Laupäeval, 17. juunil toimub HALLis ERKI moeshow järelpidu, kus astub üles saksa industriaalse techno artist Ancient Methods alias Michael Wollenhaupt. Nii oma produktsioonides kui ka DJna asetab Ancient Methods oma huvi wave’i, EBMi, industrial’i ning liturgilise, psühhedeelilise ja folkmuusika vastu techno-raamidesse. Enne oma Tallinna etteaset oli meil võimalus temaga rääkida nii techno ajaloost kui ka kontseptsioonist muusikas.

Esimest korda Eestit külastades mängisid ühes 13. sajandi mõisas. Kui suurt rolli mängib sinu settide esitlusviisi silmas pidades ümbritsev keskkond?

Oojaa, mäletan seda väga hästi. See oli tõeliselt maagiline, unikaalne ja perekondliku vaibiga koht vägeva päikesetõusuga üle väljade. Loomulikult üritan setti ette valmistades arvestada ka kohaliku keskkonnaga. Nagu siis, kui mängin päikesetõusul rannas – mida juhtub haruharva – või higises keldris, mis moodustab enamuse mu esinemistest. Pime ruum võib sundida inimesi keskenduma vaid muusikale, ilma kõrvaliste teguriteta. Mäletan ehedaimat lähenemist sellele Autechre kontsertidelt, mis leidsid aset kottpimeduses. Ka praegu laialt levinud mobiiltelefonide keeld võib seda ideed järgida. Sellegipoolest leian, et ka maal looduslikus keskkonnas mängida on ülimalt paeluv. Sa saad osaks looduslikust orkestrist ja pead tähele panema, mis su ümber toimub, järgima looduse dramaturgiat – koit, päikeseloojang, hommikune udu, lainete heli – ning sobitama oma muusika sellesse dünaamikasse. Muusik või DJ pole niivõrd tähelepanu keskpunkt, vaid saundträki looja laiemale keskkonnale.

Ancient Methods sündis frustratsioonist varajase karmi techno väljasuremise suhtes. Mis muudab minimalistliku lähenemise sinu jaoks nii masendavaks?

Olin üsna pettunud tol ajal igal pool kõlanud aneemilise plastikust minimal-tech-house’i helikeeles, aga ma ei ütleks, et mulle minimalistlik muusika üldiselt ei meeldi. Kuulata Robert Hoodi lugu ,,Minus” 33rpm kiirusel on endiselt täiesti vapustav. Armastan ka vanu Sähkö üllitisi ning mõne kaasaegse klassikalise helilooja loomingut, näiteks Kali Malone’i. Pealegi on ju valdav enamus elektroonilisest tantsumuusikast, ka mu enda oma, üsna minimaalse lähenemisega.

Kui palju mõjutas techno mõõnaperioodil Ancient Methodsi helikeelt EBMi ja industriaaliskeene?

Techno’t peeti eriti just selle varajastel arenguaastatel futuristlikuks. Seevastu minu jaoks on idee futurismist seotud düstoopiaga, kus masinad kontrollivad ka kõige inimlikumaid valdkondi, nagu muusika. Samaväärse muusikalise käsitluse düstoopilisest futurismist leidsin pigem teistelt elektroonilise muusika väljadelt. Seega arvan, et see on oluliselt kujundanud mu muusika üldist esteetikat.

Kas kontseptsioon ja heli on võrdselt olulised?

Mis puudutab muusikat või kunsti üldiselt, pole miski mu jaoks nii oluline kui reaalselt käegakatsutav, visuaalne või kuuldav sisu. Mõni võib vaielda, et võimatu on lahutada sisu kontseptsioonist, aga mul on sellele väga lihtne vaatenurk. Kunst või muusika, mis ei kõneta mind omaette, vaid vajab kontseptuaalset raami, et täielikult mõjuda, jätab mulle enamasti liiga kunstliku mulje. Teisisõnu: heli või kunstiteos on aines või eeldus, mis kannab kontseptsiooni, seega ei saa ka hästi väljamõeldud kontseptsioon kunagi asendada ega kompenseerida meisterlikkust ega substantsi. Kuigi ma ei pea sellist „kaalumist” praktikas eriti oluliseks, arvan, et suurepärase kontseptsiooniga tugev kunstiteos võib saundi ülendada ja viia meele rändama. Kuulan hetkel Asmus Tietchensi uut üllitist „Diskretion. Funktionsmusik für Verrichtungsboxen” („Diskreetsus. Funktsionaalne muusika seks-drive-in’idele”), mis minu meelest peaks olema päris kontseptuaalne üllitis. Arvan, et see on hea näide sellest, kuidas mõistus üritab asetada muusikat kujutluses määratud kohta ja tulemus on veider, absurdne ja isegi jube ning minu jaoks muudab see muusika tajumist täielikult, võrreldes sellega, kui kuulaks seda kontseptuaalsest raamist eraldatuna.

Paljud sinu plaadid on numbriliselt järjestatud. Kas püüad hoida narratiivi läbi mitme üllitise või on iga plaat omaette lugu?

Mitte eriti. Iga üllitis üritab olla sidus oma piirides, kuid iseseisev ja sõltumatu teistest.

Oled öelnud, et varajastel 90ndatel oli techno muusikaline revolutsioon. Kas näed täna taolist revolutsiooni aset leidmas mõne teise stiili puhul?

See tekitab küsimused: mis loob muusikalise revolutsiooni? Kas see üldse eksisteerib? Või on kõik pigem evolutsioon? Mõneti üldistavalt arvan, et on põhjendatud öelda, et techno oli viimane muusikaline revolutsioon. Kuigi minu arvates pole võimalik väita, et techno või ükskõik milline muu stiil kukkus imekombel maa peale kindlal ajal kindlas kohas. Nagu iga teine stiil, oli techno pika protsessi tulemus, milles sulatati kokku asju, mis olid juba varem olemas. Ometi oli see võib-olla viimane, kõige radikaalsem lähenemine kordustega masinamuusikale ja sellepärast arvan, et on õigustatud kutsuda seda muusikaliseks revolutsiooniks. Samas on palju näiteid, kus kasutati samu muusikalisi meetodeid, enne kui „techno” silt sündis. Siiski usun, et sotsiokultuurilise nurga alt algatas see tõeliselt murrangulise ja põhjaliku süsteemimuutuse. See tegi kättesaadavaks loomingulised ja produktsiooniks vajalikud vahendid ka neile, kes polnud piisavalt privilegeeritud, et hankida kallist stuudiotehnikat ega saanud head muusikalist haridust. Selline areng jätkus läbi aastate ja läbi mitmete erinevate žanrite, kui produktsioonivahendid muutusid sarnasemaks. Kuigi ma ei pea ennast eksperdiks, julgeksin öelda, et sellest ajast saati pole ühtegi tõelist muusikalist revolutsiooni olnud, ehkki muusikaline evolutsioon on keerelnud ümber tehnoloogilise arengu. Luuakse uusi silte ja pühitsetakse neid ärilistest aspektidest, aga üldiselt arvan, et muusikaline evolutsioon on lihtsalt varasemalt olemas olnu jätkuv taasavastamine, modifitseerimine, muutmine ja sulandamine. Nii võiks techno’t peaaegu heideggerlikul viisil vaadelda kui paljastajat ja arusaama sellest ei saaks piiritleda ühe elektroonilise tantsumuusika žanri esteetikaga. Techno, kui laiemalt muusika produktsiooni viis, aitab hõlbustada ligipääsu kõiksugustele muusikaga seotud teadmistele, mis võimaldavad olemasolevat lihtsamini ja kiiremini avastada, avaldada ja taaskasutada. Kuid sel põhjusel, ja arvestades meie rikkalikku kultuurilist ajalugu, arvan, et pikka aega koosneb tulevik tehnoloogia abil minevikust laenamisest.

Kas klassikalise muusika haridus tuleb Ancient Methodsi lugusid komponeerides kasuks?

Väga kehval tasemel, aga tuleb küll. Enamjaolt on need teadmised nagu tööriistakast, mis aitab teostada ideid mu peas. Mõnikord juhtub ka, et harjutades ammutan kindlaid ideid motiivi jaoks. Lisaks annab see ka põhjapaneva struktuuri, mis aitab mul avastada uusi territooriume ilma asju liiga suvaliseks või eksperimentaalseks ajamata.

Sinu DJ-sett HALLis saab olema võimsalt pikk. Kui tihti saad võimaluse nii pikalt mängida ja kas mõni aspekt selles on parem kui kõigest tunnise seti puhul?

Sellised võimalused on pigem haruldased. Ennekõike pakub seda minu residentuur klubis Khidi, kus mängin enamasti üle 12-tunniseid lõpusette. Miski pole sellega võrreldav. Tegin mõned aastad tagasi paar lõpusetti Berghainis. Kindlasti eelistan pikemaid sette mitmel põhjusel. Üldiselt tunnen, et mul on jagada nii palju erinevat muusikat, et tavalised 2-3 tunnised setid ei saa kunagi olla rohkemat kui katkend või lühilugu. Erinevate peatükkide kureerimine, paigutamine ja ühendamine võtab ruumi, neile kõigile on öös pühendatud oma koht. Üritada pigistada kõigist midagi 2-3 tunni sisse looks paraja segaduse ja konarliku dünaamika. Peale selle meeldib mulle idee, et DJ dirigeerib nii „tavalise seti” mikrodünaamikat kui ka terve öö makrodünaamikat.

Mõnikord on vaja ka soojendust ja tundma õppimise aega, näiteks olukordades, kus kõik publikus pole tuttavad selle muusikaga, mida ma mängin, või kui enne mängitud muusika oli väga erinev sellest, mida mina teen. Võib aega võtta, et korjata inimesed kokku sealt, kuhu nad jäeti ning viia nad kohta, kust sinu lugu algab.

Intervjuu ilmus algselt inglise keeles Beats From the Vaulti kodulehel

Üritus Facebookis