Plasti lühiajaloos mängivad olulist rolli nii piljard, sõda, superkangelased kui ka indiaanlased, taustal on aga kõlanud kord sõnumid materjali vastupidavusest, kord selle ühekordsusest.

Plasti, esimese täiel määral sünteetilise materjali leiutamine on inimajaloo seisukohalt sama pöördeline kui tule või ratta kasutuselevõtt. Esimestel kümnenditel nähti selles võluvitsa, mis pidi aitama nii toonaste keskkonnaprobleemide (elevantide ja kilpkonnade üleküttimine) kui ka sotsiaalse ebavõrdsuse vastu. Tänapäevase ühiskonna mitmed olulisimad hüved – hügieen, meditsiin ja tehnoloogia – tuginevad just plasti pakutavatele võimalustele. Ometi toimus 20. sajandi keskel oluline pööre, mis muutis utoopia kiiresti düstoopiaks, ning plasti parimad omadused – vastupidavus, kättesaadavus ja odavus – on teinud sellest suurepärasest materjalist suurima keskkonnaohu, millega inimkond on silmitsi seisnud.

Helge algus

Esimene plastist toode oli tselluloidist piljardipall, mille lõi 1868. aastal ameerika leiutaja John Wesley Hyatt. Toode võitis piljardipalle tootva ettevõtte korraldatud konkursi, mille eesmärk oli leida jätkusuutlik alternatiiv elevandiluust pallidele. Ehkki tselluloidist kuulide eluiga jäi üürikeseks (nende keemiliselt ebastabiilne koostis võis tuua kaasa ootamatuid plahvatusi piljardilaual), avati sellega uks tulevikku.

Ühe obskuurse, kuid siiski iseloomuliku varast plasti populariseeriva kampaanianäitena võib tuua tselluloidist kraede ja kätiste reklaamimise kodusõjajärgses Ameerikas. Ehkki tselluloidiga töödeldud tekstiil ei asendanud kunagi täiel määral naturaalset kangast, võimaldas see kasvavate tööstuslinnade söetolmust räsitud meestele kerget värskendust, olles odav, veekindel ja hõlpsasti puhastatav. Reklaamikampaaniates toodi lisaboonusena esile nii naiste töökoormuse vähenemist kui ka USAsse emigreerunud hiinlaste pesumajade pankrotistumist.

Tänapäevase ühiskonna mitmed olulisimad hüved – hügieen, meditsiin ja tehnoloogia – tuginevad just plasti pakutavatele võimalustele.

II maailmasõja eel jõuti üksteise järel välja töötada bakeliit (leiutas 1907. aastal belglane Leo Hendrik Baekeland), tsellofaan (šveitsi keemiku ja tekstiiliinseneri Jacques Edwin Brandenbergeri leiutis) ja nailon (selle võttis 1938. aastal kasutusele USA keemiafirma DuPont). Tõelise pöörde plastitööstuses tõi aga alles II maailmasõda.

Materialistlik utoopia

Sõja puhkemine hoogustas paljude tehnoloogiliste valdkondade arengut. Äsja avastatud plastid leidsid kasutust nii kaitsevarustuse, relvaosade, langevarjude, köite kui ka lennumasinate loomisel. Ainuüksi USAs kasvas plastitootmine II maailmasõja päevil 300%.

Samal ajal algas popkultuuris aga koomiksite võidukäik. Ameerika koomiksi kuldaja alguseks peetakse enamasti 1938. aastat, kui ilmavalgust nägi Supermani sari. Joonistatud superkangelaste lood kuuluvad tihti teadusliku ulme valdkonda, olles seotud keemiatööstuse, radioaktiivsete osakeste, geenimutatsioonide või muu tehnoloogiaga, mis on ühtaegu innovaatiline ja hirmutav. Otse loomulikult leidsid piltjutustuste külgedele tee ka plastist superkangelased.

1940. aastal tutvustas Marvel Kummimees Flexot (Flexo the Rubber Man) – omamoodi tehisintellekti, kelle keha on üleni kummist. Flexo supervõimeteks olid ebainimlik jõud ja vastupidavus, kiirus ja elastsus. 1941. aastal tuli aga DC Comics välja Plastikmehega (Plastic Man, hüüdnimega Plas), superkangelasega, kes avastab pärast õnnetust keemiatehases, et ta suudab oma kehamolekulide struktuuri kontrollida ja lõputult venida, ennast põrgatada ning võtta mis tahes kuju, maskeerides end kas või Adolf Hitleriks.

Plasti algusaegadel reklaamiti materjali kui „igavest”, „purunematut” ja „püsivat”.

Pärast ilmasõja lõppu seisis ülekuumenenud plastitööstus silmitsi paratamatu langusega. Kahjude minimeerimiseks tuli tekitada nõudlust tsiviilvaldkondades. Nõnda ujutatigi poeletid üle kõikvõimalike uudistoodetega – nii vajalike kui ka äsja loodutega. Tuleviku seisukohalt toimus aga olulisim muutus plasti turundamises, kus hakati „vastupidavuse” asemel rõhutama „ühekordsust”. Plasti algusaegadel reklaamiti materjali kui „igavest”, „purunematut” ja „püsivat”. Odavad uudistooted julgustasid aga tarbijaid neid pärast ühekordset kasutamist lihtsalt minema viskama. Paljud reklaamid olid suunatud perenaistele – ühekordsed nõud, prügikotid, tuhatoosid, matid, pannid, kandikud ja lauakatted lubasid hügieenilist, kildudevaba ja kergesti koristatavat kodu. Muutunud ideoloogia apoteoosiks võib pidada Life Magazine’is 1955. aastal avaldatud pilti, millel on kujutatud õnnelikku ameerika perekonda kõikvõimalikke majapidamisvahendeid õhku heitmas. Kaasneva artikli pealkiri „Throwaway Living” juhatab sisse ajastu, kus plastitootmine kasvas kahelt miljonilt tonnilt aastas (aastal 1950) aastaks 2015 380 miljoni tonnini.

Nuttev indiaanlane

1960ndate keskkonnaliikumiste tuules kerkis pinnale kasvava plastireostuse probleem. Ehkki tõsisemalt hakati seda adresseerima alles järgnevatel kümnenditel, pidid tarbijate muredele vastama ka tootmiskasvust huvitatud suurfirmad. Ja nad tegid seda – pannes vastutuse tarbija õlule.

Tõusva keskkonnateadlikkuse üheks märgilisimaks ja küünilisimaks vastuseks sai 1971. aasta nutva indiaanlase reklaam (The Crying Indian Commercial), kus pisarates Ameerika põliselanik pöördub vaataja poole üleskutsega: „Inimesed alustasid saastamist. Inimesed võivad sellele ka lõpu teha.” Reklaami taga olev organisatsioon Keeping America Beautiful asutati Coca-Cola, Philip Morrise ja teiste suurtööstuste koostöös ning kuna tegu on endiselt ühtede suurimate keskkonnareostusesse panustavate ettevõtetega, muudab see sõnumi väärtuse pehmelt öeldes küsitavaks.

Teine suur muudatus, mis 1970ndatel toimus, oli plastpakendite ümbertöötamise propageerimine. Pakenditele lisati plasti tüüpi tähistav märgis (noolekestega kolmnurk, mille sees on number 1–7) ning taaskasutust tutvustati kui jätkusuutlikku ja loodussõbralikku praktikat. Sellegi algatuse taga olid plastitööstuse esindajad, kes soovisid kergendada tarbijaskonna südametunnistust tootmist vähendamata. Enamik kokku kogutud pakendeid lõpetas paraku siiski ahjus, ookeanis või pinnatäitena.

1970ndatel hakati plastpakendite ümbertöötamist propageerima, mille taga olid plastitööstuse esindajad, kes soovisid kergendada tarbijaskonna südametunnistust tootmist vähendamata.

Ahnus on olnud plastitootmise ajaloos võtmekomponent, muutes kunagise utoopia keskkondlikuks õudusunenäoks. Ühelt poolt täitis plast lootusi, mille visionäärid olid sellele pannud – muutis elu mugavamaks, odavamaks ja põnevamaks. Teisalt toimus murrang, kui kunagistele keskkonnaprobleemidele väljapakutud lahendus muutus ise ohuks elurikkusele ning hakkas taastootma sotsiaalset ja geopoliitilist ebavõrdsust, mida see pidi oodatavalt hoopis leevendama.

Düstoopia nõuab tasakaalu taastamiseks utopistlikke lahendusi. Alates NASA satelliittehnoloogiast, mis aitab ookeanides leiduvat plasti kaardistada, kuni Amazonase vihmametsadest leitud seenteni, mis suudavad plastist toituda (sealjuures ise vajaduse korral toiduks olles) – praegu otsitakse võimalusi plasti asendamiseks, kokkukogumiseks, ümbertöötamiseks ja ärakasutamiseks sama suure innuga, kui poolteist sajandit tagasi elevandiluule ja kilpkonnakilbile alternatiive pakuti. Piljardipall on taas veerema löödud.

Ave Taavet on vabakutseline karikaturist ja kirjanik. Viimastel aastatel on teda huvitanud psühhomateriaalsus – kuidas projitseerub inimese hing esemelisele maailmale ning mil moel loovad eri materjalid uusi hirme ja ihasid.

Liisi Grünberg lõpetas just töötamise animafilmi „Miisufy” kallal. Rohkem infot leiab internetist.