Katrin Tiidenberg oskab arvukaid digimaailma kohta levivaid müüte ümber pöörata. Näiteks rääkida sellest, kuidas just noored valdavad suurepäraselt ekraaniaja reguleerimise nippe. Või sellest, kuidas vaimse tervise probleemide allikaks võib olla hoopis vähene digitehnoloogia kasutus. Tema meelisteemadeks on aga seks sotsiaalmeedias ja digihiidude reguleerimine – valdkonnad, mis on omavahel vägagi läbi põimunud.

Juhtus nii, et sotsiaalmeedia praktikate uurijaga saadeti intervjuud tegema Müürilehe toimetuse ilmselt kõige digileigem inimene, kellel pole kunagi olnud nutitelefoni ega Instagrami kontot, kes pole kordagi Twitteris säutsunud ega Tinderis svaipinud. Ma ei mäleta, et oleksin ka kunagi teinud iseendast selfit, samas kui minu vestluskaaslane huvitus endlitest juba ajal, kui „selfie” asemel oli kasutusel veel küllaltki vägivaldse kõlaga „self shooting”. See ehk selgitab, miks jõuame tõeliselt oluliste küsimusteni alles intervjuu lõpus, kui on käidud läbi kõik tavalised hirmujutud sõltuvustest filtrimullideni.

Viimati suhtlesime mõned kuud tagasi, kui planeerisime sõltuvuse erinumbrit. Toona vastasid, et pigem võiks kirjutada sellest, miks iga uue tehnoloogiaga kaasneb sõltuvusärevus, mis ei vasta pea kunagi psühholoogide parameetritele sõltuvuse diagnoosimiseks. Kas see on mingisugune levinud põlverefleks, mis loob seoseid uue tehnoloogia ja vaimse tervise häirete vahel?

Tehnoloogia puhul räägitakse sageli, et see toob kaasa moraalse allakäigu, traditsioonilise peremudeli lagunemise, ühiskonna toimimast lakkamise, kapseldumise. Need lood on alati samad, olgu paanika põhjustajaks TikTok, nutitelefon, arvutimängud, Sony Walkman, televiisor, raadio või romaanide lugemine. Ka viimast peeti kunagi väga kahjulikuks. Mõtle, istub kogu aeg nurgas, on kuskil teises maailmas ega hoolitse piisavalt oma pere eest! See on inimeste, mitte tehnoloogia omadus. Me reageerime muutustele ärevuse ja paanikaga. Ja mida rohkem muutub maailm meie ümber, seda väärtuslikumaks muutuvad selgitused, mis vähendavad inimeste ebakindlust. Psühholoogid, kes uurivad eri kallutatusi, on öelnud, et selgituste tõepärast või rakendatavusest tähtsam on nende võime tekitada turvatunnet. Kui keegi suudab veenvalt ja mustvalgelt öelda, et miski pole kasutamiseks sobilik, sest see mõjub halvasti, siis isegi kui me ei suuda neid soovitusi järgida, on meil ikkagi kuidagi lihtsam ja parem olla. Tegelikkus on ju keeruline ja segane, kuid see on väga ebaseksikas sõnum. Kes seda kuulda tahab? Me tajume isegi, et kõik on keeruline.

Kui minna raamatupoodi, siis seal on riiulite kaupa teoseid, milles teadlased ja arstid kirjutavad sellest, et sotsiaalmeedia või digitehnoloogia on halb. Kuidas see narratiiv ikkagi nii laialt levinud on, sh nende inimeste seas, kes peaksid ju aru saama, et maailm ongi keeruline?

Mina pole kindlasti see, kes ütleb, et sotsiaalmeedia ja nutitehnoloogia ei põhjusta probleeme. Ma lihtsalt ütlen, et see pole ühemõtteline. Kui väidad teadlasena, et sinu uuring leidis, et kõik on sõltuvuses, siis pälvid suurema tõenäosusega nii teiste teadlaste kui ka laiema avalikkuse tähelepanu. Võrreldes sellega, kui teed uuringu ja ütled, et me leidsime, et kõik on keeruline. Hädakraaksumine on lihtne viis panna inimesi ennast kuulama. Tekib ennast taastootev ring: kuna ärevus paelub meid, meeldib see teema ka meediale, sellest räägitakse, me kõik loeme selle kohta ja võtame selle narratiivi mingil määral omaks.

Kuna ärevus paelub meid, meeldib see teema ka meediale, sellest räägitakse, me kõik loeme selle kohta ja võtame selle narratiivi mingil määral omaks.

Kas see on küsimus, milles teadlased on nüüdseks konsensusele jõudnud, või on see natuke nagu metsateema, kus ühed teadlased räägivad ühe teoreetilise baasi pealt üht, teised väidavad teistsuguse baasi põhjal risti vastupidist?

On teatud hulk uurimusi, mille puhul on lastud täita ankeet kahesajal tudengil, kes võtavad õppejõu mingit loengut, ja saadud andmete põhjal on tehtud mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi. Aga selleks, et midagi saaks populatsioonile üldistada, peaks valim olema esinduslik. Teine teema on, et sageli öeldakse, et on leitud seos ärevuse ja toitumishäirete ning digitehnoloogia kasutamise vahel. „Seos” on huvitav sõna, sest see on lihtsalt korrelatsioon. Mis siis edasi juhtub, on see, et info läheb rändama ja seose asemel hakatakse rääkima põhjuslikkusest, mis on väga spetsiifiline seose liik, mida on keeruline mõõta. Tekib küsimus, kumb põhjustab kumba. Põhjuse ja tagajärje uuringute puhul peaks meil olema kasutusel meetod, mis võimaldab kas statistiliselt või eksperimentaalselt teised muutujad – olgu nendeks uni, toitumine, geneetilised soodumused, varasemas elus kogetud vägivald – välja lülitada, et siis öelda, et depressioon tuleneb just sinu ekraaniajast. Enamik uuringuid seda ei tee ja on pisut lohakad selles, mida nad väidavad.

Sa kirjutasid viimatises Eesti inimarengu aruandes midagi, millega ilmselt palju lugejad vaistlikult ei taha nõustuda, nimelt et digitehnoloogia kasutamine pole pea kunagi vaimse tervise probleemide põhjustaja.

Uuringud on suutnud paremini tõestada, et mitte tehnoloogia ei tekita vaimse tervise probleeme, vaid kui mul on juba vaimse tervise probleemid, näiteks kalduvus obsessiivsusele või depressioonile, siis on suurem tõenäosus, et mul areneb välja problemaatiline tehnoloogiakasutus, s.t kasutan seda liiga palju või liiga ebaotstarbekalt. Ehk et vaimse tervise häirete esinemise korral võib sul areneda välja terve hulk problemaatilisi tehnoloogiakasutuse praktikaid. Värskes Eesti inimarengu aruandes ütlen, et tehnoloogia mõju hindamiseks tuleb lähtuda kolmest mõõtmest. Esiteks on inimesed tehnoloogiast erinevalt haavatavad. Kaks tundi ekraaniaega mõjub eri inimestele väga erinevalt. Lisaks inimese haavatavusele on oluline ka see, millega digimaailmas tegeletakse – on suur vahe, kas sa mängid arvutimängu või sudokut, skrollid Instagramis, postitad fännikunsti või karjud kellegi peale. See kõik läheb kirja ekraaniajana. Kolmandaks sõltub see tehnoloogiast. Olemuslikult on küll kõik platvormid ehitatud põhimõttel addiction by design, kuid see, mida ja kuidas sa seal teha saad, ikkagi erineb.

Kas meil on veel riskitegureid lisaks sellele, kas inimese vaimne tervis on korras?

Vaimselt terve ja vaimselt mitte terve pole ka mustvalge eristus. Meil kõigil on elus eri perioodid, kus me tunneme ennast kurvemalt, rõõmsamalt, ärevamalt, vähem ärevalt. Me ei tohiks propageerida arusaama, et kui keegi justkui pole riskigrupis, siis ta ei peaks enda tehnoloogiakasutusele üldse tähelepanu pöörama. Kõigil meil on vaja mõõdutundelist kasutamist ja eneseregulatsioonivõimet. Manipulatsioon ongi ehitatud meie eneseregulatsioonivõime õõnestamisele, kuid seda on võimalik arendada ja kasvatada. Digikirjaoskusest on palju räägitud, aga see keskendub tugevalt mingitele spetsiifilistele asjadele, nagu allikakriitilisus. Kui aktsepteerime seda, et elame digirikastatud maailmas, siis see tähendab, et peame õppima elama tehnoloogiaga koos nii, et tunneme, et meie agentsuse või toimevõimekusega on kõik hästi; et me pole marionetid, keda väntsutatakse – see on see, mida ma nimetan digitehnoloogiaga elamise eneseregulatsioonivõimeks.

Peame õppima elama tehnoloogiaga koos nii, et tunneme, et meie agentsuse või toimevõimekusega on kõik hästi.

Kuidas inimesed saaksid eneseregulatsiooni arendada?

Emotsionaalne intelligentsus algab enese jälgimisest. Sellest, et tead, mis on sinu trigger’id. Mille peale ma ülemäära vihastan? Mis selle all peidus on? Seejärel tuleb teadlik kasutamine. Meil on terve hulk asju, mida me teeme selleks, et meil oleks mõnus olla. Mõni joob veini, teine sööb jäätist, kolmas masturbeerib. Ometigi oleme kõik teadlikud, et me ei peaks tegelema nende tegevustega päev otsa. Tehnoloogiaga on samamoodi. On mingid asjad, mis mõjuvad nagu vein või masturbeerimine, ja on mingid asjad, mis mõjuvad ärritavalt või vihastavalt. Kui olen nendest mõjudest teadlik, siis saan teha tehnoloogiast omale kasuliku tööriista.

Too mõni konkreetsem näpunäide.

Võid vajutada unfollow’mise nuppu, blokeerida, peita midagi ajutiselt või jäädavalt. Kusjuures noored on selles üliosavad. Nende puhul, kes on praegu põhikoolis või keskkoolis, on tõesti märgata, et saame rääkida kollektiivselt tehnoloogiaga harjumisest või n-ö makrotasandil tehnoloogia kodustamisest. Mina ja sina oleme veel natuke liiga vanad, et osata mugavalt digitehnoloogiaga elada. Aga need, kes on praegu keskkoolis… Mul on mitu eri projekti, kus need noored on tulnud ja öelnud meile, et kui neil on eksamid, siis nad kustutavad üldse ära oma kontod. Nad mitte lihtsalt ei pane peale screen timer’it, mida nad ka teatud juhtudel vabatahtlikult teevad, vaid kustutavad ära nii äpi telefonist kui ka konto Facebookist. Facebook hoiab sinu kontot pärast kustutamist tegelikult veel kuu aega alles. Nad vaigistavad notification’eid ja panevad neid jälle peale, snooze’ivad sõpru 30 päevaks, võtavad maha märguandeid e-kirjade saabumise kohta. Ükski neist asjadest ei tähista noorte jaoks maailmalõppu. Umbes nagu minu põlvkonna inimesed ütlevad väga dramaatiliselt, et nad nüüd lahkuvad Facebookist, sest Facebook on halb. Noored teevad seda hästi paindlikult. Nad saavad aru, et neil on võimalik ise oma infovoogu ja kogemusi meisterdada.

Sellest sa kirjutasid ka inimarengu aruandes, et probleemiks pole mitte nutitelefonis olevad noored, vaid hoopis teisele poole digilõhet jääv vanem generatsioon. Kas nende puhul on asi selles, et nad ei tunne eneseregulatsiooni tehnikaid?

Vanemaealiste puhul on probleemiks arvuti või interneti kasutamise pädevuste nappus või nende pädevuste täielik puudumine. Mis ennustab vanemaealiste halba vaimset tervist? Üksindus ja kognitiivse võimekuse langus. Kui suhtled veebis ja kasutad tehnoloogiat, aitab see mõlema vastu võidelda.

Praegu põhikoolis või keskkoolis käivate noorte puhul on tõesti märgata, et saame rääkida kollektiivselt tehnoloogiaga harjumisest.

Räägime natuke sellest üksilduse teemast. Kuidas on ikkagi nii, et mõni leiab endale internetist kogukonna, sõbrad ehk isegi elukaaslase, teine, kes võib-olla kasutab seda palju rohkem ja samamoodi suhtleb seal teistega, tunneb ennast aga üksildase ja mahajäetuna ning jõuab lõpuks incel’i foorumitesse või ISISe võrgustikesse?

Oluline on meeles pidada, et meie veebikogemused sünnivad aina enam väga väikese hulga eraettevõtete majanduslikest huvidest lähtuvalt loodud ökosüsteemis ehk algoritm on kellegi loodud, täidab kellegi huve, töötab teatud viisidel, millest on teadlikud selle loojad, aga meie mitte. Nad on tihti teadlikud ka võimalikest negatiivsetest kõrvalmõjudest. Näiteks oli Facebook kursis, et Instagrami algoritm söötis jõuliselt ette enesekahjustamise või toitumishäiretega seotud sisu, kuid nad tegid strateegilise otsuse sellega mitte tegeleda. TikToki puhul on täheldatud, et nemad toetuvad oma algoritmilistes soovitustes võrgustikupõhisele mudelile „inimesed nagu sina”. Oletame, et ma lähen TikToki ja vaatan mingit rassistlikku sisu. Kui ma saadan algoritmile mitu korda signaali, et see meeldib mulle, näiteks panen laike või jagan või teen lihtsalt pöidlarulli piisavalt pika pausi, mida ta tõlgendab sellena, et postitus on mu tähelepanu pälvinud, siis ta mitte lihtsalt ei anna mulle peale rassistlikku, vaid ka seksistlikku, homofoobset, antisemiitlikku ja muidu vägivallale rõhuvat sisu. Algoritm loob millegi, mida teadlased nimetavad „vihkamise võrgustikuks”. See on see koht, kus meil tekib poliitikakujundajate ja teadlastena mure. Küsimus on, kas tehnoloogia peaks peegeldama seda, millised me oleme oma puudustes ja piiratuses, või peaks see peegeldama meile iseend kureeritud moel, s.t mitte innustama meid leidma üles iseenda kõige väiklasemat versiooni.

Sa oled ka öelnud, et filtrimulle pole põhjust karta. Jällegi, terve hulk tarku inimesi on väitnud, et just filtrimullid on põhjustanud ühiskonna polariseerumise, aidanud üles kütta eri gruppide vahelist vaenu, toonud võimule populiste, lõhkunud ühiskondlikku sidekude. Millest need inimesed valesti aru on saanud, kui nad selliseid seoseid on loonud?

Filtrimullide teooria paelub, sest selle puhul on halbadel asjadel väline põhjus: mitte meie pole süüdi oma kallutatustes ja kalduvustes, vaid tehnoloogia. Filtrimullidest räägiti esimest korda seoses blogidega nullindate alguses. Arvati, et blogid ja inimeste enda kokku pandud RSS-vood asendavad ajakirjanduse. Nüüd on see mõiste koos algoritmiliste soovitustega taas populaarseks muutunud. Teadlased, kes pole otseselt sotsiaalmeedia eksperdid, kasutavad seda, ütlemaks, et sotsiaalmeedia mängib rolli selles, mida nemad uurivad. Keegi uurib näiteks polariseerumist või populismi ja selles mõttes on väide loomulikult õige, sotsiaalmeedia tõesti mängib siin rolli, see on põhiline kultuuriliste väärtuste läbirääkimise tanner ja suhtlustaristu. Kui aga hakati tegema empiirilisi uuringuid filtrimullide ja kõlakambrite kohta sotsiaalmeedias, ei leidnud need kinnitust, enamik inimesi ei ela kõlakambrites. Enamik inimesi kasutab mitut sotsiaalmeedia platvormi, kus nad jälgivad eri teemasid ja inimesi. Umbes, et Twitter on USA poliitika ja Ukraina sõja jaoks, Instagramis on koerad ja tikkimine, 4chanis on mingid guilty pleasure meemid. Enamiku inimeste infoökosüsteem on mitmekülgne, jälgitakse erinevat sisu ja suheldakse erinevate inimestega erinevatel eesmärkidel ning sealt ei teki kindlasti filtrimulli. Järgmine küsimus on, kas iga platvormi sees on filtrimull. Aga isegi see väide ei leia kinnitust. Inimesed jälgivad üle n-ö ideoloogilise tara nii neid, kelle seisukohti nad jagavad, kui ka neid, keda nad vihkavad. Jälgivad selleks, et silma peal hoida ja teada, millest nad räägivad. Ehk kui räägime sellest, millised on paljusid puudutavad probleemid sotsiaalmeediaga, siis filtrimullid ja kõlakambrid on probleem äärmiselt väikese osa jaoks.

Sa mainisid enne vihkamise võrgustiku teooriat, mille baasilt võiks ju eeldada, et algoritm on nii tark, et see filtreerib sinu sotsiaalmeedia käitumise põhjal välja muu info, millega sa võiksid lävida, ning alles jääb ainult järjest ekstreemsem sisu.

Jah, teatud juhtudel tundub tõesti, et algoritmist tuleb peale väga üheülbalist ja aina ekstreemsemat sisu. Ja kui see on nii, tuleb sellele kindlasti tähelepanu pöörata. Aga me toidame algoritmi mitmete eri impulssidega. Lisaks meie enda sotsiaalmeedia kasutusele pakub algoritm meile sisu teiste meiega sarnaseks kategoriseeritud inimeste järgi ja ka meie jälgitavate inimeste meeldivaks märgitud postituste alusel. Kõik on palju segasem, kui filtrimulliteooria laseb sellel kõlada.

Kui ühiskondade polariseerumises ei saa lükata kogu süüd sotsiaalmeedia platvormide kaela, siis kuidas me peaksime nendest mõtlema? Mis rolli need ikkagi mängivad?

Kõige lihtsam on mõelda sotsiaalmeediast kui steroidist. See võimendab kõike, nii halba kui ka head. Ja see võtab ekstreemseid vorme. Kui kultuuris on ärev hetk ja panused on kõrged, muutub eneseväljendusviis äkiliseks, muutuvad ka aktsepteeritava käitumise vormid. Näiteks kui muretseme reaalselt oma demokraatia käekäigu pärast või kui oli COVID ning maskide kandmine ja vaktsineerimine tundusid elu ja surma küsimustena. Nii et jah, sotsiaalmeedia võimendab gruppides toimetavatele inimestele omast polariseerumist, aga see ei tekita seda.

Kas tehnoloogia peaks peegeldama seda, millised me oleme oma puudustes ja piiratuses, või peaks see peegeldama meile iseend kureeritud moel?

Kuidas sai sinust internetis seksuaalsuse uurija?

Ma alustasin tegelikult identiteedi uurimisest. Mind huvitas, kuidas internet vormib, piirab ja kujundab meie minapilti ja suhet iseendaga. Seks oli empiiriliselt see situatsioon, mille kaudu ma uurisin asju, mis mind huvitavad. Kuna enamik inimesi ei saa oma seksuaalsetest ihadest ja identiteedist grupi kontekstis rääkida, sest seksuaalsed normid ei võimalda seda, inimesed häbenevad ja meil on tabud, siis see tundus hea kaasusena, mille kaudu uurida inimestelt, kuidas internetis kogetu vormib nende suhet iseendaga. Seksist kirjutamiseni jõudsin siiski märksa hiljem. 

Sinu üks põhitees on olnud see, et seksuaalsus on inimeste loomulik osa, pea sama loomulikuks on saanud praeguseks sotsiaalmeedia – ometi need kaks eksisteerivad justkui lahus. Miks see probleem on?

Kui sotsiaalmeedia on inimeste sotsiaalsuse väljendamise põhitaristu, siis pole vastuvõetav, et mingid random ettevõtted – keda on Eesti kasutaja perspektiivist vaadates maailmas põhimõtteliselt kaks – saavad niivõrd erinevate kultuuriliste taustadega inimestele ette kirjutada, millest nad võivad rääkida ja mida näidata. Seks sotsiaalmeedias langeb sinna keerulisse kohta, kus on teemad, mis on seaduslikud, kuid mille avaliku kajastamise lubatavuse suhtes on inimestel väga reljeefsed seisukohad. Kaubastatud või kommertsialiseerunud seks on justkui lubatud – filmis on seksistseenid, õlut müüakse tissidega, autorehve tagumikkudega –, kuid igapäevane ja tavaline seks, mis inimeste vahel päriselt toimub, on häbiväärne ega tohi jõuda avalikkuseni. Me kirjutasime terve manifesti sekspositiivsest sotsiaalmeediast.

Mille eest te selles manifestis täpsemalt seisite?

Kuna paljude inimeste jaoks on seksist rääkimine piinlik, on seksi modereerimine sotsiaalmeedias täiesti ebasüstemaatiline ja pigem arbitraarne. Facebookil on ebaproportsionaalne võim reguleerida läbipaistmatult meie seksuaalset vabadust ja sekkuda seega meie seksuaalsetesse inimõigustesse. Sõnum on see, et me ei saa muneda selle otsas, et meil on piinlik, vaid tuleb vaadata asjadele otsa ja teha mõistlikke otsuseid. Teine osa puudutab läbipaistvust ehk reegleid, mille alusel seksuaalsust reguleeritakse. Need on kirja pandud häguselt, et neid oleks võimalik tõlgendada mitmeti. Seksitöötajad või kunstnikud, kelle loominguline eneseväljendus või ühiskonnakriitika on kuidagi alastusega seotud, ütlevad, et platvormid sageli varivarjavad (shadow ban) nende postitusi ehk neid lihtsalt ei näidata. Digihiiud näljutavad sellised kasutajad surnuks, eriti kui platvormist sõltub nende inimeste sissetulek, sotsiaalne või kultuuriline kapital, poliitiline enesemääratlus. Kolmandaks peaks inimestel olema rohkem kontrolli selle üle, mida nad näevad ja ei näe. Pole mitte mingit tehnoloogilist põhjust, miks personaliseeritud on ainult reklaamid, kuid muu puhul ei anta mulle hoobasid sisu kureerimiseks.

Sotsiaalmeedia võimendab gruppides toimetavatele inimestele omast polariseerumist, aga see ei tekita seda.

Te soovite seega, et kasutajatel oleks rohkem võimu, et kontrollida seda, mida nad oma sotsiaalmeedia voos näevad ja teistele näitavad?

Meie väide on, et platvormi arendajatel pole seksuaalsusega seonduva sisu puhul strateegiat. Nad ei mõtle, et see on osa sõnavabadusest või seksuaalsetest inimõigustest. Nad on lihtsalt otsustanud, et see kõik on natuke piinlik. Nende käsitlustest puudub nüansitundlikkus. Kuskil on otsustatud, et kõik, mis puutub seksuaalsusesse, on paha, kuigi selle sees on kunst, nauding, poliitika, eneseväljendus, igapäevaelu, inimõigused, tervis. Kõik see pannakse ühte patta ja öeldakse, et see on rõve.

Samas te ise kirjutate raamatus „Seks ja sotsiaalmeedia”, et modereerimine, kasutajareeglid ja algoritmid pole kunagi neutraalsed, vaid peegeldavad alati meie kultuuri. Rääkimata sellest, et tegelikult teevad suurte platvormide puhul modereerimisotsuseid inimesed kolmandast maailmast, kus see, mis on sünnis või seksuaalne, tähendab kultuuriliselt veel hoopis midagi muud.

Aga kui me annaks inimestele endale need hoovad kätte…

See eeldab jällegi vastutustunnet. Et inimesed ei hakkaks trollima ega piire kompama.

Absoluutselt! Ja selle tõttu ei saa Facebook kunagi sekspositiivseks. Facebookil on 2,9 miljardit kasutajat. See poleks kunagi tohtinud nii suureks kasvada, osta Instagrami ja WhatsAppi. Parem sotsiaalmeedia on killustunud sotsiaalmeedia, s.t on väiksemad platvormid, mida kasutab väiksem hulk inimesi ja kus on sestap suurem tõenäosus, et on võimalik jõuda orgaaniliselt väljaarenevate, mingil määral isereguleerivate kultuuride ja kogukondadeni. Meie manifesti impulss polegi nii väga seotud sellega, et kuskil pole justkui kohta, kus avameelselt seksist rääkida, sest neid kohti veel leidub. Pigem andsime sellega märku, et toimuv võimu kontsentreerumine on laiemalt kahjulik kultuurile, inimestele ja demokraatiale. Facebook on näljutanud surnuks ajakirjanduse, muutnud radikaalselt reklaamiturgu ja valimiste toimimist, kuid me siiamaani ei tea, kuidas nende algoritmid töötavad, sest see on ärisaladus. Ja mida suuremaks nad kasvavad, seda raskem on riikidel ja institutsioonidel neile ka öelda, et meile selline teadmatus ei sobi. See on absurdne! Me oleme olukorras, kus paari ettevõtte majandushuvidest lähtuvad otsused määravad täiesti hoomamatu hulga inimeste igapäevaelu.

Kaubastatud või kommertsialiseerunud seks on justkui lubatud, kuid igapäevane ja tavaline seks, mis inimeste vahel päriselt toimub, on häbiväärne ega tohi jõuda avalikkuseni.

Kas kuskilt on näha liikumist detsentraliseerumise suunas? Kas meil on lootust, et Facebook tükeldatakse või see muutub osaliselt avalikuks?

Facebooki tükeldamisse ma ei usu. Ma ei usu ka, et isegi kui seda mingi määruse või seaduse tasandil tehakse, et see siis reaalselt töötaks, sest meil on ju varem näiteid sellest, kuidas on üritatud tükeldada panku või Microsofti, kuid lõpuks on see kõik jäänud ainult paberile. Detsentraliseerituse puhul pole kõige huvitavam mitte Facebooki tükeldamine, vaid alternatiivne sotsiaalmeedia. Alternatiivseid platvorme on mitmeid, kuid ükski neist ei kogu tavaliselt üle miljoni kasutaja. Selles tekitas kõige suurema hüppe Elon Musk, kui ta ostis Twitteri ja rikkus selle ära. Hästi palju inimesi lahkus seejärel Twitterist või lõpetas selle kasutamise, sh mina. Sarnase otsuse tegid paljud aktiivsed ja Twitteri mitmekesisuse mõttes olulised kasutajad. Paljuski mindi Mastodoni, mis on detsentraliseeritud ja vastab alternatiivse sotsiaalmeedia parameetritele, näiteks andmete kogumise, järelevalve ja seire mõttes. Ma pole sillerdavalt optimistlik, et Mastodon hakkab neid hiidusid asendama, aga see on olnud märksa populaarsem ja rohkem kasutusel, kui keegi oskas loota. See tekitas vähemalt nägemuse alternatiivide võimalikkusest.

Mis mõju on üksikutel kasutajatel? Sa rääkisid Twitteri exodus’est, kirjutasid oma raamatus sellest, kuidas Tumblri kasutajad kolisid pärast kasutajareeglite muutmist mujale, eelmisel nädalal oli Redditi blackout, kus kasutajad võitlevad samuti ärihuvide vastu. Mis on nende protsesside laiem mõju platvormidele? Kas kasutajate algatatud protestid on platvormide arhitektuuri või problemaatilisi otsuseid hiljem mõjutanud? Kas platvormid on muutunud sellest demokraatlikumaks või läbipaistvamaks?

Meil on mõlemat pidi näiteid. Mõned näited on sellised, kus kasutajate perspektiivist pole sellest kasu olnud, küll aga on see ikkagi mõjutanud platvormi käekäiku. Seesama Tumblr teatas näiteks seksuaalselt eksplitsiitse sisu eemaldamisest kuu aega ette, sellele järgnes terve kuu ähvardusi, blackout’e, petitsioone. Otsuseid seepärast ümber ei pööratud, aga sellel oli mõju ettevõtte väärtusele. 2013. aastal ostis Yahoo Tumblri  miljardi dollari eest, Instagram müüdi aasta hiljem 1,1 miljardi eest. Kolm-neli kuud pärast seksuaalselt eksplitsiitse sisu väljaviskamist olid Tumblri väärtus ja kasutajaskond nii palju kukkunud, et see müüdi lõpuks edasi ainult kolme miljoni dollari eest. Rahaliselt oli mõju seega väga suur. On ka näiteid, kus kasutajate soovidele on siiski vastu tuldud, näiteks OnlyFans lubas vahepeal kogu seksuaalse sisu välja visata, sest pangad survestasid neid, kuid lõpuks seda vastuseisu tõttu ikkagi ei tehtud.

Parem sotsiaalmeedia on killustunud sotsiaalmeedia, kus on suurema tõenäosusega võimalik jõuda orgaaniliselt väljaarenevate, mingil määral isereguleerivate kultuuride ja kogukondadeni.

Aegade jooksul on nähtud eri sotsiaalmeedia platvormide tõusu ja langust. Kunagi oli MySpace, Eestis ruulisid Rate ja Orkut, Tumblri trajektooriga oled ise väga hästi kursis. Milline on sotsiaalmeedia platvormide elutsükkel? Kas Facebook püsib olulise platvormina aastakümneid?

Enamasti surevad platvormid kahe-kolme aastaga, kui ei teki lojaalset kasutajaskonda. Pikemalt vastu pidavad platvormid muteeruvad. Ka Tumblr on praegu ju olemas, sinna lisandub pidevalt noori, lapseohtu kasutajaid. See on jätkuvalt oluline fännide jaoks ja sotsiaalse õigluse perspektiivist. Ka Twitterist lahkujaist osa liikus tagasi Tumblrisse, ilmselt ka Redditist suundutakse sinna. Ma ei välistaks, et sellest saab mingi teistsugune Tumblr, kuigi praegu on see marginaalse tähtsusega platvorm. Aga kui rääkida laiemalt sotsiaalmeedia tulevikust, siis tuleks vaadata TikToki poole. TikTok on uue põlvkonna sotsiaalmeedia platvorm. Kui Facebook ja MySpace olid sotsiaalse graafi põhised, s.t seal oli iga kasutaja oma võrgustiku keskpunktiks ja need kattuvad võrgustikud moodustasid sotsiaalsuse taristu, siis TikTok pole selline. See on põhimõtteliselt personaliseeritud algoritmilise soovitusvoo põhine kogemus. Laiemalt vaadates – ja see on levinud eriti Hiina sotsiaalmeedias – on suund sinna, et ei ole enam lihtsalt üks äpp, vaid terviklik infrastruktuur, see on justkui kõikide asjade äpp. Facebook üritab ka natuke seda teha, et saad selle kaudu igale poole sisse logida, asju osta, suhelda, uudiseid lugeda, neil on makserakendus. Lisaks on aina enamate inimeste jaoks internet lihtsalt sotsiaalmeedia või Metale kuuluvate platvormide kogum. Seda ei saagi võrrelda Rate’i ega MySpace’iga.

Millised on selle muutuse kultuurilised ja ühiskondlikud implikatsioonid?

See on väga halb! Kogu interneti unelm oli, et see on detsentraliseeritud, mitmekülgne, erinevatest osadest koosnev ja erinevat infot hõlmav. Kui ühele ettevõttele kuuluvad kõik platvormid ja äpid, mida sa kasutad, kõik andmed lähevad ühte kohta kokku, siis kas me oleme päris kindlad, et see on parim versioon maailmast, mis ühest suhtlustaristust eendub?

Aga miks pole sellise tulevikuperspektiivi tõttu massid tänavatel?

See on see, miks minul vajuvad mõnikord käed rippu. Selle asemel et rääkida asjadest, mis on päriselt hirmuäratavad, tahame rääkida kümnendat korda sellest, kas kõik on sotsiaalmeediast sõltuvuses või kas oleme kõlakambris vangis. Võib-olla inimesed pole tänaval seepärast, et see teemaarendus on keeruline ja igav. Liiga suur. Me teame privaatsusuuringutest, et kui öelda inimestele, et nende privaatsus on ohus, siis enamik ütleb seepeale, et nojah, aga mis seal ikka, neil pole midagi varjata. Ja tõesti, neil pole võib-olla midagi varjata reklaamimüüja või oma naabri eest, aga kui me vaatame seda, kuidas agregeeritakse andmeid või pannakse kokku erinevaid andmestikke, seda, mida nende põhjal saab meie kohta järeldada ja kuidas meid selle alusel kategoriseeritakse, siis ei meeldiks see enam kellelegi. Ma loen igal aastal ainet „Sotsiaalmeedia ja ühiskond”. See on mu lemmikaine, kuigi tunnen ennast tudengite ees süüdi, sest tavaliselt kuskil teise-kolmanda loengu lõpuks ma näen, kuidas järsku on kõikidel ees masendunud nägu. Kõigil on õudne. Samal ajal tunnen, et ma olen täitnud sellega oma rolli, sest olen suutnud piisaval määral selgitada, et need asjad loevad.

Aina enamate inimeste jaoks on internet lihtsalt sotsiaalmeedia või Metale kuuluvate platvormide kogum.

Mida võiks Müürilehe lugejaga jagada, et panna teda samamoodi tundma ja mõistma digitaristu ülesehituse kaalu?

Hea oleks mõelda selle peale, mida see tähendab eesti kultuuri või lugejale olulise subkultuuri jaoks, kui teeme seda liivakastis, mis on ühe hiiglase peopesal. See hiiglane ei saa mitte midagi aru ei eesti kultuurist ega ka eestlusest või võrokestest või millest iganes muust, mis meile parasjagu korda läheb. Meie vaidleme seal liivakastis läbi kultuuriväärtusi, mõtestame sotsiaalseid norme, see on inimese eksistentsiaalselt oluline osa, aga hiiglasele läheb see korda ainult selle tõlkeväärtuses. Meie väärtuste läbirääkimisele kuluv aeg ja pöidlarulliliigutused tõlgitakse andmeteks ja need on abstraktsel tasandil midagi väärt. Vahet pole, kas sa klikkisid, tippisid ja pöidlarullisid pool tundi kalastuskohtade või abieluvõrdsuse teemal, kas diskuteerisid, harisid, selgitasid või lärmasid, solvasid ja alandasid.

Kristina Kuzemko on mängulise lähenemisega visuaalkunstnik, kes pakub eksperimentaalsuse kaudu alternatiivset tõlgendust tänapäeva elust.