23. jaanuaril avati Tartu Kunstimuuseumi kolmel korrusel näitus „Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?”, mille kuraatoriks on mullu muuseumi direktoriks määratud Rael Artel. Kuna eelmise aasta programm oli varasemalt paika pandud, loeb Rael seda näitust enda kui muuseumijuhi uue ajastu verstapostiks. Tegemist on tema toodavate värskete tuulte ning tema poolt sisuliselt ainuisikuliselt koostatud 2014. aasta programmi esimese pääsukesega.

Väljapaneku eesmärgiks on panna külastajaid kaasa mõtlema küsimuste üle, milline peaks olema üks 21. sajandi muuseum ja kunstinäitus. Iga temaatilise saali seinale on kinnitatud sissejuhatav (enamasti küsimusevormis) maksiim ning kataloogis ära toodud terve rodu antud teemaga seonduvaid küsimusi, mis peaksid õigete vastusteni jõudmise lihtsamaks muutma. Viimane pole küll otseselt välja öeldud, kuid näituse ja kataloogiga tutvumise järel jääb mulje, et mingi õige lahenduskäigu olemasolu siiski vaikimisi eeldatakse.

Aga esmalt pean paika panema faktid: töötan Tartu Kunstimuuseumis Raeli alluvuses foto- ja videokogu hoidjana. Ma ei ole nõustunud paljude tema tehtud valikutega ning näen probleeme nii mitmeski juhtimisotsuses. Varasemate plaanide järgi pidanuks TKMi näitusemaja teisel ja kolmandal korrusel olema antud ajahetkel üleval minu kaaskureeritud näitus, mis aga Raeli saabumisel TKMi direktoriks tema kontseptsiooniga sobimatuna ära jäeti. Pean tunamullust ART IST KUKU NU UTi eesti kaasaegse kunsti klassika ekspositsiooni üheks viimaste aastate intrigeerivamaks ja mõtlemapanevamaks näituseks. Ma armastan kaasaegset kunsti. Hoolimata erimeelsustest ja alluvussuhtest loen Raeli oma sõbraks.

Teiseks räägime taustast: Rael saabus muuseumi direktoriks eelmise aasta esimesel aprillil. Möödunud kümne kuu jooksul on ta andnud Sirbile kaks poliitiliselt korrektsete vastustega intervjuud ning ministeerium pidanud teda eduka ja probleemideta läinud restruktureerimise eest preemia vääriliseks. Muuseumist on lahkunud mitmed varasemad töötajad – kes väljateenitud pensionile, kes selle sama ümberkorralduse ohvritena – ning allesjäänud ei ole ilmselgelt valitseva olukorraga rahul. Ka mina kirjutasin ministeeriumisse saadetud märgukirjale alla, kuigi ei saanud nõustuda iga selle lausega – mingil hetkel tuleb lihtsalt oma rahulolematust avalikult väljendada hoolimata sellest, kas miskit ka järgneb või mitte. Seda eriti juhul, kui muuseumisiseselt näib dialoog võimatuna.

Täiesti aus olles ei saa ma väita, et selle aasta näituseprogramm oleks Raelile südamelähedasema kaasaegse kunsti poole kaldu, kuid märgatav on samas seegi, et mingi ideoloogiline muutus programmis on toimunud. Eelnevatel aastatel on muuseum proovinud leida tasakaalu – näidata samas nii kogudes olevat kunstiajalugu kui pakkuda ka ülevaatlikumaid kaemusi kaasaegsele kunstile. See on põhjus, miks näiteks festivaliga ART IST KUKU NU UT koostööd tegema hakkasime. Samas oleme soovinud vältida seda, et muuseum koonduks liialt kaasaegse ümber – neid pindasid, kus seda näidatakse, on kaugelt rohkem kui neid, kus võiks näiteks lahtiharutada Karin Lutsu graafika loomisprotsesse (TKMi „Ühe lehe lugu” loen üheks eelmise aasta huvitavaimaks näituseks). Kui väljaspoolt paistab, et muuseumi programm on juhuslik, siis võin täie südamerahuga väita vastu, et suhteliselt iga samm on üldist ühiskondlikku kodurahu ning erinevate publikusegmentide ootusi arvesse võttes läbi kalkuleeritud.

Kuid TKMi ei tohiks kindlasti pidada ka pelgalt valgetele keskealistele meestele või pallaslastele keskenduvaks muuseumiks! Kogudesse kuuluvad paljude nooremate nimede kõrval ka sellised kaasaegse kunsti märgilised teosed nagu Kai Kaljo „Luuser” ja Jaan Toomiku „16. mai – 2. juuni 1992” ning eelmise aasta kevadel omandati esimese tänavakunsti esindajana Edward von Lõnguse „Tammsaare ja Koidula” (väljas ka antud näitusel). Viimastel aastatel on sügiseti leidnud muuseumisse tee ART IST KUKU NU UT (mh eelpool mainitud kümnendi kõmulisim näitus), suve hakul TÜ maaliosakonna lõpetajad ning ka uuemad tulijad (Muravskaja, Kask, litokeskus ning Monko, kellele muuseum otsustas pakkumise teha juba enne uue direktori valimist). Ma ei kavatsegi väita, et TKM või selle näituseprogramm on olnud ideaalsed – kaugel sellest! –, kuid ei ole võimalik ka uskuda nagu siin oleks olnud igav liiv ja tühi väli, kus pärismaalased oodanud pikkisilmi tsivilisatsioonitooja tulekut.

Aga mingil määral Rael just nimelt seda käesoleva näituse, kaasneva kataloogi ja üldise suhtumisega öelda tahabki. Saalis pealkirjaga „On see ikka tüüpiline koloniaalne olukord?” eksponeerib ta 19. sajandi koloniaalelu kujutavaid gravüüre ning reisikirju. Kataloogis seda saatvas tekstis on serveeritud „fiktiivne” näide olukorrast, kus täiesti teistsuguse käitumise ja suhtumisega võõras saabub eksisteerivasse süsteemi ning hakkab tegema ümberkorraldusi. Kirjelduse järel pakutakse külastajale välja võimalikke tegutsemisvariante alates kaasa minemisest ja lõpetades võõra füüsilise hävitamisega. Tegelikult vastab Raeli koostatud narratiiv suhteliselt täpselt viimase aasta jooksul toimunule ning variantidest tuleb välja ka valitsev segane patiseis, mille ainsaks lahenduseks näib olevat ainuisikulistest otsustest koosnev juhtimisstiil. Kuigi mina olen töötanud terve muuseumis oleku aja demokraatlikus keskkonnas, mõistan ka seda, et kui untsu läinud suhtlemisest tulenevalt pole võimalust kollektiivisiseseks koostööks, peab asutus ju siiski oma uksed avatuna hoidma.

Kuid kirjelduses endas peitub ka peamine „aga”. Mina ei leia, et Tartus ei ole varem olnud midagi. Minu teada, ei ole me mujal maailmas nii kunstis kui kultuuris tervikuna toimuvast raudse eesriidega ära lõigatud. Minu arvates ei tähenda mõiste „kogukonna kaasamine” olemasolevate partnerite vahetamist uute vastu. Ma ei usu, et on leiutatud mingid täiesti murrangulised näituse koostamise ja muuseumi juhtimise meetodid, mille tõttu kogu varasem kogemus tuleks prügikasti visata. Ei eksisteeri ühte teistest õigemat moodust kureerida näitust ning see, et kureerimist kõrghariduse tasemel õpetatakse, ei tähenda veel, et vastsed lõpetajad oleksid ainsad, kellel on õigus hakata mõtlema näituse koostamise peale. Näituse paraadsaali „Hirmude toas” oleva Flo Kasearu joonistustesarja järgi on üksnes muuseumi direktoril mure selle üle, mis muuseumiga toimub, ning ülejäänud töötajad mõtlevad ainult Rael Artel Gallery nimelisest tondist. Kas ma tõesti oleksin nõus väljaspool ametlikku tööaegagi rabama ühe asutuse nimel palga eest, mis ei kannata kriitikat, juhul, kui ka mina vahel magama minnes und ei saaks? Ja Rael Arteli nimelise Tartu Kaasaegse Kunstimuuseumi üle muheletakse linnapeal juba pikemat aega.

Näitus lõppeb „Otsustamisest” nimelises saalis Cyprien Gaillardi ja Johanna Billingi videode paarikuga, kus otsustatakse vastavalt seda, kas vette hüpata või mitte. Kataloogis saali saatev küsimustik koosneb lihtsakoelisest ükskõik, millise otsuse ja valikuga kaasnevatest aruteludest. Samavõrd lihtsaks ja pealiskaudseks on muudetud ka teotes sisalduv valik: hüpata või mitte, jah või ei, must või valge. Kuid elu ei ole must-valge, vaid koosneb lõpututest hallidest (pallaslikest) varjunditest ja muutujatest. Võib-olla oleks õigem otsus hoopis kolmas vettehüpe: Kiasma kollektsiooni kuuluv Sergei Bratkovi installatsioon „Balaklavsky Drive” (2009), kus muretu poistekamp sukeldub üha ja üha Musta mere samanimelise sadamalinna kai pealt lainetesse, mille pinna all peituvad eluohtlikud sõjarusud. Kuidagi sümboolsem ja reaalsem või nii…

Kuigi Rael on soovinud küsimusi täis näituse ja kataloogiga alustada diskussioone, mureneb komplekt oma liitekohtadest koost ning tekitab pigem arusaamatu olukorra, kus ma ei suudagi lõpuni mõista, mida on soovitud öelda ja millist suhestumist minult kui vaatajalt oodatakse. Kohe kindlasti jäävad minu jaoks vastuseta 21. sajandi muuseumi ja näitustega seotud küsimused. Aga mis oleks veel siis, kui me mängiks küsimuste-vastuste mängu asemel hoopis kataloogi mitte lugemise mängu – näituse puhul, mis vaagib muuseumide ja näituste olemust, peaks ju selline valik täiesti legitiimne olema. Kas ma siis üleüldse saaksin aru, et viibin (kunsti)näitusel?

Tegelikult jääbki pinnale vaid kaks küsimust: „Kas nüüd on (viimaks ometi) näitus?” ja „Kas me sellist direktorit tahtsimegi?”