Eesti paviljoni kutsuti tänapäeva eluasemeturu tingimusi ilmestama ports etenduskunstnikke. Imelik pressienergia varjutas kodususe ja valmistas pettumuse, kuid avamislainete lahtudes tekkis teosega ka päris side.

Alustasin teekonda Veneetsia biennaalile kõrgete ootustega. Asi ei olnud mitte selles, et minusugune saab viimaks osa nimekaimast rahvusvahelisest arhitektuuriüritusest, vaid hoopis põhilises huvitekitajas selle sees – meie oma paviljonis „Kodupeatus”.

Eesti väljapanek tekitas elevust juba etenduskunstnikele suunatud open call’i väljakuulutamisest aasta alguses. Paari viimase kuu jooksul jälgisin Instagrami kontot @estonianpaviljon_homestage, lugesin eelroaks arhitektide Peeter Kormašovile antud intervjuud, kuulasin „R2 Pulsi” vestlust lavastajatega. Kõik, mis vastu vaatas, tõotas head.

Idee on tuttav ja aktuaalne. Eluasemeprobleemidega silmitsi seismisest pääsevad vähesed ja ka arhitektidel on vaja kuskil elada. Riiklikku eluasemevaldkonna arengukava aga Eestis ei ole. Kontseptsiooni loojad Aet Ader, Mari Möldre ja Arvi Anderson kitsendasid selle laia teema eluruumi ja kasumiruumi vahekorraks, tuues enda sõnutsi välja igikestva vastuolu (ja ka kooselu) maja ja majanduse vahel. Iga kodu on vaadeldav kui rahaks tehtav kinnisvara ja paljud potentsiaalsed eluruumid seisavad kasumiootuses tühjana.

Eriti isutekitavalt mõjub muidugi idee poeetiliselt loogiline esitus: eluruumist rääkivas teoses ongi päriselt elu sees. Kohal ei ole mitte vajaduse korral teooriat ja kontseptsiooni selgitav galeriitöötaja, vaid paviljonis elab etenduskunstnik, kelle tegevusi koordineerivad lavastajad Keithy Kuuspu ja Liisa Saaremäel. Eluruumist räägitakse elu ja inimese kontekstis ning seal elav inimene kureeribki iseenda privaatsfääri.

Kohal ei ole mitte vajaduse korral teooriat ja kontseptsiooni selgitav galeriitöötaja, vaid paviljonis elab etenduskunstnik.

See mulle meeldib. Mulle meeldib, kui asjad on päris. 

Veider pugemiskultuur ja kuiv teooria galeriiseintel

Eelavamine tähendab, et tähtsamad ninad, kutsetega sõbrad ja ajakirjanikud saavad külastada biennaali eelisjärjekorras kaks päeva ametlikust avamisest varem. Müürilehe kultuuritoimetus kahtles veidi, kas selline pressile mõeldud avamis-show ka päriselt teoste toimimisse head sissevaadet pakub. Etteruttavalt võin öelda, et kahtlemiseks oli ka põhjust.

Kui olin käinud läbi väikese osa näituse ühest peaalast Arsenalest, pettusin natuke selles, et kunsti enda kõrval on eelavamise läbivaks jooneks ka piinlik pressile pugemine. Kõikidele ajakirjanikele pakuti tasuta kotte, mütse, märkmikke, harilikke. Mõtlen endamisi, et kas see, et Taani või Saudi paviljon jagab kõige ägedamat kraami, tähendab, et peaksin nende paviljonidele oma kirjutises kuidagi eriliselt rõhku panema? Isegi kui mõlemas paviljonis oli potentsiaalselt midagi huvitavat, ei soovi ma paljast trotsist neile väga keskenduda.

Üleüldiselt oli biennaal väga teoreetiline ja deep. Nagu teada sain, moodustavadki tavaliselt stendidele disainitud teoreetilised tekstid arhitektuuribiennaali läbiva osa. Paviljone läbi käies dešifreerisin keeruliste sõnade vahelt seda, millega me siin nüüd päriselt tegeleme, kuues juxtaposition ja kaheksas sustainability üheteistkümnenda colonialism’i järel. Palju oli videosisu, fotodokumentatsiooni, tekstiili, biomaterjale. Nagu ütles Aet, ei saagi enam eriti aru, kas oled arhitektuuri- või kunstibiennaalil.

Eesti paviljon tõotas seda enam midagi väga head ja erinevat. „Kodupeatus” asub kohe Arsenale väljapääsu juures, jäädes mugavalt tee peale, kuid olles kihavast tsentrist siiski veidi eemal. Esimese pilgu sain paviljoni sisule heita spetsiaalselt pressile mõeldud privaattuuril. Korteriuksel pidi iga külastaja enne sisenemist oma jalanõud ära võtma. „Vana hea eesti värk,” kommenteeris keegi kõrval. Kui sain end uksest sisse pressitud, nägin, et köögilaua taga istus parasjagu korteris elav ja etendav Arolin Raudva. Arolin sõi lõunaks spagette ja lehvitas tervituseks.

Hoolimata tuttavlikkusest oli midagi sealses õhustikus kuidagi off. Korter oli imelikult kõle, ootasin midagi palju kodusemat ja wholesome’imat. Ei olnud küll sama suvaline tunne kui teistes paviljonides ega päris perfokas-galeriis-maik, kuid kellegi privaatsfääri sisenemise tunnet ei tekkinud. Tulemus näis kontseptsiooni kõrval poolik. Kodu mõjus kui simuleeritud avatar, kuhu külastajate petmiseks korraks nuudleid sööv etendaja asetati. Tuuril tutvustatud osised ei loonud otsest tervikpilti ja ühtegi sisulist teemaarendust mu peas ei tekkinud. Suured ootused ja elevused kukkusid kolinal kokku.

Kodu mõjus kui simuleeritud avatar, kuhu külastajate petmiseks korraks nuudleid sööv etendaja asetati.

Asi, nagu selgus, ei olnud aga siiski „Kodupeatuses” endas. Too avamisi kummitav ja sisu varjutav energia oli kohal ka seekord. End pressiinimeste summast läbi surudes ja selgitavat tuuriteksti kuulata üritades ei saanudki eriti võimalust detaile ja olustikku avastada. Veel vähem ruumiga kohaneda. 

Järgmistel päevadel käisin Arsenale ja Giardini põhjalikumalt läbi. Enim jäid meelde Läti, Prantsusmaa ja Uruguay kunstilised valikud. Seda just põhjusel, et need raputasid natuke seda tõsist suurtele-probleemidele-viitamise(-kuid-mitte-millegi-päriselt-ärategemise) atmosfääri. Mustvalgete paviljonide vahel olid poeleti taga lõbusad lätlased, kelle loodud supermarketis sai sirvida varasemate biennaalide toodeteks muudetud teoseid. Uruguay paviljonis, minu vaieldamatus lemmikus, oli audiovisuaalne teos, kus metsaseaduse avatar esitas woke’i räppi ja eneseotsinguooperit. Prantsuse paviljonis tegeleti drag’induse ja eskapistliku peoga, võbe oli mõnusalt trashy.

Ka Arolinil käisin õnneks külas veel päris mitu korda. Esialgne pettumus lahtus samm-sammult iga korraga aina enam, olustik mõjus aina kodusemalt ja nii idee kui ka teostus said aina südamelähedasemaks. 

Kodu peategelane ongi sealne elanik

Enne sisenemist peab iga külastaja täitma lepingu ehk short-term stay agreement’i, mida pressituuri ajal veel ei olnud. Leping seob mind juba enne sisenemist selle kohaga ja ruumi kaudu ka etendajaga. Oma külastusajal istusin laua taga ja rääkisin Aroliniga juttu, pikutasin voodis ja vaatasin peeglitest toa ja aknataguse eri nurki,  jõin kohvi ja pesin oma tassi ise ära, lugesin seinale kleebitud paberilt Jan Kausi kirjutatud teksti ning kuulasin võõraste inimeste jutte sellest, kui palju nad üüri maksavad või mitu korda nad on elus kolima pidanud. Üks neist oli kolinud lausa üle kolmekümne korra, teine ütles, et number võib ka viiekümneni küündida. 

Just see, kui suvalised inimesed hakkavad hoopis omavahel teemade üle arutlema, on Arolini enda sõnul kõige nauditavam. Tekib selline mõnus antropoloogiline moment, kus fookus läheb võõrale inimesele. Ka mul oli päris tore kuulda mõtteid teistelt biennaali külastajatelt, kelle kõrval oleks muidu võib-olla vaid vaikides mõnd stendi lugenud.

Hoolimata mitmest külastuskorrast tundsin kogu aeg, et kõike ei saa kätte. Keithy sõnul ongi see veidi FOMO-lavastus, kuna olenevalt saabumise hetkest võib atmosfäär täielikult erineda. Leping sätestab, et korteris tohib viibida kuni poolteist tundi. Arvestades, et see on ometi kellegi teise kodu, tundubki loogiline, et igast privaatelu nüansist sada protsenti aimdust ei saa. Aeglustus üllatas veidi ka kuraatoreid. Mari sõnul tundus neile maksimaalset külastusaega määrates, et poolteist tundi on jube pikk aeg, kuid kohapeal läks see üliruttu. Pigem viibisid inimesed paviljonis rohkem kui vähem aega. Hea oli avastada ja üllatuda, et planeeritu hakkaski tööle. Inimesed ainult ei allu hästi reeglitele, vaid viitsivad sageli ka süveneda ja oma mõtteid jagada.

Hoolimata mitmest külastuskorrast tundsin kogu aeg, et kõike ei saa kätte.

Ilmajäämistunnet kergendab seinale kirjutatud etendaja päevakava, mis annab aimu sellest, mis seal ruumis veel toimub ja millest kodune olemine koosneb. Lavastajate sõnul toetab ja motiveerib kava etendajat ning tagab, et eri toad oleksid dramaturgiliselt kasutuses. Päevakava koostavad etendajad ise, toetudes proovides läbi arutatud teemadele. Nad saavad ise valida, milline on nende avalikult elatava argipäeva intensiivsus, olmelise-performatiivse vahekord, balanss. Arolin otsustas, et paneb oma päevakavasse „The Simsi” mängimise, tema mõte oli teha tuure ja näidata videot. Paviljoni keskmes ongi Arolin. Või siis Kirill või Anumai või Külli või Eline või Paula või Johhan (või etendajate rollis olles ka Keithy ja Liisa ise).

Kogu protsessi vältel olid arhitektid, kes täitsid korraga nii kuraatorite, autorite kui ka produtsentide rolli, mõistekaardi keskseks lüliks. Nemad koondasid enda ümber lavastajad, kirjanik Jan Kausi, helilooja Markus Robami ja stsenograaf Kairi Mändla. Arhitektid tagasisidestasid tekstide mustandeid, käisid proove vaatamas ja hoidsid kogu protsessil kätt pulsil. Paviljoni avamise hetkel andsid nemad aga lõpuks vastutuse endalt ära. Esimestel päevadel käisid nad võimalikult vähe kohal, et lasta Arolinil rahulikult enda elu elada. Lavastajad siiberdasid küll veel paviljonis ringi, kuid ka nemad on nüüdseks Veneetsiast lahkunud. Etendajad ja vabatahtlikud jäävad paviljoni eest üksinda vastutama. Kuraatorid soovitavad külastada paviljoni pärast iga etendaja esimest nädalat, sest selleks ajaks laseb ehk ka elanik natuke rohkem vastutusest lahti.

Etendajad saavad ise valida, milline on nende avalikult elatava argipäeva intensiivsus, olmelise-performatiivse vahekord, balanss.

Sümboolne sisseõnnistaja

Kodune tunne tulebki Arolini sõnul enim esile läbi vastutuse ruumi ees (kuigi täielikult olukorra eest vastutada ei saa). Paviljoni esimene külastaja põhjustas alguses väikese ehmatuse. Selleks oli üks kodutu, kes kandis kaenlas telki, ja jalanõusid, mida ukse peal ära võtta, tal polnud. See tundus eluasemekriisist rääkiva teose esimese külastusena liiga sümboolne, nii et arhitektidel tekkis tunne, et see võib olla lavastatud provokatsioon. Kodutu rääkis puhast inglise keelt ning mõjus väga poeetiliselt ja teatraalselt. Parfüüm tundus seejuures aga ehtne. Viisakas tüüp veetis paviljonis maksimaalse võimaliku aja, rääkis temaatilist juttu, pikutas voodi peal, joonistas külalisteraamatusse pilte. 

Eriti sümboolne oli arhitektide sõnul ka see, kuidas kodutuga samal ajal paviljoni külastanud keskealine korralik Kesk-Euroopa paar tutvus ülielitaarsel kunstiüritusel eluasemeküsimusi käsitleva näitusega ning väljus ruumist, vehkides nina ees kätega ja mõeldes, et „iu, kodutu”. Tegijad pigem rõõmustavad, et see tüüp sai seal kenasti tunnikese puhata. Veidi võõrastav on mõelda, et kuigi see ongi päriselt etendaja kodu, ei saa ta valida, kes sinna sisse astub. Hirmutav, et kellelgi puudub oma privaatsfääri üle nii suur osa kontrollist. Rohkem tuleb Arolini sõnul õnneks ette aga seda, et ta ei taha, et mõned külastajad ära läheksid, kuna nendega koos on olnud niivõrd tore aega veeta. 

Veidi võõrastav on mõelda, et kuigi see ongi päriselt etendaja kodu, ei saa ta valida, kes sinna sisse astub.

Ukse taha tekkiv järjekord (korraga saab sisse maksimaalselt 12 inimest), leping ja jalanõude äravõtmine toimivad Mari sõnul hea inimeste filtrina ja kergendavad mõnevõrra etendaja elu. On inimesi, kes põrkuvad tagasi, kuna ei viitsi oodata, või neid, kes ei taha kuhugi alla kirjutada. Selles peitub arhitektide arvates aga ainult tugevus – sisse tulevadki need, kes jaksavad süveneda. Jalanõude äravõtmine on Arvi sõnul hetk, kui lepingule päriselt alla kirjutatakse. Kui paelad on juba lahti seotud, jääd ruumi tõenäoliselt ka pikemaks.

Kogu paviljon on kestev ja isiklik teekond

Kodususe romantika saatis loojaid terve protsessi vältel. „Kõikide tiimiliikmete kodud on läbi käidud,” ütleb Keithy. Kodudes peeti koosolekuid, tehti ajurünnakuid ja proove. Lavastajad käisidki päriselt vaatamas, kuidas etendajad enda koduses keskkonnas toimetavad. Liisa sõnul oli väga informatiivne näha, kuidas keegi oma kodu asustab või külalisi vastu võtab. Ka kuraatorid käisid mõnes proovis kohal, veendumaks, et kodususe kõrval säiliks ka kriitika. „Koduteema tuleb lihtsalt ja kõik oskavad sellega suhestuda, aga vaatasime, kuidas kaasata ka kinnisvarateemat, et see pidev duaalsus püsiks,” räägib Aet.

Etendaja iseseisvus toob paviljoni olemusse olulise märksõna – „kestva muutuvuse”. Kui Kosovo paviljoni kõrgkunstiline ja hästi valgustatud metallkonstruktsioon ripub laes tõenäoliselt iga päev ühtmoodi, siis Eesti paviljoni külastades ei tea isegi tiimiliikmed ise, mis kogemuse sealt parasjagu saada võib. Rolli hakkab mängima see, kellega koos sa sinna satud, mis on kellaaeg, mis tegevus on parajasti pooleli või mis tuju valdab kohapeal olevat etendajat. Inimlik error saab teose osaks ja selles peitub midagi ilusat.

Valet aega saabumiseks ei ole, kuna ruum ise püsib suuresti fikseeritud ja ainuüksi seal peitub palju detaile, millesse süveneda. Võib tunduda, et elutoa riiul on seal alati olnud, kuid lähemal vaatlemisel selgub, et tegu on hoopis füüsilise Exceli tabeliga. Ka toolid ei ole niisama toolid, pingid sissepääsu ees niisama pingid, taimed niisama taimed, ja isegi plekid laudlinal ei ole seal kogemata. Isegi kui esmapilgul näeb korter välja üsna tavaline, on tegelikult iga detail omaette teos. Olgugi et fikseeritud, ei ole ka ruum oma olemuselt lõpuni muutumatu. Juurde koguneb kihte: fotoalbumid täituvad, täieneb seinale riputatud võtmete kollektsioon, kuhjuvad tšekid ja lood. 

Biennaali avamist külastanud Laur Kaunissaare olevat öelnud, et kui paviljonide jaoks on tehtud meeletu uurimistöö, tundub see veidi raiskav, kui keegi ei jõua sellesse kribukirja süveneda. Ka Eesti paviljoni kohta küsiti juba kriitiliselt, et kus on akadeemiline ja teoreetiline taust. See taust on täiesti olemas. Arhitektid lugesid pikalt mitmeid aruandeid ja teooriatekste, kuid otsustasid, et neil puudub huvi seda deklaratiivseks esseeks kokku kirjutada.

Mingil määral sarnaneb see suunitlus Läti paviljoni omaga – teoretiseerimise asemel luuakse üks kujund ja ruumikogemus (kodu või supermarket) ning see kujund hoolitseb külastajate eest ise. Kodu ei ole kodu ainult sümboolselt ja supermarketis ei ole lihtsalt iseteeninduskassa, vaid mõlemas viibib kohal inimene. Nagu kuraator Arvi ütles, ei püüa nad anda edasi ühte deep’i teaduslikku tõde, vaid vahendada temaatikat pidevalt muutuva kogemuse kaudu.

„Kodupeatuse” suunitlus sarnaneb Läti paviljoni omaga – teoretiseerimise asemel luuakse üks kujund ja ruumikogemus, mis hoolitseb külastajate eest ise.

Minus kummitas väike murelik kahtlus, et kas oli narr eeldada, et selline kunstlik külastusviis nagu pressituur annab paviljoni sisu ikka kõige paremini edasi või on ehk asi siiski ka paviljonis. Võib-olla on sellega nagu paljude asjadega, et tegelikult ei pruugi hea olla, aga kui piisavalt teemasse süvened, veenab see su lõpuks ära. Igaks juhuks uurisin biennaali avamise järel külastanud Anita Kodaniku käest tema kogemuse kohta. Ta ütles, et esmamulje oli külalislahke ja tore ning eriti hubaseks tegid paviljoni väikesed ja detailsed süsteemid. Seda oli hea kuulda. 

Liisbeth Horn on vabakutseline „keegi”, kes sai omale Taani paviljonist naissi nokaka.