Mai esimesel nädalal tulid Tallinna ühe poliitilisemalt enimlaetud tänava asukad tartlastele koju kätte. Kanuti Gildi Saali kaasaegsete etenduskunstide festival Ümberlülitus (perele ja sõpradele lihtsalt Ümberlülitus) kätkes endas nii kohalike kui ka väliskunstnike lavastusi ning taotles etenduskunsti tutvustamist ja kommunikeerimist.

Olen just etenduskunstist oma tartuaastate jooksul kahjuks võrdlemisi kaugeks jäänud, sest suur osa perfoskenest on koondunud ainult pealinna – seega kasutasin võimalust oikuihea meelega. Teatriteaduse tudengina oli mul võimalus (loe: aine läbimiseks vajalik) natuke ka ise festivali panustada, mis võimaldas lisaks igaõhtusele teatritunnetamisele ka esimest moderaatorimängimist.

„Mixtape, mille tallinlased on tartlastele armastusega kokku pannud,” sedastab Kanuti Gildi Saal ürituse tutvustuses. Mul pole kunagi olnud õnne kelleltki mixtape’i saada, aga kujutan ette, et see on siiras, tuntava puudutuse ja tuttava käekirjaga. Ja nii ta ka mõjus! „Ümberlülitus” on otsekui eesti etenduskunsti kiirkursus, neljapäevane catch-up õlleklaasi taga.

I päev – kolmapäev 03.05

Festivali avas aga mitte etendus, vaid linastus: Kristina Normani „Orchidelirium explained” koondas Tartu Elektriteatri ekraanile Normani kolm filmi. „Orchidelirium” on inspireeritud eesti kunstnikust Emilie Rosalie Saalist, kelle külluslikud, õrnad ja eksootilised lillemaalid jäid (nagu kipub olema) kirjanikust abikaasa Andrese loomingu ja ego varju. Kristina Norman ja Bita Razavi ühislooming oli väljas ka möödunud aasta Veneetsia Biennaalil. Filmidest kõnekaim oli minu silmis „Janu” – kommentaar postkoloniaalse orhideetööstuse teemal. Tegu on meeletu äriga, mis toetub suuresti rabaturbale (teadupärast meeletult aeglaselt taastuvale loodusvarale). Pealkiri „Janu” viitab ühtaegu nii inimkonna janule külluse järele, aga ka turba kadumise ohtlikule järelmõjule. Tihtilugu seisab ilu kardinana julma ja vaenuliku tööstuse ees, tuimestades meid mugavusega hirmu vastu, mida tuleviku suhtes tundma peaksime. 

II päev – neljapäev, 04.05

Järgmisel päeval etendus Karolin Poska „Lucky Charm”. Üllataval kombel pole „Lucky Charm’ist” kuu jooksul veel ühtegi arvustust ilmunud. Loodan, et see muutub pea – tahaks väga teada, mis mõtteid ja küsimusi lavastus teistes tekitanud on. Teemasid, mida seal kollektiivselt või omaette lahata, on küllaga. „Lucky Charm’i” keskmes on usk: miks usutakse, mida usutakse ja kuivõrd on oluline, misläbi usuga kontakti luuakse? Poska ja trupp (dramaturg Maret Tamme, kostüümikunstnik Lisette Sivard ning etendajad Sveta Grigorjeva ja Shion Yokoo-Ruttas) lähenesid lavastusprotsessile metoodiliselt: esmalt käidi läbi kõikvõimalikud posijad-pendeldajad, kaardiladujad ja ennustajad. Õpitu ja nähtu kandus üle ka lavale: Poska ise oli valdavalt õhus, väidetavalt päris ebamugava kaadervärgi küljes, ja vastas publiku sõnumitele (kui ma ei eksi, peaks kõneliin olema avatud igal etenduspäeval). Grigorjeva ja Yokoo-Ruttas kasutasid aga nõiavitsjaid metallvardaid, et leida publiku seast reformierakondlasi, armunuid ja lotovõitjaid. Pärast etendust istusime mina ja Piret Tänava koos Poska, Tamme ja Yokoo-Ruttasega festivalile omase poolpidulikkusega laval, et äsjanähtu kohta pärida ja selle üle arutleda (publikul oli ka küsimusi, hurraaa!). Muu hulgas tekkis arutelu naiserolli üle uusspirituaalsuse populaarsuse kontekstis: valdkond on naiste poolt domineeritud ning sellele on suure tõuke andnud sotsiaalmeedia algoritmid ja wellness-trendid. Ei tasu pikalt mõelda, et näha seoseid selle subkultuuri kogukondliku identiteedi ja ühiskondliku pisendamise vahel. Samas tõdes trupp, et lavastusse endasse need teemad ei jõudnud, kuna see näis üleliigne – naisekogemus olevat niigi igasse naiste tehtud etendusse sisse kodeeritud. Olgugi et üürikese vestluse ajal sellel pikemalt peatuda võimalik ei olnud, tahaks ma sedagi arutelu rohkem kuulda ja näha. Näiteks pole ma isiklikult päris kindel, kas naisekogemust saab kommunikeerimata publikule täiemahuliselt edasi anda. Pigem tundub, et naisesust on vaja sügavalt tunnetada ja teadvustada, et luua selle põhjal ühiskonnatundlikku ja -kriitilist sõnumit ja kunsti. 

Uusspirituaalsuse valdkond on naiste poolt domineeritud ning sellele on suure tõuke andnud sotsiaalmeedia algoritmid ja wellness-trendid.

III päev – reede, 05.05

Festivali eelviimase õhtu juhatas sisse Johhan Rosenbergi esimene soololavastus „traps“, mis on leidnud juba kadestamapanevalt tajutundlikku arvustamist Sanna Kartau sulest. Sestap ei hakka ma siin etendusele endale keskenduma, liiatigi kuna osa sellest kulus mul ebamugava pingi ja bussisõidu ajal kohatud ahistaja peale mõtlemisele – see pole aga Rosenbergi ega lavastuses kaasa löövate laborikärbeste(!) süü, vaid minu enda kriitikukomistus. Küll aga andis lavastusele (ja etenduskunsti mõtestamisele minu jaoks üldiselt) üdini uued mõõtmed etendusjärgne vestlusring, pärast mida tahtnuks kohe tagasi ülemisse saali minna ja Rosenbergil kõike uuesti läbi teha paluda. Esmalt ilmnes, et „trapsi“ algimpulss oli „Üksinda kodus” – Johhan Rosenbergi õõvatrollid on otsekui skisofreeniline gollumlik Kevin McCallister. Kui tekkis arutelu selle üle, miks on etenduskunstnikel tendents oma publikut kaasamisega kiusata, argumenteeris Rosenberg vastu, et tema peamine eesmärk on luua oma lavastustes turvaline, publikut hoidev ruum. Publikut ja tema eest hoolitsemist võtab ta sealjuures tõsisemalt kui teatrit ennast – kui võtta tõsiselt mõlemat, tekitaks see loomingulise krambi. Küsimus, kuivõrd tõsiselt kunsti võtta, on mind sestsaati kummitanud (mitte küll esmakordselt, aga tagasi tuli ta siiski). Mõnikord jääb loomekogukonnast koguduselaadne mulje, teadlikult ligipääsmatud ja kidakeelsed. Kerge pühadus kaasneb kunstiga, mida ei selgitata – see võib olla ka põhjus, miks publik tihti selgitust nõuab ja igatseb. Kas kunstil ja religioonil on lõppeks üldse vahet? Küsimusele „mis sellest kaasa võtta?” vastas Rosenberg: „võta, mida tahad.” 

Kerge pühadus kaasneb kunstiga, mida ei selgitata – see võib olla ka põhjus, miks publik tihti selgitust nõuab ja igatseb.

Õhtu lõpetas rootsi etenduskunstnik-muusiku Stina Forsi etendus „Stina Force”. Ma pole siiani päris kindel, kuidas nähtut defineerida, kuna ennemini oli tegu siiski kontserdiga. Küll aga tean, et nähtu, olgu ta mis tahes, haaras hetkega endasse ja pakkus sellist jõudu ja passiivset kaasväljaelamist, mida pole ammu saanud. Olin täielikult karjuv-mängleva Force’i mõjuväljas. Publiku ja lava vahel toimus pidev õrritav kassi-hiire mäng, ekslev ja peadpööritav intensiivsuse vaheldumine. Hetkega võis ebalevast-ärevast õige helistiku otsimisest või oma lavariietuse kommenteerimisest saada ürgröögatus, kummist keeled suust kukkumas. Juhuslikult lõi Stina Fors ka silla talle eelnenud Rosenbergiga, sõnades muigega, et ta sõbrad soovitasid tal end ja oma muusikat tõsisemalt võtta. Ühe-naise-punkbänd oli tabav näide sellest, kuidas paatoslik tõsidus võib asenduda eneseirooniaga ning ühiskonnakriitika sootuks puududa, et luua siiski tugev mõju ja ühine tunnetus. Meeletult kahju oli avastada, et Forsi muusikast pole salvestusi – kontsert andis maitse suhu ja sai üllatavalt kiiresti otsa. Oh Stina Force, oh viibi veel! 

IV päev – laupäev, 06.05

Kahjuks jäi mul eri põhjustel festivali päevane programm nägemata. Sinna hulka kuulusid etenduskunsti teemaline vestlusring, Eline Selgise workshop „Kehade kirjutamine”, Clara Amarali ja Kausaali „She gave it to me i got it from her” ning Siim Tõniste ja Üüve-Lydia Toompere kestvuslavastus „Kas sa etendad iseennast?” Küll aga jõudsin ma veel kergelt tilkuvate juustega kohale (vahemärkus: teatrifestivalide pahupool on boheemlaslik lähenemine aja kontseptsioonile, mis võib tekitada hiljem probleeme, kui oled hilinemise enda jaoks juba normaliseerida jõudnud), et tunnistada tänavuse Ümberlülituse viimast osa: Nele Tiidelepa lavastust „Lause lõppu jõudes oleme unustanud kust see algas”. Olin lavastust juba ammu näha tahtnud ning mul on nii hea meel, et seda kogeda jõudsin – rohkem seda ei etendata! Täiskasvanuea esikümnendi siirus ja naiivsus segunesid vabastava eneseväljendusjulguse ja katsetamist soodustava lavalise koostööga. Oli näha (ja kostus ka vestlusringist), et etendajad võtavad end selle lavastuse puhul küllaltki tõsiselt, mis pakkus taas uue perspektiivi etenduskunstniku psühholoogiale. Tiidelepa lavastust vaadates tärkas minus mahamaetud diletant, nii väga tahtnuks tõusta ja kaasa lüüa! Etenduse tugevaimaks osaks jäi toosama grupidünaamika: laval oli „paberite järgi” interpreete, etenduskunstnikke, skulptoreid ja kunstitöötajaid, kes andsid kõik eri varjundi ühele (peediga maalitud) lõuendile. Teisisõnu öeldes oli näha, et tegu on inimestega, kes koos saunas ja suitsul käivad.

Etenduskunsti kodustamise võti näib olevat lahti laskmine mõistmisvajadusest. Küsimused nagu „mida publik nüüd sellest siis kaasa võtma peaks?” ja „mida see kõik lõpuks tähendas?” on selle teatriliigi puhul pigem üleliigsed ja annavad ohjad vaat et liigagi palju etenduskunstniku enda kätte. Vestlusringidest ilmnes, et kunstnikel pole tõemonopoli, nad ei soovi ega igatse vastutust kõigiga Suurt Sõnumit jagada. Mõnikord ei ole seda vaja. Veidi meenutab tähendusnõue „Lucky Charm’is” viidatud vastutuse vastumeelsusele – palume pseudoteadjailt nõu oma edasise haridustee osas ning valime kaardi järgi elukaaslasi. Samamoodi näib etenduskunstnik – aga miks mitte ka kunstnik üldisemal tasandil – mõnikord kui pooljumal, kel on suur vastutus öelda, selgitada, anda ja veelkord anda, olgugi et tihtilugu ei saa ta vastu tervisekindlustustki. 

Johanna Rannik armastab pikki lauseid, liitsõnamoodustisi ja idealistlikke ideid. Muu identiteet on menetlemisel.