Juulikuu hilistel päevadel kogunes ühte pisikesse Šveitsi külla tuhandeid anarhiste kõikjalt üle maailma. Lahkhelide, boikottide ja konfliktide kiuste otsiti lahendusi 21. sajandi probleemidele.

Päike on loojunud, põletan üht pisikest Šveitsi linnakest varjavas metsatukas kohaliku transpordiameti trahvinõudeid. Paar nädalat tagasi asusin pöidlaküüdiga Tallinnast lõuna poole hääletama. Eile hommikul ärkasin Baselis Reini kahte kallast ühendava silla all kindla plaaniga jätkata teekonda Luganosse, et seejärel jalgsi matkates Como järve äärde jõuda. Rongis olles märkan kahte endasugust: pungil seljakotid, veidi räbaldunud olek, silmad valvsalt perrooni skannimas, et vajaduse korral varakult kontrolör tuvastada. Ka nemad ei ole piletit soetanud. Astun ligi, teen juttu. Nad olevat anarhistid, minevat Saint-Imier’sse – pisikesse külla mitte enam kui kümme kilomeetrit Prantsusmaa piirist. Otsustan saatuse kutsele vastata ja nendega kaasa minna. Too reis läheb õnneks, kontrolöri ei tule. Pistame pöidlad püsti ning pärast paari autosõitu jõuame õhtupoolikuks Saint-Imier’sse. Seame võrkkiik-voodid üles, kuulame kohalike külahobuste hirnatusi, pehmelt praksuvat lõket, kus põlevad eelmise aasta märtsist pärinevad liiklustrahvid, ning jagame kogemusi hääletamisest ja freighthopping’ust. Nõnda kohtusin esimest korda anarhistidega.

Olgugi et see oli mu esimene kokkupuude anarhistidega, polnud see mu esimene kokkupuude anarhismiga. Olin ülikooli esimesel kursusel vaimustunud anarhismi püüdlusest lepitada omavahel vabadus ja võrdsus. Tõmbasin anarchist library’st alla esimese pähe tulnud anarhisti töö. Näiliselt ületamatu lõhe vabaduse ja võrdsuse vahel, mille peale poliitfilosoofid on kulutanud traktaatide jagu sõnu, lahendas Mihhail Bakunin poole leheküljega. Ta kuulutas 1871. aastal sellessamas Saint-Imier’ orus antud loengus, et inimeste vabadused on üksteist täiendavad. Ei lõppe minu vabadus seal, kus algab sinu ninaots, nagu individualistid arvavad, vaid minu vabadus peab peegelduma sinu omas. Võidelda teiste inimeste vabaduse eest tähendab liikumist universaalse üksmeele ja harmoonilise maapealse paradiisi poole. Ühesõnaga, võrdsus on igasuguse reaalse vabaduse aluseks ja eelduseks.[1] Nii rääkis Bakunin. Olin konksu otsas.

Kui keegi peaks praegu küsima, miks ma spontaanselt tekkinud võimalusest kinni haarasin ja kahe anarhistiga Saint-Imier’ orgu kaasa sõitsin, siis ilmselt lootuses, et äkki õpetavad kaks jalga maa peal seda, mida mõistus kunagi diletantlikus teooriakümbluses haarata ei suutnud.

Samas lükkas Bakunin tagasi igasuguse vaba tahte käsitluse. Ta kirjutab, tsiteerides üht omaaegset belgia statistikut, et indiviid ei ole kuriteo eest vastutav, vaid kõigest viib ellu seda, mille ühiskond on tema jaoks ette valmistanud.[2] Kuidas on taoline determinism ühildatav mingisugusegi vabaduse kontseptsiooniga? Kuidas saab agentsuse puudumisel rääkida isiklikust vabadusest, mida anarhism lubab kaitsta ja edendada? Bakunin jäi minu jaoks vastuoluliseks ja neid küsimusi ei suutnud ma ei intuitiivselt ega ka ratsionaalselt seedida, mistõttu jätsin anarhistliku teooria vahepeal tähelepanuta. Miskipärast püsis minus aga siiski teatav sümpaatia, mille võib ennekõike panna abstraktse ettekujutuse arvele anarhistist kui rafineeritud mässumeelsuse kehastusest. Kui keegi peaks praegu küsima, miks ma spontaanselt tekkinud võimalusest kinni haarasin ja kahe anarhistiga Saint-Imier’ orgu kaasa sõitsin, siis ilmselt lootuses, et äkki õpetavad kaks jalga maa peal seda, mida mõistus kunagi diletantlikus teooriakümbluses haarata ei suutnud. Ehk saab pelgast sümpaatiast kindel poliitiline veendumus.

Solidaarne paradiis

Hommikul laskume metsarada mööda alla orgu ja märkame, et ööga on telkide arv aasapealsel kahekordistunud. 2023. aasta International Anti-Authoritarian Gathering – teise nimega Anarchy 2023 – ootab viie päeva jooksul viie tuhande elanikuga Saint-Imier’sse ligi paari-kolme tuhandet liikumisega seotud inimest kõikjalt üle maailma. Täpset numbrit selgeks teha ei õnnestu, mõistetavalt pileteid ei müüda ja andmeid ei koguta. Kokkutulemisega tähistatakse 1872. aastal toimunud Saint-Imier’ kongressi 150. tähtpäeva. Toona pandi alus organiseeritud anarhistlikule liikumisele, kui Mihhail Bakunini ja James Guillaume eestvedamisel löödi lahku autoritaarsete tendentsidega marksistlikust Esimesest Internatsionaalist. „International” ja „üleilmne” on ehk liialdused – kokkutulijate seas on enim ja peamiselt esindatud Saksa, Prantsuse, Šveitsi, Itaalia ja Hispaania liikumised. Ühtlasi on näha-kuulda eksiilis viibivaid vene ja valgevene aktiviste, mehhiko zapatiste ning ukraina anarhiste. Lääneeuroopalik delegatsioon ja fakt, et üritus toimub Šveitsis (ning on alati toimunud mõnes Euroopa riigis), annavad õigustust neile kriitikutele, kes süüdistavad toimuvat eurokesksuses.

Lääneeuroopalik delegatsioon ja fakt, et üritus toimub Šveitsis (ning on alati toimunud mõnes Euroopa riigis), annavad õigustust neile kriitikutele, kes süüdistavad toimuvat eurokesksuses.

Seltskond on äärmiselt kirju. Leidub aktiviste, hipisid, mitmelapselisi perekondi, skvottereid, akadeemikuid, punkareid, muusikuid (mitte et punkarid poleks muusikud), hulkureid, üliõpilasi, kohal on suur LGBTQ+ kogukond – loetelu võiks jätkuda. Juhul kui jätsin kedagi nimetamata või tegin klassifitseerimisel liiga suuri üldistusi – mea culpa, liigume edasi! Kõige parema ülevaate ürituse kirjususest saan kohalikus anarhistide baaris Espace Noir. Kuulan elavat muusikat, keegi prantsuse kontrabassist loop’ib veidi melanhoolset folk-punk-meloodiat, temast jalutab mööda eranditult musta rüütatud meesterahvas – mustad dread’id, must habe, pikk must räbalates mantel, mustad püksid, must kaabu –, samal ajal lõõmab väljas 30-kraadine päike. Tema kõrval kõnnib helepruun mastif, ilma rihmata mõistagi. Nad istuvad minust paari meetri kaugusele. Mõtlen, et nagu moodsa aja must Diogenes – teda võiks ju esimeseks anarhistiks pidada. Hades ja Kerberos kahvatuks selle duo kõrval. Ja vaatamata müstilisele ja kergelt aukartust äratavale väljanägemisele naeratab mulle kaabu alt äärmiselt sõbralik pilk. Paar meetrit eemal seisab aadamaülikonnas umbes kolmeaastane poiss ja urineerib ennenägematu püüdlikkusega, kaks kätt lootusetult longu lastud, lõug vastu rinda, kanalisatsioonitorusse. Astun baari nurga tagant välja ning märkan trepimademel istumas üht vanemat prouat, kuuekümnendates pensionäri. Millegipärast eeldan, et ta on kohalik, ja suundun tema juurde. Küsin professionaalsest huvist, mida tema siis kohaliku inimesena üritusest arvab. Ta vaatab mulle vandeseltslaslikult silma ning ütleb: „Väga hästi arvan – ma olen anarhist.” Me mõlemad naerame ning mina saan väärtusliku õppetunni: ära välimuse järgi kedagi liigitama hakka.

Viie päeva jooksul toimuvad kunstinäitus, raamatulaat, ligi kolmsada loengut-töötuba, debateeritakse, tehakse-kuulatakse muusikat, sõidetakse rulaga, katsetatakse mägironimist ning kõiksuguseid loomevorme. Kohaliku fromagerie kõrval laiub iseorganiseeriv väliköök, mis toidab ära kõik kaks tuhat inimest. Igaüks võib – aga ei pea – vastavalt oma võimalustele panustada kollektiivsesse rahakotti. Löön ka sööklas vabatahtlikuna kaasa, hakin köögivilju, mida on palju – toitlustus on vegan. Lastele on vabatahtlikud püsti pannud lasteaia – Anarkids. Kinodes näidatakse filme ja poliitilise sisuga dokumentaale, raamatulaadalt saab soetada poliitilist kirjandust. Õhtuti toimuvad reivid, kontserdid, tantsitakse zapatistide eestvedamisel cumbia’t, kohalikud tänavad on inimestega täidetud, igal nurgal sünnib midagi. Õhkkond on sõbralik ja abivalmis.

Murepilved paradiisi kohal

Kõige selle roosilise-lillelise taga pulbitsevad vastuolud, vaidlused, probleemid. See tuleb selgelt esile teise päeva õhtupoolikul, kui osalen seminaril „First Step: Decentralising Power”. Kõik loengud-seminarid on osalejate endi korraldatud, anarhistlikule loogikale kohaselt ei kontrolli keegi nende tausta, seminari sisu ega muud sellist. Pisike klassiruum on täidetud täpselt sellise eriilmelise seltskonnaga, nagu ennist kirjeldasin.

Ei lähegi kuigi palju mööda, kui juba saab kolleegist-kamraadist „Marxist prick” või „fucking AnCap”.

Slaidid nagu tavalises ettekandes, ei midagi revolutsioonilist. Arvuti kõrval istub keskealine naisterahvas, ümmargused prillid ninal, kes üritab närviliselt pusides midagi tööle saada. Ta alustab oma ettekannet vabandusega – aktsendi järgi ameeriklane –, juhatab end hääle värisedes sisse laialivalguvate kapitalismikriitiliste märksõnadega. Kui ta jõuab neljanda slaidini „Bigger is not always better”, mida illustreerivat pilti ei ole keeruline fat shaming’una interpreteerida, hakkab ruum kergelt kihama. Mõned lahkuvad, teised vaatavad üksteist üllatunult. Millisekundiga korraldatakse boikott, selja tagant koputatakse õlale ja surutakse pihku hulk lipikuid kirjaga „just leave”. Möödub vast minut ning ruumist lahkunud tõstavad avatud ukse taga häält. Õige pea valitseb ruumis paras farss. Ühelt poolt kõlab „anarchocapitalist!” – süüdistus, milleks esimesed viis minutit on teatavat, kuid minu maitse järgi mitte piisavalt põhjust andnud. Teiselt poolt püüab vanem daam oma loenguga jätkata, üsna ebakarismaatiliselt, ruumi lugemata. Sekkub keegi, kes seda spektaaklit filmib, ütleb boikoteerijatele üsna rabedalt. Vaatamata mõnele mõõdukale häälele, mis seltskonda rahulikult rääkima noomivad, kujuneb sellest kõigest õige kiiresti tühi sõnasõda, süüdistuste ja mõnituste vahetamine. Novot, ei lähegi kuigi palju mööda, kui juba saab kolleegist-kamraadist „Marxist prick” või „fucking AnCap”. Boikoteerijad tõmbavad projektori seinast välja, laskmata proual oma jutu tuumani jõuda. Mul on viimasest kahju, kuid mõistan ka boikoteerijaid. Järgmisel päeval on sama ruumi uksepiidale jäetud lintšimisjärgne epiloog: „SPEEDRUN RECORD: AnCaps being punished in 38 mins 22 secs!!”

Seal istudes tundsin esimest korda teatavat konflikti, mida vabaduse ja võrdsuse ühildamine endas kätkeb. Anarhismi tuumas peitub eeldus, et ühe inimese vabadus ei saa kunagi teise omaga vastuollu sattuda, kuna vabadused on üksteist täiustavad, inimkonda harmoniseerivad. Kuid mis juhtub, kui kahel inimesel on erinevad eesmärgid? Millise kriteeriumi järgi tuleks hinnata eesmärkide legitiimsust? Kas boikoteerijate käitumist õigustas asjaolu, et nad kaitsesid oma teoga liikumise lõppeesmärke, olgugi et riivasid sellega teise inimese vabadust enda argumente rahulikult ette kanda? Või on iga inimese vabadus püha ja puutumatu ning selle austamises seisnebki kogu eesmärk? Klassikaline means-ends-probleem. See paradoksaalne küsimus hõljus ruumi kohal ning mõistagi ei leitud sellele õiget vastust, kuid tundus, et peale jäid ikkagi need, kes kõvemini kisa tõstsid ja jõulisemalt, üsna toorelt enda seisukoha peale surusid. Küsisin endalt, kas ei ole see juba türannia, bolševistlikku tüüpi erisuste allasurumine, mille vastu anarhism väidab end võitlevat.

Küsisin endalt, kas seminaril nähtud boikott ei ole juba türannia, bolševistlikku tüüpi erisuste allasurumine, mille vastu anarhism väidab end võitlevat.

Ühtlasi võtab see intsident päris hästi kokku kogu liikumist ümbritseva murekoha. Erinevused – ja erinevusi, erinevalt autoritaarsetest vasakpoolsetest ideoloogiatest, anarhism tähistab – tekitavad palju mikrohäälestamist, omavahelisi lahkhelisid, skenismi. Viimane on midagi muusikaliste skeenede sarnast – igal skeenel on oma stiil, olek, arvamused, mis muudavad selle eksklusiivseks ning kõrvalisele isikule ligipääsmatuks. Ehkki kõik sellega ei nõustu, ütlevad paljud, et liikumise nõrkus tuleneb suuresti sellest, et sel puudub ühine eesmärk ning 21. sajandi probleemidele ei ole osatud kõikehõlmavaid vastuseid leida.

Leia üles anarhist iseendas

Lisaks teeb liikumise edendamise keeruliseks asjaolu, et koalitsioonid eri ideoloogiliste gruppidega, olgu vasakult või paremalt, on osutunud vastuoluliseks, et mitte öelda võimatuks. Avalikus teadvuses nähakse anarhiste tihti kommunistide või marksistide ekstreemse käepikendusena. Miski ei saaks olla tõest kaugemal. Seminar „Collaborating with Marxists: a Discussion” toob kohale klassitäie kogenud organisaatoreid. Pärast kahte tundi lugude jagamist jõutakse üksmeelselt seisukohale, et koostööd marksistide, kommunistide või sotsialistidega õigustab vaid võitlus fašistide vastu, kuid sellisel juhul on see õigustatud ka pea kõigi teiste ideoloogiatega. Üks erand, mida välja tuuakse ja mis olevat varem kommunistidega koostöö alustamiseks õigust andnud, on vasakpoolsuse nõrk esindatus mõnes väiksemas linnas või regioonis. Isegi kui mõni taoline koalitsioon on pärast läbirääkimisi realiseerunud, on koostöö iseloom olnud just anarhistide endi meelest talumatu, kuna marksistlikele ja kommunistlikele struktuuridele omaseid hierarhiaid ja protsesse ei tunnistata. Enamasti on sel juhul vaidluste ja tülide järel marksistide ning anarhistide liidu ainus konsensuslik otsus olnud see, et edasine koostöö on mõeldamatu ja lühiajaline liit määratud hukule. Autoritaarsete vasakpoolsetega on väärtused lihtsalt nii fundamentaalselt erinevad.

Vaatamata paljudele vasturääkivustele on anarhismi tuumaks just see, mida 21. sajand nõuab: loovus, julgus katsetada ja edasi liikuda. Voltairine de Cleyre – üks mõjukaimaid ameerika anarhiste ja olulisimaid varajasi feministe – on nimetanud seda tunnust „spirit of dare’iks”, mis vastandub olemuselt „spirit of caution’ile”, mida iseloomustavad aeglus, dogmaatiline vastumeelsus muutustele, tõrkuv meelestatus oma saavutustest lahtilaskmise suhtes ja kujutlusvõime stagnatsioon.[3] Spirit of caution võib olla põhjus, miks rahvusriikide pinnasel vohav kapitalistlik süsteem ei reageeri ega olegi võimeline reageerima kliima soojenemisele, sotsiaalmajanduslikule ebavõrdsusele ega paremäärmusliku populismi kasvule.

Vaatamata paljudele vasturääkivustele on anarhismi tuumaks just see, mida 21. sajand nõuab: loovus, julgus katsetada ja edasi liikuda.

Kas 21. sajandi anarhism suudab mobiliseerida piisavalt inimesi, et vastata väljakutsetele? Sellele ei oska keegi konkreetset vastust anda. Anarhistlik liikumine ei toeta taolist aktiivset propagandatööd, nagu autoritaarsed ideoloogiad seda teevad. Kuulen lugusid, kuidas marksistid, kommunistid, sotsialistid imbuvad anarhistlikesse kogukondadesse ning värbavad ühel või teisel viisil oma ridadesse just nooremaid liikmeid. Küsimusele, miks anarhistid samasuguseid taktikaid ei kasuta, vastatakse, et igaüks peab ise anarhismini jõudma. Mõnes mõttes on see lihtne, kuna kõik hindavad oma sisimas vabadust ja võrdsust rohkem sellest, mida oleme ühiskondliku surve tõttu väärtustama hakanud, nagu materiaalsed püüdlused, ranged alluvussuhted või sotsiaalne staatus. Anarhism on läbi ajaloo alati olemas olnud, olgugi et teoretiseerimata kujul, ning anarhiste on tunduvalt rohkem, kui paljud arvata oskaks. Võiks isegi öelda, et tõenäoliselt on igaühes meist peidus anarhist, kes tuleb lihtsalt üles leida. Lahkun Saint-Imier’st, mõlgutades neidsamu mõtteid. Veendunud anarhisti minust ei saanud, ent teatav abstraktne sümpaatia, mida olen alati anarhismi suunal tundnud, on leidnud inimliku, käegakatsutava kinnituse.

[1] Bakunin, M. 1992. Three Lectures to Swiss Members of the International. – The Basic Bakunin: Writings, 1869-1871 (toim. Cutler, R. L.), lk 48.
[2] Bakunin, M. 1992. All-Round Education. – The Basic Bakunin: Writings, 1869-1871 (toim. Cutler, R. L.), lk 122.
[3] de Cleyre, V. 1901. Anarchism.

Gregor Mändma tudeerib Leideni Ülikoolis kultuuriuuringuid ja poliitökonoomiat. Teda võib kohata Hollandis, sügisest Barcelonas, aeg-ajalt ka Eestis. Püüab palju lugeda, natuke kirjutada, ringi käia ja kui metafüüsika pähe hakkab, siis rulaga sõita või vutti mängida.