastata sellele küsimusele… Kuna ma ei ole enda eluga rahul, siis tundub, et olen jätkuvalt enda unelmate linna otsingul. Ma ei tea, kas selleks saab mõni Eesti linn – kas asjad hakkavad kuidagi imekombel järsku paremuse poole minema –, aga praeguse seisuga mulle tundub, et tinglikult on Portol vist rohkem šanssi saada selliseks linnaks.

Portost kirjutasid proosaluulekogus „Loomulikult eriline lugu”.

Jah. Seal on lausa rida „täna ma olen õnnelik”[7].

Tõepoolest. See pidi olema 2016? Või 2017?

2016.

Aga… hiljem oled ka ju ikka olnud õnnelik?

(Mõtleb pikalt) Ma arvan, et nii õnnelik kui tollal Portos vist mitte.

See on päris nukker, sh just sümboolselt, et kõige õnnelikum oled olnud oma kodumaalt eemal.

Mul on kahju, et ma ei saa sind rõõmustada!

Ei, mind ei olegi vaja rõõmustada! Vastupidi, ma just arvan, et tasub rääkida nõnda, nagu päriselt tunne on. Kuigi kummitab mingi irratsionaalne soov see intervjuu ikkagi mingisugusegi positiivse noodiga lõpetada…

Oh, mul on head ka rääkida… „Sireenide” koostamise ajal märkasin, et siis, kui tulin nullindate alguses kirjandusse, olid ees noored kirjandusteadlased Aare Pilv ja Aija Sakova. Õppisime Tartu Ülikoolis, nemad astusid natuke varem sisse. Tutvusime, sõbrunesime. See oli meeldiv, sügav ja rikastav suhtlus. Ja nüüd, 20 aastat hiljem on Aare mu raamatu toimetaja ja Aija saatesõna autor. Täpselt needsamad inimesed. Südamlikud, asjalikud, kompetentsed, targad. Heatahtlikud. Tore on tõdeda, et on inimesi, kellega saad läbi aastakümnete olla koos, ühes paadis. Ja nad on läinud veel ilusamaks.

[1] „Sireenid ja sähvatused”, lk 98.
[2] „ma ei oska laulda / ma ei oska joonistada / ma ei oska ümbruskonnas orienteeruda / ma ei oska inimesi lugeda / ma ei oska olla täiskasvanu / ma ei oska mitte südamesse võtta / ma ei oska sõpru leida / ma ei oska tulevikku vaadata / ma ei oska oma hirmu peletada / ma ei oska vabalt hingata // ma ei oska elada” („Sireenid ja sähvatused”, lk 98)
[3] Ka Igoril endal: „я/мы génération perdue / kirjanik A / luuletaja B jne. // ning pole ühtegi plakatit / je suis kirjanik A je suis luuletaja B / jne.” („Sireenid ja sähvatused”, lk 100)
[4] Kakskeelne kirjandusrühmitus, mis tegutses Tartus aastatel 2003–2006 ja mille vaimseks isaks oli Boriss Baljasnõi, kelle „ilukirjandustõlke kooli-stuudio” vilistlased rühmituse moodustasidki. Loe pikemalt: Kotjuh, I. 2007. Kuidas tuulelohe lendu läks? – Vikerkaar, nr 9.
[5] Isamaa ja emakeele vahel. Etüüde Eesti venekeelsest nüüdiskirjandusest. Koostajad ja toimetajad Igor Kotjuh, Aare Pilv ja Piret Viires. Nüüdiskultuuri uurimise töörühm / Tartu Ülikooli Kirjastus, 2022.
[6] Esmalt: Methis. Studia humaniora Estonica, nr 11, 2013. Olemas ka kogumikus „Isamaa ja emakeele vahel” (lk 77–94).
[7] „elegantne ja kaootiline ilu, millega ühed on harjunud, mis teisi puudutab pisarateni, kolmandaid viib melanhooliasse. täna ma olen õnnelik” (lk 33, tlk Aare Pilv)

Iris Kivisalu on fotograaf, kes põimib endale omast kerget melanhoolset ja kurblikku maailmatunnetust nii portreedesse, moekunsti, tänavafotograafiasse kui ka dokumentalistikalaadsesse olustikurealismi (viimast on mõjutanud tema varasemad õpingud ajakirjanduse ja sotsioloogia erialal). Tema stiil on ajatu ning mängib vaataja taju ja meeltega, pannes tugevat rõhku detailidele.