„Antipolis” kasutab küll nutikalt ära tänapäevase tehnoloogia pakutavaid võimalusi, kuid jääb ideetasandil lahjaks.

★★★★☆☆☆☆☆☆

„Antipolis’’ (Eesti, 2023), 26 min. Režissöör, helilooja ja monteerija Kaspar Jancis, stsenaristid Kaspar Jancis ja Aare Toikka, animaatorid Triin Sarapik-Kivi ja Marili Sokk, helirežissöör Pierre Yves Drapeau. Esilinastus Tallinnas rahvusvahelisel animatsioonifestivalil Animist 16. augustil 2023.

„Antipolis’’ on tehniliselt ja temaatiliselt Kaspar Jancise seni kõige ambitsioonikam film. Nii kino- kui ka teatrimaailmas muusiku, illustraatori ja (hääl)näitlejana tegutsev kunstnik on sedapuhku aga enda varasema loomingu seatud lati alt läbi jooksnud. Ehkki Jancisele omased elemendid – teatraalsus, mängulisus ja huumor – on ka „Antipolises’’ kohal, jääb lõpptulemus üsna keskpäraseks.

Filmi sünni tagamaid on Jancis avanud pikemas usutluses Andra Teedele. Esialgu täispika mängufilmi jaoks kavandatud lugu muutus, lühenes ja vahetas vormi, kuni leidis väljundi pooletunnises nukufilmis. Algsest ideest on filmi jõudnud aurupungi esteetikast inspireeritud maailm ja inimnäitlejaid meenutavad hüperrealistlikud nukud.

„Antipolise’’ tehniline külg ongi ehk eesti nukufilmi kontekstis kõige huvipakkuvam. Filmi nukumeistrid kasutasid 3D-printimist, et arvutis loodud ülirealistlikud inimkujud võimalikult täpselt nukufilmimaailma tuua. Näoilmete muutmiseks kasutati aga mobiilirakendust FaceApp. Nii võib filmi köögipoolel näha põnevat segu Nukufilmi pikaajalistest traditsioonidest ja tänapäeva tehnoloogilistest võimalustest. Paraku aga ei moodusta lõpptulemus stilistilist tervikut. Realistlikele tegelastele sekundeerib nostalgiahõnguline, aurupungi ja karnevalliku esteetikaga täidetud maailm, taevas särav Tesla lambist päike mõjub kummastava võõrkehana ning pikast unest ärkav apokalüptiline koll meenutab hoopis Nõukogude animatsioonipärandit. Viimast mitte just parimas mõttes – paksude huulte, lehtedest seeliku ja bantu sõlmedes juustega tegelane tekitab pigem rassistlikke konnotatsioone kui õõva.

Filmi suurimaks nõrkuseks on aga lugu. Põhjaliku ülevaate sellest on ERRi kultuuriportaalis juba pakkunud Rasmus Kuningas. Ehkki adresseeritakse tänapäevase maailma valupunkte – neoliberalistlikku maailmakorraldust ja lähenevat ökokatastroofi –, tehakse seda liiga lihtsakoeliselt ning isegi lapselikult, et vaatajas sügavamaid emotsioone äratada. Uut vaatepunkti enam kui tuttavatele teemadele ei pakuta. Tõsiseltvõetava kriitika jaoks on valitud kujundid (tugitoolis lösutav boss, higised kaevurid, tsirkusetelk) aga liiga otseütlevad ja üheplaanilised. Puudub ka positiivne kangelane, kelle võitlustele kaasa elada või kelle hukkumise üle kurvastada. Jah, filmi üheks põhiliiniks on armastuse lugu, kuid ei naispoole naeratused ega ka mehe häbelik matšolikkus ei ole piisavad, et tegelaste vastu huvi äratada.

Loo arengus puudub klimaatilisus. Unest ärganud koletis jõuab palju kurja korda saata, kuid hulbib siis lihtsalt sinitaevasse minema (lahendus, mida näeme lõputiitrite vahepeal), armastajad kohtuvad kosmoses ja seda, mis maakoore sees toimivast peegelmaailmast alles jääb, võime vaid aimata. Filmi on kerge vaadata. Animatsioon on tasemel, kadreeringud ja montaaž kenad ning lugu jälgitav, kuid eesti animafilmile omasest intellektuaalsest ja emotsionaalsest pingest jääb vajaka. Igav ei hakka, kuid kardetavasti ununeb lugu juba kinosaalist väljudes.