Sõda ei kao, vaid muutub ühest olekust teise.

Untitled-11

Ära jumala eest loe,
see pole kirjandus, ei mingi
luule,
võib-olla kiri paariatele, et olge mõnuga tühistatud,
lausa tühjus.
Ei lubakski ju soed
olla rohkem kui susi,
seega – fuck it,
ma olen maa,
tuisk
ja nagu üks joodik põrgus ütles,
eikeegi.

            Kuskil juhuslikus elav,
            kole inte´ligentne ning ilus,
            pagana dressides tõuk ja teras,
            keda mingi piip-piip-piip dreinib
            ja mingi fucking
            kade
            lõust
            kummitab.
            Piab, raisk, pisendama end, näitlema, kurat, see pole mina,
            ma olen tühi kapuuts ja grafiti, mis on tegemata, t…a!

On maailm
ja super-
tallinn,
nagu rehetuba ja restoran, rästik ja riik, need kaks kunagi kokku ei saagi
ja miskit tos asjas ei muutu.
Tulid bolševikud jt kapitalistid,
kapitalistid jt tšekistid,
vahet pole, need laisad alati tulevad, võõpavad kõik üle, vahetavad mundrid välja ja liputavad
enda lippe.
Sute silmad
aga sätendavad
raielangi servas
ja näevad
kõike
läbi.
Sõda on nendele see harvester, mis tungib peale nagu tank,
nagu sihilik rumalus,
nagu vetsupaberirahva õõnes headus ja armastus,
nagu aeglane
deporteerimine.
Okupatsioon, raisk,
ei saagi läbi!
Ei kuskil,
ei kelleski,
ei poeedis,
ei punkaris
ega vabadusvõitlejaski,
tolles, kes ei taha, aga ikkagi nagu on
supermarket, kilekott, auto, mobla, kiirtee, korter,
fucking konserveeritud vabadus
ja lõpuks veel suurem kollaborant, kui need teised kunagi olidki.
Sestap vana´ma panigi rukki veel ärikate ja lageraiskadegi keskel maha
ja koristas koos minuga lõikuskuul.
Tema seda jama ei uskund,
ei usu enam minagi, seega
fuck da divide et impera,
fuck da fuck da politics!
Akropol juba ammu pudiseb,
aga tema müürid on ikka veel vasta nina.
Aga mis seal’s ikka,
andke rahvale tsirkust ja leiba,
andke rahvale feissarit ja telo!
No vaata neid plikse ja poisse kuskilt šoppamise ja suremise vahepealt,
kes kõndideski telefonis istuvad…
Oh kurat,
sõda tõesti ei kao,
üksnes muutub ühest olekust teise, seega
hävitajatele häda,
vallutajatele valu,
las kadestajad, raisk, kadestavad end surnuks!
Ja need viis kuuli selga ka, tead, tõmmaku, raisk, tagasi rauda!
Kui saaks, oleks pohhuist,
pohhuist, pohhuist,
aga tead,
need lõhki valetatud lapsed seal bussiukse ees karjas nagu sooja elu põrssad
ei lähe kohe üldse meelest.
Nende õrnsiirais hiiresilmis
vaataks nagu vastu
Jumal.

Martin Vabat on… kurat teab mis. Mittekirjanik, keelehunt, iseenda tõlkija ja rühmituse Dropdeadjealousy! looja. Liikmed: pärismaalased jt riigireeturid. Programm: minge kõik metsa! Vabat just käis. Rindel! Jooksis läbi riigi, s.t parasjagu tehtava lageraie. Piip-piip-piip!