Janika Läänemetsa juulikuu tekstid jutustavad rekordkuumadest suvedest, ohvritulest ja vihma mälust.

väljavalitud

suvel enne mu kooliminekut
uppus eestis kolm korda rohkem lapsi
kui tavaliselt terve aasta peale kokku
oli erakordselt ilus suvi
rekordiliselt kuum ja kuiv
päevad lõhnasid palderjani ja männisuitsu järele
metsad põlesid
vesi õitses
õhk pudenes pisimastki puudutusest põualiblikateks
naer krabises jalge all teetolmus
kui võidu jõe äärde jooksime
küpses
muutus raskeks
nagu isa päikesest pargitud nägu
higilõhn
mustjassinised ploomid
äike
ööd olid ahtad ja avarad
täis kauge külma mere kohinat sügaval kaevu põhjas
akende ette sääsevõrkudeks seatud
pleekinud pitskardinad
kulusid ritsikate saagimisest räbalaks
august meelitas vapsikuid tuppa
vajutas nad vastu hõõguvaid lampe tuhaks
päike oli igal hommikul ikka suurem ja punakam
põletas pikapeale taevasse augu
täis sedasama kummalist kutsuvat kohinat
kuni lõpuks saabus september
astrikimbud
hobusesabad
tühjad toonekurepesad
tuul
pihlakamarjades hakkas käärima
läheneva sajandilõpu lääge nukrus
õhtud jäid vaikseks
unenäod hajusid kooljakarva uduks jõe kohale
ja me õppisime esimest korda elus küsimusi kartma
julgemata siiani jahedail sügishommikuil
enestelt pärida
kes tegelikult olid väljavalitud
need
kes pidid minema
või need
kes jäid maha

ohvrituli

me ei mänginud tikkudega
vaid tegime ohvrituld
istusime vastamisi
vana sigala külmal kivipõrandal
silmad kinni
pihud kokku surutud
palusime isa hingele halastust
kõigi uputatud kassipoegade
õue peale tulnud rästikute
ja marutõbise kähriku eest
korrutasime kurgud kibedaks
loopisime lõkkesse
rannast leitud merikotkasule
alles hoitud piimahambad
ema kuldkõrvarõngad
põskedel hõõgumas lootus
ehkki südameis teadsime
et meie tuli on liiga väetike
ohvrid liiga tühised
et suitsuvingki ei suuda peita
isa kätele kleepunud surma lõhna

**

vihm mäletab
metsa ja mulda ja mind
mu poriseid põlvi
ja õitsevaid küüsi
sõrmed seeneniidistik segamini
otsimas otsimas midagi

vihm mäletab
voolab mööda mu põski
kogun ta pihkudesse
püüan meenutada
juuri janu
millegi suure ja püha lähedust

vihm mäletab
hülgab mu käed
kaob varvaste vahele
saab jälle metsa ja mulla
mu lapsepõlve
kõdulõhnase saladusega üheks

Janika Läänemets on luuletaja ja mälupiltnik.