Ahistav jälitamine on üks lähisuhtevägivalla liik. Korduv, tahtevastane ja ulatuslik eraellu tungimine, mis ahistava jälitamisega kaasneb, võib olla ohvri jaoks laastav, mõjutades tema elu nii psühholoogiliselt, sotsiaalselt kui ka majanduslikult.

Eestis jõuti ahistava jälitamise kriminaliseerimiseni 2017. aastal seoses Istanbuli konventsiooniga, mis käsitleb naistevastase ja koduvägivalla ennetamist ning selle vastu võitlemist. Karistusseadustiku § 157³  kohaselt on ahistav jälitamine teise isikuga korduv või järjepidev kontakti otsimine, tema jälgimine või muul viisil teise isiku tahte vastaselt tema eraellu sekkumine, kui selle eesmärk või tagajärg on teise isiku hirmutamine, alandamine või muul viisil tuntavalt häirimine.

Oma uurimistöös[1] soovisin näha, millistest tegudest ahistava jälitamise kontekstis täpsemalt räägitakse, ja kogusin selleks infot avalikest kohtulahenditest. Aastatel 2018–2021 jõudis kohtusse 130 kaasust, millest mina vaatasin lähemalt 94 juhtumit. Valimist jäid välja kohtumäärused, kinnised kohtulahendid ja apellatsioonimenetlused.

Mis paneb jälitama?

Selgus, et peamiselt on jälitajaks mees ja kannatanuks tema endine partner/abikaasa/elukaaslane. Mõne juhtumi puhul oli võimalik järeldada, et romantilised tunded olid vaid ühepoolsed. Jälitajad nimetasid sellisel juhul käitumise motiivina huvi vastassugupoole vastu või mainiti armunud inimese õilsaid kavatsusi. Jälitajate eesmärk ei pruugi alati olla pahatahtlik – nad võivad olla kannatanust huvitatud, kuid nende käitumine on ohvri jaoks hirmutav.

Tõenäoliselt tundsid jälitajad suhte purunemise järel, et neil pole enam endise partneri üle kontrolli, mistõttu tunti vajadust kannatanu eraellu sekkuda.

Jälitajate teod tundusid sõnumite sisu põhjal enamjaolt ajendatud vihast, kibestumisest, vaenulikkusest, agressiivsest iseloomust, impulsiivsusest, omandihimust ning mõnel juhul kadedusest kannatanu uue suhte pärast. Tõenäoliselt tundsid jälitajad suhte purunemise järel, et neil pole enam endise partneri üle kontrolli, mistõttu tunti vajadust kannatanu eraellu sekkuda. Enamikust lahenditest selgus, et jälitustegevuse eesmärk oli ohvrit häirida, hirmutada ja alandada.

Jälitamise kestus

Ahistava jälitamise puhul on tegemist pika aja vältel toime pandud kuriteoga. Jälitamise kestuseks kaasustes oli keskmiselt 211 päeva. Kauem kestsid sellised juhtumid, kus jälitajal ja kannatanul olid ühised lapsed. Laste olemasolu korral on kannatanul mõnikord õiguslik kohustus jälitajaga suhelda, mis teeb kontakti piiramise keerulisemaks.

Jälitustegevuse pikkust mõjutas ka varasem romantiline suhe ohvri ja jälitaja vahel. Sellistel puhkudel teab jälitaja sageli endise partneri hirme ja saladusi, tema igapäevaseid käike ning suhtlusringi. Need teadmised annavad jälitajale ainest jälituskäitumise paremaks planeerimiseks.

Jälitaja võib saada toimepandud kuriteo eest rahalise karistuse või kuni aastase vangistuse ning lähenemiskeelu. 42 juhtumi puhul sai jälitaja karistada vaid ahistava jälitamise ehk § 157³ eest. Ülejäänud juhtudel sai kurjategija karistada lisaks kehalise väärkohtlemise, ähvardamise, lähenemiskeelu eiramise, üksikutel juhtudel sissetungi, varguse, arvutikelmuse või seadusliku aluseta vabaduse võtmise eest. Kuigi 47 juhtumis esines ähvardamist, ei saanud kõik jälitajad selle eest karistada.

Jälitajate tüpoloogia

Kohtulahendeid analüüsides joonistusid välja mustrid, mille järgi sai jagada jälitajad nelja gruppi.

Intensiivselt kontakti otsija

Seda tüüpi jälitajat esineb kohtulahendites kõige enam (46 juhtumis). Selle tüübi ühisteks joonteks on järjepidev SMSide, sõnumite ja/või e-kirjade saatmine, helistamine ning tahtevastaselt eraellu sekkumine. Saadetud sõnumite ja tehtud kõnede arv varieerub toimepanijate vahel märkimisväärselt ning oleneb jälitamisperioodi pikkusest. Polnud ebatavaline, et jälitaja helistas poole aasta jooksul erinevatelt telefoninumbritelt üle 4000 korra ja saatis sama aja jooksul veel tuhandeid sõnumeid või kasutas kontakti otsimiseks sadu telefoninumbreid. 

Tihtipeale said ohvrid ähvardusi pärast armastusavaldusi, millele nad tõenäoliselt ei reageerinud jälitaja jaoks sobilikul viisil.

Sõnumite ja kõnede sisu on tihtipeale hirmutav, häiriv, solvav ja alandav, komplimendid vahelduvad vulgaarsustega (näiteks „kaunitar oled”, millele järgneb hiljem „situ verd sibul”) ning kannatanult nõutakse kokkusaamist. Kui kannatanu peaks kohtumisest keelduma, hakkab jälitaja käima vastu tahtmist tema töö- ja elukohas. Jälitamine võib olla nii varjatud (luuramine, kaugelt jälgimine) kui ka avalik (avalikus kohas tülitamine, elumajja tungimine, kingituste töökohta jätmine). Ühel ekstreemsemal juhul kasutas jälitaja ohvri asukoha nägemiseks salaja paigaldatud GPS-seadet.

Umbes pooled intensiivselt kontakti otsijatest edastasid oma ohvritele ähvardusi ja eelkõige olid need seotud kannatanu tapmise või tervise kahjustamisega: „lits, ma leian su üles ja tapan ära”; „kui sa välja ei tule ma tapan su”; „ma keeran sinul ja su pojal pea otsast”. Tihtipeale said ohvrid ähvardusi pärast armastusavaldusi, millele nad tõenäoliselt ei reageerinud jälitaja jaoks sobilikul viisil.

Valeväljakutsete tegija

Valeväljakutsete tegijaid esineb kõige vähem (7). Lisaks rohketele kõnedele, sõnumitele ja ähvardustele eristab seda tüüpi jälitajat teistest asjaolu, et ta võtab ühendust kolmandate pooltega, tehes kannatanu elu võimalikult ebamugavaks. Kõige tüüpilisem valeväljakutse tehti häirekeskusele, väites, et ühise lapse elu on ohus. Lisaks võeti ühendust lastekaitsespetsialisti ja sotsiaaltöötajaga, püüdes näidata kannatanut kui ohtlikku, ebastabiilset ja hoolimatut lapsevanemat. Samuti vihjati tööandjale, et kannatanu on oma töös ebapädev. Tagajärjed, mis kaasnevad jälitaja valeväidetega, on ohvri jaoks sageli piinlikkust tekitavad ja alandavad, pannes ohtu kannatanu suhte tema lapse, tööandja ja/või kolleegidega. Ohver tunneb hirmu võimaliku negatiivse suhtumise, tööalaste raskuste ja töö kaotamise ees.

Vägivaldne jälitaja

Seda tüüpi jälitajaid esines umbes kolmandikul juhtudest. Naissoost jälitajatest, keda oli kogu valimi peale 6, kuulus 4 just sellesse kategooriasse. Enamjaolt ähvardas jälitaja kannatanut tapmise („ma peksan su vaeseomaks ja sa jääd oma vere sisse lamama”; „ma ei olegi veel tapmise eest kinni olnud”), kuid ka tervisekahjustuste tekitamise ja vara rikkumisega. Olenemata sellest, kas jälitaja ähvardas ohvrit või mitte, pandi vägivallaakt alati toime. Mõnel juhul esines kõigepealt vägivaldset käitumist ja hiljem arenes välja jälitav käitumine, enamiku juhtumite puhul esines vägivaldset ja jälitavat käitumist samal ajal. Tegemist oli korduva füüsilise vägivallaga.

Tagajärjed, mis kaasnevad jälitaja valeväidetega, on ohvri jaoks sageli piinlikkust tekitavad ja alandavad, pannes ohtu kannatanu suhte tema lapse, tööandja ja/või kolleegidega.

Vägivaldsete jälitajate toime pandud juhtumid olid kõige suurema varieeruvusega nende sisu poolest. Klassikaline juhtum oli selline, kus jälitaja saatis rohkelt sõnumeid ja helistas, käis korduvalt kannatanu töö- ja elukohas, ähvardas ning kasutas vägivalda (kägistamine, löömine, esemetega viskamine, hammustamine, lämmatamine jne). Aga leidus ka juhtumeid, kus jälitaja viis ära kannatanu koera, pressis kannatanult välja 5000 eurot või tõstis üles kannatanu kleidi, et näha, kas tal on aluspüksid jalas.

Häbistaja

Häbistamise puhul eristasin päriselus ja sotsiaalmeedias häbistamist, mõlemat esines peaaegu võrdselt. Pooltel juhtudel lisandus kannatanuid häbistav käitumine jälitavale käitumisele mõne aja pärast. Päriselus alandab jälitaja kannatanut näiteks avalikult teiste juuresolekul teda sõimates, karjudes, solvates ja valjult tema suunas ropendades. 

Sotsiaalmeedia kaudu kannatanute maine kahjustamiseks on mitmeid viise, näiteks logivad jälitajad sisse kannatanu sotsiaalmeedia kontosse, teevad tema profiilil muudatusi ja saadavad teistele soovimatu sisuga sõnumeid. Samuti riputavad jälitajad enda sotsiaalmeedia kontole üles pilte kannatanust või laimava sisuga postitusi tema kohta. Seda tüüpi jälitamine kestab küll kõige kauem, kuid on pigem harva vägivaldne. Siiski tuleb silmas pidada, et sotsiaalmeediasse postitatu jõuab sageli paljude inimesteni ning tekitatud mainekahju võib avaldada tõsist mõju kannatanu vaimsele tervisele.

[1] Vaher, M. 2022. Ahistav jälitamine Eestis. Bakalaureusetöö, Tartu Ülikool.

Mirjam Vaher on sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika eriala vilistlane.

Liisi Grünberg lõpetas just töötamise animafilmi „Miisufy” kallal. Rohkem infot leiab internetist.